Hommikused protseduurid tehtud läksin alla elu/söögituppa, kus võõrustajad kohvi nautides meid ootasid. Ajasime nenagea terve tunni mõnusasti juttu. Vahepeal nautisime vaadet, sest täna oli vaalade kord meile vaatemängu pakkuda. No mis viga elada, kui seiklusfilm käib oma akna all iga päev.
Olime täna hommikul ainsad külalised majas ja kuuldavasti ei pekas veel terve nädala jooksul kedagi saabuma. Igal juhul kui keegi on sattumas Lõuna-Aafrikas Knysnat külastama, siis kindalsti soovitan. Lubasime lahkesti ka oma soovituse TripAdvisorisse teha. Sellise koha puhul rõõmuga :-)
Jätnud perenaisega hüvasti, võtsime suuna mööda rannikut edasi. Meie täna õhtune sihkoht on Jeffreys Bays. Aga kuna sõit ei ole ülearu pikk, siis oli võimalus teha vahepeal ka peatus.
Teel on suur rahvuspark - Tsitsikamma. Selles on lõputult erinevaid atraktsioone. Matkarajad, kanuutamine, seikluspark jms. Sakitasime päris mitu korda siia-sinna, sest viitasid palju ja päris õiget arusaamist meil pargist veel polnud. Aga sihiks olime võtnud endale Tsitsikamma seikluspargi, sest Eretil hirmus soov minna turnima. Õnneks või õnnetuseks minul seda kihku pole. Seikluspargi kontori ja kogunemiskoha leidsime siiski kiriesti ja vaevatult ja nipsti, pani Eret ennast sellele kirja.
Huvilisi kogunes veel ja nii kell 1 pakiti auto huvilisi täis ja asus teele. Minul oli seega ca 3 tundi aega jalutada, mõnsatada, võtta kerge eine ja suhelda kohalikega. Üllatavalt mõnus oli rahulikult võtta ja mitte tormata.
Eret saabus tagasi juba napi pooleteise tunni pärast, ise säras kui äsja poleeritud messing. Ootasime veel mõnda aega, kuni nende seikluse video valmis sai ja samuti pildid.
Vahepeal,olin uurinud ka pisut täiendavat infot, selle kohta, kus asub kuulus rippsild. See pidavat asuma Tsitsikamma rahvuspargis. Hommikul olime seal juba tiiru käinud ja sissepääsu lunastanud, kuid siis ei hakanud meile silma info silla kohta. Kuna nüüd olime juba informeeritumad, siis suundusime tagasi parki. Pargi väravas veel küsisime üle silla juurde minemiseks täpsemad juhtnöörid ja tuld. Parkisime auto juba hommikpoolikust tuttava platsi peale ja tegin kiire kostüümi ahetuse. Tõmbasin pikad püksid jalga ning üle nädala uuesti ka tennised jalga. Teele.
Kuna meie ees oli teele asutamas 2 bussitäit noori, siis kiirendasime pisut sammu, et enne neid kohale jõuda ja nii ehk ka mõned vaated kaamerasse püüda.
Sild külastuskeskuse juurest ca 1 km kaugusel ja tee treppe mööda ussina ronimas nii üles-alla kui ka pööramas. Aga vaated olid tõesti ägedad. Kaljude vahel, teed ääristamas iidsed puud, paljudes kohtades kasvasid ja õitsesid valged kallad.
No ja siis hakkas sild kohati juba paistma. Tegemist on 77m pika ja 7m kõrgel oleva rippsillaga jalakäijatele. Tegelikult on seal isegI mitu silda, lihtsalt üks on pikem kui teised. Vägev. Korraga tohib sillal olla kuni 25 inimest ja hüppamine sillal on keelatud. Minu jaoks oli see sild puhas lõbu oma kerge võnkega :-). Ereti jaoks pisike eneseületusega, kuna ta kardab kõrgust. Või vähemasti nii ta räägib, kuigi kõik atraktsioonid, mida ta ette võtab, räägivad muud keelt :) minu arvates oli sillal küll kõvasti rohkem inimesi peal, kui lubatud 25, sest ühel hetkel saabusid need noored sillale. Õnneks olime me enamuse oma soovitud vaateid suutnud selleks ajaks juba talletada ja vaatasime siis veel niisama ringi.
Appi, ma tundun endale nagu katkiläinud grammofon juba, aga siinne loodus... Mul lihtsalt pole sõnu selle kirjeldamiseks, aga suu on pidevalt ammuli ringi vaatamisest ja selle ilu sisse ahmimisest.
Kui sillalt tagasi, seadsime nina Jeffreys Bay poole, kus meie järgmine öömaja. Jäime pimeda peale oma sõiduga ja meie teejuht jällegi vajalikku aadressi ei tunnistanud. Aga mis seal ikka. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kohale me igal juhul saabusime ja ilma igasuguse ekslemsieta. Peatuspaik näeb välja nagu korralik mõis. Meid tuli tervitama maja peremees. Juhatas meid tuppa. Panime omad kodinad maha ja seejärel oli söögiaeg :-).
Sõitsime linna, et leida juhatatud koht üles. See käis kiiresti. Minu menüüs olid seekrod sinimerekarbid tomati-veini-küüslaugu-chilli marinaadis. Nämm:-). Pearoana sõin tuunikala steiki seesami-soja kastmes. Jamm :-). Kui üldse uriseda, siis õige-õige pisut oleks võinud tuun vähem tuld saada, kuid maitse oli siiski suurepärane. No ja loomikult tuleb jällegi öelda, et portsjonid on siinmail suured ja eriti suured. Eret alustas kevadrullidega ning pearoana kollane karrikana. Isegi Eret jäi jänni oma toidu hävitamisega, sest see lihtsalt oli nii suur, aga maitses hästi.
Pärast õhtusööki suundusime tagasi oma ööbimispaika. Mõnus vaikne õhtu, aga isegi siis jagus trallitamist jälle terveks päevaks. Päevale saime joone alla tõmmata kell 8. Ja seejärel õhtused protseduurid teinud, mekutada klaasikese amarulo taga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar