Hommikul äratus kell 6. Kuna meie onn on nii jahe, siis riidesse saamine võtab tõsiselt vähe aega :)
Suts ja valmis. Ärevuses Eret ronis veel eile õhtul voodist välja, et kott tänaseks kogu vajaliku kraamiga kokku pakkida. Tule olime kustutanud ära juba kell 9 õhtul, sest välja puhata oli jooksjatel ju vaja.
Hommikul kell 6.30 tuli meile auto järele, hommikusöögile viimiseks. Tänane hommikusöök oli minul tükike juust, üks crossaint ja hunnik puuvilju. Istusime ja lobisesime veel lauas, kui oligi aeg liikuda Lakeside Lodge'i, kus on selle ürituse võistluskeskus. Kella 8.30ni said jooksjad omi pakikesi laiali jagada, st millisesse joogipunkti soovisid need ette saata. Start oli ette nähtud kell 9.
Sigimist-sagimist oli küllaga, ükskõik kuhu pilgu pöörasid. Oi kui lai on ikka issanda loomaaed :) Mõned tundusid jookjate seas kui edevad paabulinnud, teised kui hallid hiirekesed. Huvitav oli hakata jälgima, kes siis ka tegelikult tegija ja kes lihtsalt oma olekult Kõva-Toomas. Eks seda pidi lähemad paar tundi näitama.
Pealtvaatajaid nagu mina viidi pärast poolmaratoni starti (mis oli pika distantsi omast 15 min hiljem) raja äärde. Klõpsisn aga pilte teha ja möödujaid ergutada. Nii lahe oli näha kuidas iga mööduja tänas ergutuskoori. Oma lodge'i inimesed, keda nägin ja kellega me rohkem suhelnud oleme, üritasin ka pildile püüda. Siis on hiljem tore meenutada. Ei läinud väga kaua aega, kui liider jõudis ca 14,5 km peale kõigest 1.04 tunniga. Selle rajaprofiili peal on see väga korralik saavutus. Aga sellest punktist raja raskused alles hakkasid. Sisuliselt 5 km seinast alla ronimist, siis kilomeetreid lahtise liiva sees ja siis veel samast tapjalikust mäest üles. Ja raja all põhjas õhk veel täiesti seisis.
Pealtvaatajaid jäi aga muudkui vähemaks :(. Mina olin viimane ergutuskoor, kes raja äärest lahkus. Aga selleks ajaks olid sisuliselt kõik rajale läinud jooksjad ka möödunud või olid nad kontrollaja täitumise pärast "jõuga" jeepidesse tõstetud.
Jooksjatega kihutasid võidu ka antiloopide kari ja seda päris mitmel korral. Jooksu teises pooles otsustas ka üks jaanalind võistlustulle asuda ja nii ta kihutaski rajal olnud jooksjaga võidu. Selle võidujooksu võitis sulaselgelt jaanalind, aga vaatepilt oli võimas. Muid loomi raja ääres õnneks ei nähtud, kuigi hommikusöögile saabudes olid aia taga terve perega ninasarvikud, kokku loeti neid seal 8. Ööl enne võistlust olid rangerid rajal väljas, et kindlaks teha kus lõvide pesakond ennast paigutanud oli, et hommikul saaks öelda, kas rada ikka piisavalt turvaline oli. Brr, kõhe tunne.
Suur rõõm oli kuulda ja ka raja ääres näha, kuidas kõik jooksjad üksteist eegutasid ja tervitasid. See tegi nende üliinimliku pingutuse pisutki talutavamaks ja andis pisut värskust juurde.
Selleks ajaks kui mina tagasi finishi alasse jõudsin, olid esimesed juba ammu lõpetanud. Seega hetkel ei teagi võitjat ega tema aega. Küll aga teame, et meie lodge's elav noorhärra sai kolmanda koha. Tegemist on USAst pärit filipiinlasega, kes hetkel töötab USA saatkonnas Etioopias.
Lisaks elab meie lodge's tšehh Peter, kes oli poolmaratonil 3.
Need päris esimese otsa tegelased jooksid sellest seinast üles. Olen seda tõusu juba korduvalt kirjeldanud, kuid reaalsus on see, et sõnadesse seda panna on sisuliselt võimatu. Ja ma kardan, et isegi seda lihtsalt nähes ja autoga läbides, ei adu, kui raske see oli.
Pärast maratoni lõppu, võtsime kiire ja kerge lõuna ja seejärel sõidutati meid koju. Eret kooris oma jooksusussid jalast ja see pilt, millised jalad välja nägid, oli ikka päris huvitav. Nagu oleks kolm nädalat pesemata jalgadega maad kündnud :). Eret ütles ka, et see muda oli nagu kitt jalgade küljes, ega tahtnud kuidagi maha tulla. No aga lõpuks annab ka kõige kiuslikum mustus järele :)
Enne õhtusööki tegime väikese siesta ja oligi aeg jälle õhtusöögiks. Ma vist kipun kordama ennast, kuid pakutav toit on siis väga maitsev. Eile võttis seltskond ka juba pingevabalt, võeti jooke ja võeti jooke jja veel võeti jooke. Jutt jooksis ja seda juba enne ja ilma jookideta :)
Meie põhilisteks vestluskaaslasteks olid abielupaar Kanadast (Cam & Vilma), Carlos USAst, Peter Tšehhist. Teemadest puudust muidugi ei tulnud ja kui kell juba 11 õhtutundi poleks käinud ja jooksjatel ulmeline pingutus selja taga, siis oleks me ilmselt tiksunud varaste hommikutundideni, lobisenud ja naernud :)
Koju saabun igal juhul portsu uute kontaktidega toredatelt inimestelt. Ja kunagi hiljem on ringi rännates võimalus ühendust võtta ja kohtuda oma rännakutel.
Nüüd saab jälle mõnda aega meie puhkust nautida ilma igasuguste pingeteta ja seda kuni Kilimanjaro nädalani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar