Hommikul oli äratus tavaline, kell 8. Päevaplaan oli pisut hägune ja eelkõige ilmast sõltuv. Tahtsime minna Table Mountaini otsa ja Robben Islandile ja kui jõuame, siis ka mõnda veinikeldrit külastama.
Kui mina esimesena voodist välja ronisin, oli esimene asi akna all minek, et nina teava poole pista, et näha, milline ilm väljas valitseb. Hommikune taevas oli igal juhul oluliselt lootustandvam kui seda eile hommikul, nimelt paistis isegi laiguti ka sinist taevast. See aga anis lootust mäe otsa pääseda. Ja see ei pruugigi nii lihtne olla, st kui sajab, on mägi kinni ja kui on pilves, siis ei näe sealt mitte kõige vähematki.
Hommikusöök söödud, võtsime oma kodinad ja asusime teele mäe poole lootusega, et see lahti ma me seal midagi ka näha saame. Table Mountaini loetakse uue 7 maailma ime hulka. Täna olin mina autojuht ja Eret aitas GPSi majandada. Esimese korraga juhatas see aparaat meid krt teab kuhu. Aga mis halvasti, see uuesti :). Teise korraga olime oliliselt edukamad. Sõitsime mäe poole ja mingil hetkel suunati meid tee äärde parkima. See oli märk sellest, et mägi oli lahti. Parkisime ennast ära, võtsime kaasa kerged joped ja asusime aga teele. Hm, seekord ei tähendanud muidugi teele asumine jalgsi turnimist, vaid cable cariga mõnusat ülessõitu. Ainuke häiriv noot on pilukad - neid on seein palju ja nad on igal pool ja viisakusega nad ka ei hiilga. Ühesõnaga häirivad elemendid. Eile nt. üks tegelane astus mulle Hea Lootuse neeme tipus sisuliselt varbale ja ise teatas, et tema tahab minu kohalt pilti teha. Nagu ma oleks nina nokkinud, ma ju tegin ka pilti. Aga las ta jääb, muidu kruvin ennast veel üles ja see ei aita ju puhkust paremaks teha:)
Ostsime oma piletid mäe jalamil, need on tegelikult õhutrammi piletid edasi ja tagasi. Samas saab selle seikluse ka jalgsi turnides ette võtta, aga meie seda teps mitte ei teinud. Õhutramm üles läheb mõne loetud minutiga. See pakitakse inimesi täis, arvatavasti ca 30 - 40 inimest, ja kui üks on teel üles, siis teine teel alla. Need on pidevas liikumises. See on lahe atribuut ja põrand keerleb sõidu ajal, et inimestel oleks võimalik näha erinevaid vaateid ja mitte kuskil trügida. Üles jõudes oli suur tuul ja ilusad vaated ning taamal paistsid pilved, mis nägid vägagi ähvardavad välja. Vaatepilt sarnaselt eilsele oli lihtsalt ebamaine!!!
Miks mu väljendamisoskus küll nii kehvake on, sest sõnu lihtsalt ei jagu selle kirjeldamiseks, aga oi kuidas tahaks. Üles jõudes otsustasime ette võtta väikese jalutuskäigu ja ring mäe otsas peale teha. Ükskõik, kuhu pilgu pöörasid, oli vaade hämamstav, aga samas totaalselt erinev eelmisest vaatest. Jalutasime mäe tipu tagimisse ossa, kui meie ümber läks suhteliselt kiiresti halliks ja tulid esimesed vihmapiisad. Selleks hetkeks oli meie kohale jõudnud pilv ja käisime nagu vari sees. Tuul puhus, nii, et Eretil ei õnnestunud pikka aega endale vihmakeepi selga saada. (Sadas, aga mitte väga hullusti). Minul oli seljas vihmakirndel jopp ja seepärast keebiga otsustasin mitte jännata. Me kahekesi olime ka mäe otsas väikest viisivaatamisväärsused, kuna olime ja ringi patseerimas plähvide ja lühikeste seelikutega. Teised inimesed paksude vammuste ja mütsidega. Saime korduvalt teatada, et meil pole külm. Tegelikult polnudki, kui vahest ainult käed välja jätta. Kindaid oleks küll tahtnud kätte panna, aga need olid veel pesust tagasi saabununa lahti harutamata.
Ühel hetkel palusin Eretil teha pilti selle halli vati taustal. Seni kuni kaamerat välja võtsime ja ma ennast paika sättisin, oli see pilv juba sisuliselt kadunud ja kõik need ilusad vaated jälle nähtaval. Käisime mäe otsas kohvikus ja kui seal omad soojad joogid kätte saime, oli järgmine pilv tagasi ja vaated taas haihtunud. Sättisime ennast alla tagasi minema ja enne veel kui saime tagasi õhutrammi tundsin ära pere, kes olid ka Big Five maratonil osalenud.
Tagasi all seiklesime pisut autoga ja otsisime parkimiskohta, et minna uurima, kas ja kuidas oleks võimalik siiski Robben Islandile saada. Robben Island oli vangla, kus muuhulgas on istunud ka Nelson Mandela (kogu oma 27st vanglas veedetud ajast 18 oli ta sellel saarel), samuti on sellel saarel poliitvangina istunud ka praegune president. Saare pindala on 5,07ruutkilomeetrit. Kuna meil polnud tegelikkuses vähematki aimu, kus täpselt on praami väljumine, siis maandusime esmalt turismiinfopunkti. Sealt saime kaardi ja kiired juhtnöörid, kuhu minna vaja. Enne kui kohale jõudsime oli meie teel takistus. Nimelt keeratav sild, et vajadusel purjekaid ja muid alused mööda lasta. Maie ootasime ühe katamaraani möödumist.
Paraku meie õnn sai sellel hetkel otsa, sest päeva viimane praam Robben Islandile oli juba läinud ja järgmine tuur alles toimub laupäeval, aga selleks ajaks me Kaplinnast juba läinud.
No aga ega me sellepärast pead norgu lasknud. Kohe Robben Islandi muuseumi kõrval oli shopping mall kuhu me aga sisse astusime, et pisut uudistada. Esimesena hakkas kohe silma pood, mis müüs tansaniidiga ehteid (sinist värvi kivi on tansaniit ja enamus leiukohad on sellel tegelikult Tansaanias).
Läksime teisele korrusele ja meie üllatuseks vaatas meile vastu seal teemantite muuseum - Shimansky teemantikoda. Kuna need ju öeldakse olevat tüdrukute parimad sõbrad, siis astusime aga sisse, et pisut ringi uudistada. Meile tehti personaalne tuur. Saime teada pisut teemantite ajaloost ja leiukohtadest. Lisaks veel ka infot selle kohta, kuidas neid lõigatakse ja kuidas seda õigesti tegema peab, et valgus ikka õigesti murduks ja vikerkaarevärvilisena kivilt tagasi peegelduks. Kuulsime, milline on suurim teemant (korraliku suure mehe rusika suurune, arusaadava kaaluga ca 0,5 kilo), mis kunagi üldse leitud on ja mis sellest kivist saanud on. Kui mu mälu selle elevuse sees olles mind ei peta, siis sellestsuurest kivist lõigati 2 eriti suurt teemantit ning lisaksveel 95 väiksemat teemandit. Värvuse mõistes on teemante selgest valgest kuni kollakani ja mõõdetakse neid tähtedes D-st kuni Z-ni. Edasi juhatati meid tagumisse ossa, kus on tegelikult töökojad teemantite lõikamiseks ja lihvimiseks ning ehete valmistamiseks.
Teemantite lihvijaks saab lausa siin riigis koolis õppida. Ja töö on eriti täpne. Tänasel päeval lõigatakse teemante muidugi laseriga ja seepärast on perfektset kivi lihtsam saada kui varem, kui seda tööd inimene käsitsi tegi. No ja kõige lõpuks tohutu väljapanekute saal.
Kus nüüd kõik minu miljonäridest austajad on, kes tahaks mulle toredaid kingitusi teha??? (Hi-hi-hii). No ja maalt ja mannerguga nagu ma olen, vähemasti selles maailmas, eelistaksin ma tansaniiti kivina. Teemanti väärtusest ma nii hästi pidada ei oska, mis muidugi ei tähenda, et need ilusad poleks olnud.
Teemantid vaadatud, läksime tagasi Waterfrondile ja siis otsustasime minna akvaariumisse, mis näitab LAVis kahe kohtuva ookeni maailma - Atoandi ja India. Enne aga jäi meile teel ette oma suurepäraste lõhnadega toiduturg - V&a Market on the Wharf. Astusime aga sisse. Tegemist päris meile iseloomuliku turuga siiski polnud, vaid sisaldas hulgi väikeseid söögikohta, kus oli võimalik endale midagi head osta. Lubasime endale alustuseks smuutid ja edasi jalutades leidsime shokolaadi leti. Aga endalegi üllatuseks ei lahkunud me sealt šokolaadiga vaid karamelliseeritud mandlite, india pähklite ja makadaamia pähklitega. Nämm-nämm.
No ja siis akvaariumisse. Seal oli ikka igasuguseid isendeid, täpilisi, kivi sarnaseid, triibulisi, muidu värvilisi ja lausa kirjeldamatuid. Lahe olia see. Osasid molluskeid sai ka ise silitamas soovi korral käia. Meie seda võimalust siiski ei kasutanud.
Pärast akvaariumit otsustasime koju tulla, oli juba peaaegu 4 ja nälg hakkas ka näpistama. Tulime tagasi hotelli, panime enamuse oma kompse, sh. mõned sisseostud tuppa ja suundusime õhtusöögile. Kõik õhtud siin on kujunenud selliseks, et kõnnime taänavat mööda jas astume sisse restorani, mis oarasjagu tundub ahvatel olevat. Tänaseks valikuks osutus restoran nimega ZenZero. No see osutus ikka totaalseks kirsiks tordil ja toonitan, et kehva toitu pole me siin veel saanud.
Eret võttis ravioolid ja mina tuunikala salati. Appi, see salt oli väga suur ja mmmmaitses niiiiii hästi. Tuun oli just parasjagu medium küpsetusastmega ja see kokku oli nii hea, et lihtne oleks ka olnud oma keel alla neelata.
Tundus, et minu võimekus oli ennast ammendanud, aga kuna Eret oli juba tellinud endale šokolaadi fondanti ja meiega tegelenud ettekandja oskas mind nii hästi töödelda, siis andsin ka mina alla ja tellisin samuti magustoiduks šokolaadi fondanti. No nüüd olin küll toiduparadiisi sattunud, teisiti ei saanud see lihtsalt olla. Ja ma olen ikka ka varem saanud head fondanti. Suutsin ainult mõmiseda selle taga.
Restoranist lahkumiseks oleks muidugi ära kulunud ka käru, sest kõht oli totaalselt täis vitsutatud. Aga need maitsed olid seda väärt!
Täna on siis jälle see õhtu, kui tuleb kott kokku pakkida ja homme teele asuda järgmisse sihtpunkti. Aga puhkus on imeline!! Nii võiksin ma ringi trippida ikka kaua, kui mitte öelda väga kaua ja iga hetk on imeline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar