Kui pesu kokku pandud ja teele saadetud, suundusime hommikusöögile. Siin majas saab hommiksöögi a la carte'na. Ainult mahla ja hommikuhelbed saab ise võtta.
Tuju hommikul polnud parimate killast, sest väljas tundus ilm iagvesti hall ja polnud ka võimatu, et võis ka lausa vihmale pöörata, mida tegelikksues eelmisel päeval ka ennustatud oli. Pärast hommikusööki tulime tuppa tagsi ja vedelesime veel voodis, enne kui otsustasime tegudele minna. Kuna meie üks sihtkoht - Table Mountain oli totaalselt pilve sees, siis polnud sinna mingit mõtet otsa turnida.
No kui üks plaan läheb luhta, siis tuleb kohe järgmine välja käia nagu mustkunstnik kübarast jäneseid üksteise järel välja tõmbab. Seega otsustasime Hea Lootuse neeme tippu minna (Cape of Good Hope). Toksisime aga gepsu sihtkoha sisse ja sõit võis alata.
Maastikk on siin mägine ja teed head, aga nagu eriti pikad ussid looklevad mägede vahel. Seega liikumiskiirus just helikiirust ei ületa :). Täna sõitis Eret, mina iluasi kõrvalistmel. Pisuke maa sõidetud, olid ühel hetkel onud punaste lippudega meil tee peal ees ja suunasid meid aga soovitud teelt kõrvale. Minu silmad aga avastasid ka tee äärest veini poe. Kuna meid nagunii juba tundmatusse suunati, siis otsustasime teha peatuse ja seda veinipoodi külastada, seda enam, et pudeli veini hankimisega toidupoest eile alt läksime. Meie tänaseks saagiks tulid pudel Amarulot ja mõned veinid. Sisseostud tehtud, jätkasime oma teekonda. Enne veel küsisime juhtnööre onult, kes meid meie soovitud rajalt kõrvale juhtis.
Edasi minekuks tuli meil tükk maad tagasi sõita ja siis poolsaarekesel poolt vahetada. Nii me jõudsimegi esmalt Simon's Towni, mille lähistel pidid olema pingviinid. Tundub ju uskumatuna - pingviinid Aafrikas. Aga jutt jumala õige. Boulders Beach on see koht, kus on pingviinide koloonia. Imetlemist ja vaatamist jagus pikaks ajaks. Need tegelased ennast je ei korda. Üks pesakaitsja jagas vahepeal puid ja maid ühe kajakaga ning näitas sellele siis konkreetselt koha kätte ja kajakas oli sunnitud oma teed lendama. Klõpsisime jälle pilte teha nii kuis torust tuli :). Kuna aga sinna päris lõpmatult jääda ei saanud, tuli edasi liikuda.
Järgmise peatuse tegime Cape Pointis. Õnneks ilmataat meid hoidis ja kostitas meid mõnusa päikesega, kuigi ülearu palav just polnud, kuid külma üle igal juhul ka viriseda ei saa.
Hea Lootuse neem - see on maailma veerel. See vaatepilt on uskumatu. Juba tee sinna oli maaliline ja oleks iga 10 meetri järel tahtnud peatada ja pilte klõpsida, aga no siis poleks me vist üldse sihtkohta jõudnud. Aga nüüd on see koht kus ma oled eneseväljendamisega totaalselt jännis - kogu see vaatepilt on nii võimas, et sõnad, aga kardetavasti ka pildid seda edasi anda ei suuda piisavalt tõeselt.
Sellises kohas loksub jälle kõik omale kohale. Kui pisike ja nõrguke on inimloom võimsa looduse kõrval. Käsitlematud on need vaated. Suuuupppper!!!!
Parkisime oma suksu, et minna pisut lähemalt uudistama Aafrika kõige lõunapoolsemat punkti. Meie ees kõrgus majakas, kuid kõrvale viis teerada, mille silt teavitas meile, et ca 1,5 tundi võtab käik neeme tippu aega. No ega me siis nõrgukesed ole, muidugi asusime sammuma. No need avanevad vaated võtsid hinge kinni. Täitsa tõsiselt. Ma mingil hetkel avasatsin, et mu jalad lausa värisesid kui pildi jaoks poseerida üritasin. Ja seda mitte suurest pingutusest, vaid aukartusest looduse ees ja minus möllavate emotsioonide tõttu, mis minu siss mitte ära ei tahtnud mahtuda.
Hea Lootuse neeme tipus saavad teadupärast kokku kaks vägevat - India ookean ja Atlandi ookean. Ja seal nad siis võitlevad. Vesi on nii sinine ja ookeanikohin korraliku rokk-kontserdi mõõtu detsibellides.
Turnisime kõikvõimaliud rajad läbi, imetlesime vaateid ja lasime fotokatel tööd teha. Ma isegi ei taha teada, kui palju pilte täna masinasse juurde sai. Aga kuna iga hea asi saab ükskord otsa, siis oli vaja mingil hetkel hakata siiski tagasi liikuma. Neeme tipus olime sattunud justkui pilukate kokkutulekule, oi neid oli seal palju, igale sammule jagus. Nagu Kopli tramm oleks ette aetud.
Tagasi auto juurde jõudnuna otsustasime veelgi ronida ja üleval kõrgemais tipus majaka juures ka ära käia. Seda peamiselt muidugi Ereti algatusel. Mina ise oleks sellest turnimisest vist loobunud, aga ronimine oli vaateid jätkuvalt väärt.
Koju oli meil vaja jõuda enne kui pimedaks läheb ja seepärast oli Cape Point'i vaatemängule vaja lõpuks joon alla tõmmata. Raske südamega asusime kodu poole teele. Toksisin gepsu kodu aadressi ja sõit võis alata.
Seekord juhtis vaikiv kaardilugeja meid koju piki teist poolsaare serva (mida me tegelikult olime juba hommikupoolikul tahnud läbida). Vahepeal tundus, et teejuht ajas ikka sajaga segast, sest juhatas meid läbi kellegi tagaõue, voi noh nii see tundus, aga kuna maanteele omased jooned olid ka maha tõmmatud, siis usaldasime gepsu ja sõitsime aga edasi.
No Cape Pointist lahkumisega polnud tänased elamused veel lõppenud :). Tee, mida mööda koju sõitsime oli eriti äge. Kiirusepiirang oli kohati lausa 20 km/h. Tee kitsas ja muudkui kruttis ning kruttis ja kohati oli lausa kalju ääre all peidus. Veelkord sobib kasutada sõna - uskumatu.
Jõudsime kenasti koju, aga kuna lõuna oli täna vahele jäänud, siis oli meil peaaegu et hundiisu ja nii kiirustasime linna peale (õigemini kodutänavale), et miskit hamba alla saada. Polnnud pikalt vaja astuda, valisime suhteliselt kiiresti koha välja ja istusime aga lauda. Mina maiustasin täna sushiga ja Eret pastaga. Ja nagu kombeks mekutasime ka algatuseks kokteiliklaasi taga. Eretil granadilli margariita ja minul granadilli mojito. Õhtusöögi krooniks võttis Eret veel ka magustoidu, minu kapasiteet oli juba ammendunud ja nii piirdusin teega.
Tagasi hotelli jõudes oli meie pesu vahepeal tagasi koju saabunud - puhtana ja kenasti puudele riputatuna. No mis sa hing veel oskad tahta :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar