Hommikul kell 3 oli ametlik äratus ja 3.30 pidi meile auto järele tulema. Mina ärkasin 5 minutit enne 3, sest oli õhtul tuppa laekudes jätnud oma koti kokku panemata. Aga töö kiire ja korralik :). Kuna ,a üritasin oma kotti Entabenis olles üldse mitte nii väga lahti pakkida, siis läks see tegevus päris libedalt ja valutult.
Kõige jubedam tegevus oli oma seljakott selga vedada. Muidu nagu polegi ju miskit, aga minu eriti valusa kaelaga oli see päris vaevarikas tegevus. Rääkimata sellest, kui valus see oli. Ja ometi oli mu kael juba tunduvalt parem kui varem.
Kui autoga lobbysse jõudnud, võtsime kaasa oma hommikusöögiga karbid ja oligi kohal buss, mis meid Johannesburgile lähemale viis. Just nimelt lähemale, sest ca poole tunni pärast vahetasime bussi, et siis juba lennuväljale sõita. Busside vahetus oli tingitud sellest, et bussifirma polnud nõus Entabenini kulgevat kitserada mööda nõus sõitma oma lux-bussiga.
Esimese bussis oli krdi külm, teises bussis esialgu mõnusalt soe, kuigi lõpupoole läks ka seal vähe jahedamaks. Külm õnneks siiski ei olnud.
Kui Johannesburgi lennuväljal olime, siis võtsime oma pagasi bussist maha ja vinnasime jälle oma kallid punased seljakotid selga ja astusime terminaalli poole. Enamus seltskonda oli juba laiale pudenenud, kuid meie Austraalisat pärit sõprade Sami ja Johniga läksimekoos terminaali. Ma omaette veel imestasin, et meid oi pandud maha saabuvate lendude terminaali, aga nagu koheselt selgus siis põhjusega - sellest paremale hargnes üks terminaal (mida ka meie kasutasime) ja vasakule teine terminaal. Sisse jõudes jätsime hüvasti austaallasega ja lubasime, et hoiame ühendust.
Nüüd on mul põhjust võtta ka Austraalia oma reisisihtide nimekirja (nagu seda seal varem poleks olnud:) ).
Tegime oma check-ini selfservice' i masinas ja pakkisime oma punased seljakotid sinisesse ümbrisesse ja saatsime ka need teele. Kohtuma pidime oma pagasiga uuesti Kaplinnas. Läbi turvaväravate minemisega polnud mingeid muresid. Muide siin maal saab vabalt jalutada oma kotis oleva liitrise veepudeliga läbi turvaväravate, ei mingit muret.
Lendu oodates võtsime oma hommikused joogid - Eret tavapärasel Caffe Latte ja mina ebatavaliselt Chocolate Frio, mis osutus külmaks joogiks. Pisut liiga magus, aga käras küll. Kohvisabas nägime veel viimased sõpru Ravinesidest (Ken ja Vilma Kanadast).
Lend Kaplinna võttis 2 tundi. Maandudes jalutasime terminaali, et esmalt oma pagas ja siis rendiauto kätte saada. Pagasilindilt saabus ühena esimestest Ereti seljakott, aga seda ilma pagasi sildita. Minu oma saabus jupp aega hiljem. Aga tuleb tõdeda, et olime õnnega koos, et Ereti seljakott ikka kohale jõudis, sest oli see ju peeaeg nagu dokumentideta võõras linnas :)
Rendiauto juurde minek oli juskui läbi mingi uru, st saadeti meid läbi parkla, kuskilt maa alt, kus ka autod sõidavad. Kohale jõudnud Budgeti kontorisse ja kogu vajalikud protseduurid läbitud, juhatati meid oma suksu juurde. Meie autoks osutus Toyota Corolla sedaan, sinakashall :). Kui kohale jõudsime, tegime kontrollreidi ümber auto, et kõik võimalikud kriimud üles täheldada, et vältida hilisemaid võimalikke probleeme, kui auto East Londonis tagastame.
Ja nüüd hakkab siis nalja saama, sest siin on ju vasakpoolne liiklus :) Sellega muud probleemi tegelikult nagu polegi, kui et kojamehed paneme tööle suunatule asemel :P
Võtsime autorendist ka gepsu, ilma ei tahaks nagu sõita. Mina istusin rooli ja algas seiklus Kaplinnas. Sisestasime gepsu oma hotelli aadressi ja ....
Kohale jõudsime sellise tänava ja majanumbriga maja juurde, aga päris hotellimõõtu see kena ehitis küll välja ei andnud. Ronisime autost välja ja helistasime kella. No ei miskit. Oma Primi Saecastle't me sellelt aadressilt ei leidnud. Võttis esiti päris nõutuks, aga otsustasime siis uuesti autosse istuda ja pisut ringi vaadata. Olime õige nimega tänaval juba pikalt sõitnud. Mingil hetkel panime tähele, et samal tänaval hakkasid majade numbrid uuesti otsast pihta. See sai tähendada aga seda, et geps juhatas meid lihtsalt vale lõigu juurde. Õigepea leidis see kahtlus ka kinnitust, meie teejuht oli meid õigele tänavala ja õige majanumbri juurde, kuid valesse linnaossa juhatanud :). Aga nüüd oli meie hotell nagu naksti leitud.
Asub meie hotellike kohe ookeani ääres ja on väike, kuid ootamatult hubane. Esialgu sisse tulles tekkis tunne, et kas nüüd mõni urgas, aga ei ühti. Igavesti normaalne olemine ja kodu meil siin kolmeks järgnevaks ööks. Autot parkides saime teha veel paar tiiru ümber kvartali, sest esimesel korral nii värvilist silti lihtsalt ei osanud ju tähele panna :).
Kohe meie rannas on surfarite paradiis, neid siin jagub ikka omajagu. Ja vaatepilt missugune. Kui olime oma kodinad tuppa tarinud, siis asusime pisikesele jalutuskäigule. Eesmärgiks ka miskit hamba alla saada. No see polnud raske ülesanne, istusime ühte tänavaäärsesse restorani maha ja asusime aga mõnsatama. Esmalt ikka kokteilid ja siis edasi. Kuna asume nii vee ääres, siis ju lausa patt mitte mereande süüa. Võtsin merekarbid tomati ja valge veini kastmes. Kuna neid olla portsus ainult 8, siis arvasin, et sellest ma küüll söönuks ei saa ja Ereti mahitusel tellisingi oma roa topelt. Aga karbid olid suured ja kaste ka juurde - sellest topeltkogusest jagus rohkem kui küll. Aga see headus viis peaaegu et keele alla. Nämm-nämm!!
Restorani läheduses oli kohe ka pood, otsustasime sinna minna ja endale paar veini ja vett tuua. Vee saime, aga veiniga läks hapusti. Mitte veinipoega ka nad ei müü tavalises toidupoes :(. Aga kus häda kõige suurem, seda abi ikka ja jälle kõige lähemal... Hotellist saime pudeli valget veini, mida siis hea maitsta lasime.
Õhtul kirjutasime veel kaarte kodustele saatmiseks ja ega muud rohkem teha jõudnudki. Homme jälle päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar