Rahvast vaikselt kogunes. Seltskonnas on valdav enamus inglisekeelseid tegelasi. Maratoonareid Austraaliast, USAst, Inglismaalt. Lisaks seltskond Itaaliast ja üks härrasmees Tšehhist. Ilmselt on oluliselt rohkem maid esindatud, kuid seni pole veel tuvastanud. Kui kell oli pisut üle 10 käinud, pakiti meid bussi ja sõit Entabeni poole võis alata. 4 tundi sõitu, millest viimane ots oli päris mõnus kuumaastik. Kohale jõudes viidi meid kohe kiiresti lõunale ja seejärel oma bungalotesse, et asjad ära panna. Lõunatasime värskes õhus, kuhu oli kaetud juskui uhke vastuvõtu laud,mustade katetega toolid-lauad, pokaalid jne. Toit maitsev nagu Aafrikale kombeks.
Peatume Ravineside Lodge's ja jala pole meil siin lubatud ühtki sammu astuda. Igale poole viiakse autoga. Teine veidrus on see, et bungalot ei köeta, kuid külje all on elektriga köetav tekk või madrats :), kuidas kellelegi. Panime oma kola maha, tegime paar klõpsu oma bungalost avanevatest vaadetest ja oligi aeg minna esimesele game-drive'le. Meid pakiti lahtistesse jeepidesse, just sellistega nad siin ringi sõidavad, ja sõit läkski lahti. Meie autojuhiks tume-kui-öö Pete ja reisiseltskonnaks posu itaallasi ja üks inglanna. Esimesed loomad, keda nägime, olid impalad (antiloobid) aga edasi läks asi lõbusaks.
Ei rohkem ega vähem kui perekond ninasarvikuid :). Juba praegu võib öelda, et reis läks asja ette - jäi ju aasta eest see tegelane meil de facto nägemata. Oi kurja, on see ikka vägev loom. Pilte sai klõpsutada ikka omajagu. Aga kohe seal samas kirjakud ka nosimas. Pisut hiljem ristusid meie teed veel gnuude, sigade (nagu Lõvikuninga Pumba) ja tegelasega, kellel inglisekeelseks nimeks waterbuck (mingi antiloobiline ta on).
Pool elevust tänasest game drive'st oli muidugi sõit looduslikel ameerika mägedel. Oh kes-iganes-kus-iganes sa ka poleks, see on osa maratonirajast, ja seda mõlemal. Suunal, st nii üles kui alla. Aga tegemist ca 5km ränkropu tõusuga või siis langusega aga vaata kummalt poolt tahad, joosta seda lõiku lihtsalt pole võimalik! Terve see seltskond siin on minu hinnangul pisut otu, sest see rada on masohismi kõrgeim šedööver.
Kui olime sellest mäest alla sõitnud, nägime hüaani ja pisut hiljem ka lõvi jälgi. Omanikke endeid seekord veel mitte. Küll aga pisut maad edasi oli oma aega veetmas gepard, keda küll palja silmaga oli suhteliselt võimatu näha aga mul ja Eretil oli hea võimmalus kasutada naaberautost laenatud biloknit ja sellega vaadata. Isegi see oli väljakutse. Aga vähemasti nähtud :)
Tagasitee laagrisse kulges juba pilkases pimeduses, ja nii nendel ameerika mägedel üles poole turnides oli see ikka eriti sürr kogemus.
Laagris tagasi, oli õhtusöögi aeg. Meid käis tervitamas meie reisijuht, kelles on taanlannast vanem daam. Enda kohta rääkis ta seda kuidas ta kasvas siduliselt Keenias( tegelikult küll külastas nii sageli kui võimalik oma onu, kes keenias safarite korraldamisega tegeles). Hiljem oli ta veel 5 aastat el anud ja töötanud Gröönimaal, seega ka see paik omab erilist kohta tema südames. Muidugi erilist märkimist väärib asjaolu, et enne Lõuna-Aafrikas tööle asumist töötas ta 14 aastat Taani peaministri sekretärina. Igal juhul on tegemist väga laheda prouaga.
Meie päev sai paraku pisut tõsisema lõpu. Eret komistas õhtusöögalauast lahkudes ja kukkus kivipõrandale oma küünarnukile. See oli väga kole vaatepilt. Õnneks kätt saab ta liigutada. Palusime jääd ja nüüd hoiame seda külmas. Loodetavasti kõige hullemini ei läinud, kuid suure ja sinise plekiga saab ta ilmselt mõne aja siiski ringi käia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar