esmaspäev, 23. juuni 2014

LAV - Tansaania P6 - Puhkus ja sotsialiseerumine

Täna oli äratus ametlikult meil kell 8. Tegelikkuses kukkus nii välja, et kella 6st hakkasin kella vaatama. Eret oli juba kella 3st alates lambaid lugenud. Käisin pesus ja asjatasin niisama mööda tuba, kuni oligi aeg hommikusöögile minna. Mariska korjas meid üles kell 8.53. 
Täna hommikusöögil tekkis raske järjekord omletile. Meie olime ühed viimaste hulgast. Tänase omleti tellisin tomati ja juustuga. Kõrvale paar viilu peekonit ja küpsetatud tomatit. Kõhutäiekaaneks hunnik puuvilju ja võis uuele päevale vastu minna. 

Osa seltskonda suundus spaaprotseduuridele, osa helikopterisõidule ning mingi osa pargist välja kõnnile-jooksule, vastavalt sellele, kuidas keegi ennast siis pärast eilset tundis.
Meie jäime paigale. Vedasime lamamistoolid päikese kätte ja seal me siis terve hommikupooliku vedelesime ja jutustasime. Parajasti kell 11 oli käes beer o'clock ja meie austraallasest reisukaaslane kostitas meid siis õllega :). Täiesti arvestatavast kesvamärjukest oskavad nad siin pruulida. 
Riburada mööda hakkasid erinevatelt aktiviteetidelt ka kodanikud tagasi koju saabuma, sest peatselt käes jälle söögiaeg. Täna oli esimest korda laual kala. No ma ei lasknud seda endale ju mitu korda öelda :) Nämm...

Pärast lõunat väike siesta ning siis aeg game drive'ks. Ronisime Mariska jeepi. Eiläinud kaua, kui kohtusime ninasarvikute perega. Kõige väiksem tegelane oli alles 4 kuune. Saime teada, et ninasarviku sarv maksab mustal turul 1 miljon USDi ja iga päev tapetakse sarve pärast mitmeid loomi. Seda infot, kui palju on neil pargis ninasarvikuid, ei avaldata, et neid kaitsta. Saime teada, et kui ninasarvikuemmega midagi juhtub, siis tavaliselt mõni teine emane adopteerib selle pisikese. Piima joob väike sarvik, kuni kasvav sarv hakkab seda tegevust segama. Isaste sarvikute sarv on reeglina sirge ja emaste oma kaardus ja seda selelks, et pisikesele sarvikule mitte haiget teha ja nii saab teda ninaga enda ees juhendada ja suunata :) siin pargis on enamasti valged ninasarvikud, kes on iseenesest rahumeelsemad. Valged on nad mitte sellepärast, et nende nahk oleks valge vaid nende suu on valge. Mustad ninasarvikud, kes on agressiivsemad tegelased, nende suu on tume. 

Pisut edasi ja kohtusime elevantsidega. Neid hakkas silma 5 ja oi nad on osavad kividel ronima ja ennast nende taustal sisuliselt nähtamatuks ennast teha. Klõpsisime aga pilte teha. Jälgid ja jälgid ja ei väsi, nad on nii ägedada. Seda muidugi mitte ainult vantsid vaid loomad üldiselt.
Pidime oma jeebu pisut eemale ajama, et meie lodge'i viimane seltskond ka vantse saaks uudistama tulla. Jäime pisut eemale ja siis otsustas üks lustakas vants meid jeebu juurde tervitama tulla. Need daamid, kes istusid viiamses reas, elasid üle väga ärevad hetked, sest see vants käis sisuliselt oma londiga neid seal silitamas. See oli nii lahe :)

Rohkem suuri ega uusi loomi me sellel game drive'l ei näinud, küll aga sõitsime imeilusaid vaateid imetlema ja seal saime ka autodest välja ronida. Loomulikult oli pildistamist palju ja kohale veeti ka snäkkide ja jookidega kast. No mida sa hing veel ihkad. Tagasiteel jõudis vahepeal päike looja minna ja see pakkus meile imelise värvidemängu. Kahju, et pole tehnikat, mis selle oleks suutnud vaate sellisena talletada nagu see oli. 
Kui päike loojunud ja väljas juba kottpime, siis omaette elamus on oma nina taeva poole pöörata ja nautida seal avanevat pilti. Sõnu kipub igal juhul väheks jääma, et kogu seda ilu kirjeldada. Veelgi rohkem on mul kahju, et ma ei ole tähetark ja seega ei tea täpselt, mida ma vaatan.

Täna õhtul oli ühine õhtusöök ja pralle kogu maratonile saabunud seltskonnaga. Kogunesime suurde hütti ( no tegelikult polnud see mingi hütt, aga paremat sõna hetkel ei leia). Õhtune pralle saigi nii alata. Süüa-juua ja lobiseda sai just niipalju kui süda lustis. 
Kuna me ei olnud eelmisel ööl ülearu palju saanud magada, siis tulime suhteliselt varakult tagasi oma lodge'i. Esialgu mõtlesime, et jääme veel pisut sumise a, aga kuna terve töömesilaste pere oli ka viidud suurele üritusle, siis oli maja täiesti pime ja nii me tuppa läksimegi. Kiire pesu külmas ja aeg põhku pugeda. Kell oli saanud just 10, seega väga pikaks päev ei veninud. 
Viimased pidulised olid tagasi jõudnud enne südaööd. 

Õhtul käis jutte veel 3. blokis olnud maost, mida koristaja seal nägi. Kõmu käis, et see võis olla Black Mumba, aga kas see ka tegelikult nii oli või mitte, ei tea. Vahet pole, kes ta tegelikult oli, aga ebameeldiv igal juhul. Ja viimane asi, mida siin sooviks, on kohtuda mõne maoga.









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar