Kui lennukist väljas olime, siis oli meil pisut aega ja põhjust väikeseks ärevuseks - sest seisime mõnda aega enne reisi silmitsil hamletiliku olla-või-mitte-olla küsimusega, mis puudutab viisa vajalikkust Etioopias. Etioopiasse reisimiseks on teatavasti viisat vaja. Kui sügisel pileteid ostsime, siis saime info, et kui viibime riigis alla 10 tunni ja seda lennuväljalt lahkumata, siis pole viisat vaja. Nüüd aga viimaseid ettevalmistusi tehes ei leidnud seda klauslit me enam üles mitte kuskilt. Eret tuhlas veebiavarustes samamoodi, tulemuseta. Saatsin saatkonda, mis meie jaoks asub Stockholmis, e-maili küsimusega viisa vajalikkuse kohta Eesti kodanikule. Mitte mingit vastust. Niisama ei tahtnud ka reisi Stocki viisa järele ette võtma. Helistasin lõpuks saatkonda ja nad kinnitasid, et viisat pole meil siiski vaja, kuid minu kõrvas ei kõlanud see väga veenvalt. No ja selle tulemusel oligi väike ärevusehetk Addis Ababa lennuväljal.
Tegelik tulemus oli see, et Addis Ababa lennuväljal ei tundnud keegi mitte kordagi huvi meie passide vastu, no mida me siis veel viisadest räägime. Lennuväli ise nagu ta seal maal ikka on ja mina paigutaks selle Vilniuse lennuväljaga samasse klassi.
Erakordne oli muidugi lennuväljal valisev anarhia. Infotahvel rääkis ühest väravast, värava juures olev telekas aga mitte midagi ja valjhääldi vahendusel paluti meil teise väravasse minna. Positiivse poole pealt peab muidugi välja tooma selle, et lennuväli pole seal liiga suur ja väravate vahel liikumine ei kuluta palju :). Samuti turvakontroll, mis ei aevanud mitte midagi me veepudelitest ega ka minu kotis olnud jogurtist, mida olin Stocki Starbucksist saati kaasas vedanud.
Lend Johannesburgi võttis 5 tundi ja kohal Lõuna-Aafrikas me olimegi. Passikontrollis saime templid ja mina pidin ette näitama ka kojusõidu pileti. Eretilt ei tahetud miskit. Nüüd jäi veel loota, et ka meie seljakotid olid siiski otsustanud meiega ühise reisi ette võtta. No ei tulnud neidki kaua oodata, meie 2 sinist pampu saabusid.
Tulime terminaalist välja ja seal ootas meid vastutulnud transfeer, mis meid meie hotelli viis. Murjamist autojuht (ps. hea lugeja - murjami all ei mõtle ma mitte midagi negatiivset, see sõna jäi meile eelmise aasta Tansaania reisist külge) viskas nalja, et Radisson küll aga milline, sest meie broneeringut ei olnud leitud kummastki Radissonist. Hiljem muide tuli välja, et ega autojuht nii villast visanudki, sest Ereti nimi süsteemis nägi välja kujul R..k ( .. Asemel olid näha lihtsalt 4-nurksed kastid, sest ä-tähta see osa maailmast ju ei tunne :D.
Hotellis check-in tehtud, tegime pisikese pesu ja siesta. Plaan oli teha ka pisike spa külastus, kuid see tahtmine ei saanud teoks. Mõnda aega tagasi olid nad spa hotellist välja kolinud. Ometi olime hotellivaliku just sellepärast teinud. Ah jaa, hotellist veel rääkides - nägin esmakordselt hotelli, kus reception asus 13. korrusel ja alumised 8 korrust olid parkla korrused. Aga hotell oli tõsiselt hubane ja mõnus. Võtsime lobbys tee ja kohvi ning Eret maiustas ka eriti ägeda täpilise shokolaadi mousseekoogiga. Hiljem sõime ka õhtusöögi. Mina sõin pardi salati, mis valmistatud aasiapäraselt ja Eret pardirinda.
Kui hiljem juba toas mõnusalt teki all, heliseb toas telefon ja seda juba teist korda ühe päeva jooksul, ja teatab, et meil pole krediidilimiiti oma arve tasumiseks :) Kuna me pidime maksma transfeeri ka hotellis koos toaga ning toidu olime ka toa numbrile pannud, aga toa broneeringu olime lunastanud Ereti kogunenud punktide eest, siis polnud neil lihtsalt meie krediitkaardi andmeid ja seepärast neid kõnesid saimegi. Mis siis ikka, võtsin jälle jalad selga ja läksin alla meie toidu arvet maksma. Transfeeri olime juba varem ära klaarinud :)
Õhtul võtsime veel viimast, suheldessotsiaalmeedias, sest mine tea, millal jälle levisse saab :) vaatasime ka vutti, kuidas valitsevad maailmameistrid kippusid kitli peale saama. Aga väsimus võttis oma ja mängu lõppskoori vajauudistest lugeda.
Puhkamine lihtsalt on nii väsitav tegevus :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar