laupäev, 21. juuni 2014

LAV - Tansaania P4 - Maratonirajaga tutvuse sobitamine


Hommikune äratus oli kell 7.30. Vaatamata õues valitsenud kargele õhutemperatuurile, oli magada pigem palav, sest külje all soe madrats tegi oma töö. Olin öösel paksema teki lausa põrandale ajanud ja teine tekk koos linaga olid ka suhteliselt korratult peal. Niipea kui voodist välja pugesin, sain aru, et siiski päris külm oli.
Ereti küünarnukk tundub õnneks pisut parem olevat kui see eile tundus. Loodame parimat. Igal juhul õhtul kui see juhtus, lõi mul valust sädemeid silmist ainuüksi selle nägemisest. Aga loodame, et sellega meie vigastused reisil ka piirduvad.

7.50 korjati meid auto peale, et hommikusöögile viia. Hommiksöögiks võtsime mõlemad omleti ja puuvilju. Eret oma omleti võttis piprate segu, tomati ja juustuga ja mina seente, sibula ja juustuga. Istusin hommiksöögilauas ühe Kanadast pärit vanemaealise paari kõrval. Nemad olid saabunud alles Tansaaniast ja muuhulgas ka roninud Kilimanjarol. Naine jõudis tippu, abikaasa piirdus viimase baaslaagriga. Ahmisin niipalju infot kui võimalik, et kõik vajalik talletada ja vajalikud nõuanded enda kasuks ära kasutada. Härra on tegelikkuses hollandlane, kes 11 aastaselt perega Kanadasse läinud. Ütles, et Hollandis on tore käia, aga Kanadast ära ei kipu, samas ta lapsed tahtvat pigem Euroopasse kolida. Aga eks ikka seal tundub helgem, kus meid ju ei ole.

Hommikul pakkisime oma suured seljakotid lahti, sest välja tulid talvejoped, buffid, kindad, sest nendes lahtistes jeepides on krdi külm. Pärast hommikusööki viidi meid Lakeside Lodge'i ja sealt jagunesime kahte rühma - täismaraton ja poolmaraton. Mina kui pika distantsi jooksja "saatja", pakkisin ennast pika maa läbijate juurde. Meie jeebijuhiks oli Mariska - pisut maskuliinse olemisega eriti lahe naisterahvas.  Ja siis võiski alata rajaga tutvumine.

Issapüss, see seltskond on ikka totaalselt nupust nikastanud, see rajaprofiil ei ole ju joostav. Ei langused ega tõusud. Valdav osa rajast on sisuliselt püstloodis üles või alla kulgemine. Kui siis on tasasem maa, siis on tee liivane ja joosta selles on ikkagi tappev. Minu absoluutselt asjatundmatu hinnangu järgi on normaalselt joostavat maad ca 5-7 km ja see jaguneb ca 7-8 lõigu vahel. 
Autoga võttis kogu raja läbimine aega nipet-näpet üle 3 tunni.  Eks paistab, millega see hullus homme päädib. Distantsi kontrollaeg on 7 tundi. Kui selle ajaga distantsi ei läbi, võetakse jooksja rajalt maha. Pikemalt lihtsalt korraldajate sõnul ei suuda nad trassist loomi eemal hoida, mis aga ei tähenda, et neid seal jooksu ajal pole. 
Hommikul enne rajale minemist, peeti ka ohutuse teemaline briefing. Põhisõnum oli see, et kui loomad teele ette tulevad, siis ei tohi joosta, vaid paigal seista.  Vastasel juhul on jooksja loomale toiduks, sest see ju üritab põgeneda. Julgustav, eksole :).  Ja abi tuleb paluda ranger'ilt, keda iga natukese maa järel trassile on paigutatud.  Kõhe on seda ainuüksi kuulda.

Trassilt tagasi, sõime lõuna ja tulime oma laagrisse tagasi. Midagi rohkemat tänaseks plaanitud ei olnud, sest jooksjad peavad ju enne sellist lauslollust puhkama. Ma siiralt loodan, et mind iialgi mingit kummalist tüüpi tsetsekärbes ei nakata ja seepeale sarnaste hullustega tegelema hakata. 
Ma võin siin iriseda ja toriseda, aga tegemist on siin üliinimliku pingutusega ja igaüks, kes trassi läbib, või ka poole sellest, on kangelane:)

No on, mis on, aga niisama pealtvaatajana on siin igal juhul väga tore olla :). Naudid loodust, vaikust, head seltskonda ja lihtsalt puhkad. Mida sa hing veel ihkad?  Vist mitte midagi - kui siis oluliselt soojemat ilma :) aga seda pole lootust enne saada kui riiki vahetame, aga selleni on veel piisavalt aega. Ja seni tuleb võtta siin, mis võtta annab. 

Pärast lõunat, kui saabusime tagasi Ravineside Lodge'i üritasime tegeleda oma netiühenduse teemaga. See on tõsine kunsttükk. Pärast korduvaid katsetusi õnnestus mul eilne ja üleeilne postitus teha, istudes lausa ruuteri kõrval põrandal maas :) 
Enne õhtusööki tegime veel väikese siesta. Ühel hetkel käis tümps meie maja katusel ja pärast pisukest hetke läksime välja uudistama, kes meile külla tahtsid tulla. Seltskond oli mitmekesine, ahvid ja hyraxid ( jälle kord ei tea ma eesti keelset nimetust). Ilmselgelt me segasime pidulisi oma kohalolekuga, kiiresti tõmbasid selja sirgeks ja võtsid sisse valvelseisaku. Pildi või kahe tarvis olid nad siiki nõus meile ka poseerima.
 Päev ise suhteliselt lühike, sest homme väga varane tõusmine ja jooksjatel on vaja maksimaalselt ennast välja puhata enne sellist hullumeelset pingutust.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar