kolmapäev, 2. juuli 2014

LAV - Tansaania P14 - Kodu floras ja faunas

Tänahommikune äratus pidi olema suhteliselt varajane, kuna meil oli vaja läbida päris mitusada kilomeetrit. Pärastlõunal pidi meid ees ootama zulude küla külastus ja õhtuks oli vaja välja jõuda Inkwenkwezi. 

Eile, kui saabusime oma Dio Dell Amore külalistemajja, oli väljas kottpime ja seega väga palju me sellest kohast sotti ei saanud. Aga see, mida nägime oli nii armas. 
Hommikul ärgates (kell 7.40) oli väljas juba valge ja see võimaldas ka pisut rohkem aimu saada sellest kohast, kus möödunud öö olime veetnud. Tegemist on toskaanaliku külalistemajaga, mille praegused omanikud olid ostnud alles aasta tagasi. Peremees oli  oma eelmises elus advokaat ning perenaine pidas kohvipoode. Oma eelmised tegevused nad likvideerisid ja ostsid selle imearmsa võõrastemaja. Pererahvast ennast me siiski ei kohanud. Küll aga võõrastemaja manageri Hainiga, kes on perenaisel kaasa võetud oma kohvipoodide ajastust. 
Kodu villa on vahemerelikus stiilis ja minu arvates paigas kuni viimaste pisidetailideni. Minu hommikune mõte oli, et Sikile siin meeldiks. :-). Aga hommiksòögi saali minnes võttis meid vastu ovaalne väike laud 2le. Laual ees ootamas karahvin mahlaga, pisikeses kausis valmis pandud müsli ja jogurt. Eraldi laual tee ja kohvi. Seni kuni oma teed ja kohvi valmis tegime, olid kauale kantud juba kausikesed värskete puuviljadega. Kõrvalt laualt panime pihta karahvini värske apelsinimahlaga. Kui olime enda arvates õhtusööki lõpetamas, tuli Hain juba meie tegeliku hommikusöögiga - taldrikud koos korraliku Inglise hommikusöögiga. Eret tubli suutis ka selle  ära süüa, mina va vilets vennike olin oluliselt lahjem ja sutsin hakkama saada ainult poolega. 

Hommikusöök söödud, oli aeg taas teele asuda. Tänas alustasin sõitmist mina. 99% päevast mòödus suure paani peal. Kiirusepiirand seal enamasti 120. Aga tuleb tõdeda, et teedevõrgustik ja kogu sinnajuurde kuuluv on muljetavaldav ja meil,eestlastel, oleks mida õppida. Teed on heas korras, laiad ja juhid respekteerivad ûksteist. Kõige sellepärast pole siin ka eriline piin pikemaid vahemaid läbida. Kurvid on lauged, läbid ühe kurvi ja ongi jälle kilomeeter või rohkem selja taha jäetud. Puhkealasid on samuti tihedalt. Ainus minu jaoks kummaline lahendus on see, et suure paani ääres pole tanklaid. Kõik need põõravad asulaatesse/linnadesse sisse. Samas pole se. Ju miski probleem,lihtsalt erinev senikogetust :). 

Tegime teel ühepeatuse ja jätkasime teed zulu küla poole. Kuna meie mitte väga toetav gps seda kohta jällegi ei tunnistanud, siis otsisme ühe lähedal oleva punkti ning voilaa, teel me olimegi. Ja siis pisut loogikat ning meili väljatrükil olev kaart ning õiges kohas me olimegi. No ja seda koos teeviitadega. 
Meie broneering oli tehtud kella 2ks, aga saabusime kohale ca pool tundi varem. Külla sisse sõites ei näinud me esialgu ühtki hingelist. Lõppuks sõitsimesisuliselt kellegi koduhoovi. Seal üks must (ja mitte ainult nahavärvilt) murituli meile vStu koos kolme koera ja paari lehmaga. Tegi suured silmad, et tema ei eta tea tänasest broneeringust miskit, aga et keegi kodanik Michael ( see nimi figureeris ka meie broneerinut kujutaval e-kirjal) ilmselt siis teab, aga ta on hetkel ära ja palus, et helistaksime talle. Vaatasime ilmselt juhmide nägudega tegelasele otsa ja sepeale ta jooksis telefoni tooma ning valis mingi numbri ja kui teisel pool vastati, siis ulatas telefoni läbi akna mulle. Hr. Michael teatas, et tal oli mingi kiire väljasõit ja et ta tagasi on ca tunni pärast ning palus meil ennast oodata. No hästi, mis seal siis ikka. Vahepeal tegid meiega sinasõprust kaks kutsi 3st. Üks tahtis lausa  meile vahepeal autosse pugeda
No kuulge, ootasime tunni ja pealegi, kuid miskit ei sündinud ja pealegi oli meid lihtsalt autosse ootama jäetud. Siis saabus mingus vanas valges oarasas veelgi venam valge onu ja sõitis meist mööda maj hoovi. Ja ikka veel miskit ei juhtunud. Kui olime meie ametliku broneeringu algusest ca tunni autos isstunud ja oodanud, sai meil mõõt täis ning otsustasime lahkuda. Nii hädasti meil polnud ka vaja zulude eluoluga tutvuda. Kui auto nina ümber pöörasime ja juba lahkumas olime, siise see ennist saabunud vana valge parsa järgnes meile. Petasime kinni ja ta esimene küsimus oli, et kuhu me nüüd läheme. Meie vastus oli, et meil juba kiire Inkwenkwezisse. Tema küsimus vastu oli, et kas käite seal ära ja siis tulete tagasi ööbima?? Halloo, me olime broneerinud 3 tunnise ringkäigu. Sulaselgelt oodati meie asemel kedagi teist. Seda enam kui me siis ütlesime, et nende juures ei ööbi, siis saadetigi meid lihtsalt minema, nägu peas a la have-a-nice-life.  Ei no kui raha pole vaja, siis meil oole häda seda endast mitte millegi eest ka maha jätta:-)

Sõit Inkwenkwezisse kujunes huvitavaks, sest meie gps juhatas meis vahelduseks mingile totaalsele kitserajale :). Ca 10 km oli sellist teed, mida oleks saanud jalgsi kiiremini läbida kui me seda autoga tegime. No ja muigugi viis see meid lõpuks välja vägagi normaalsele teele vahetult enne kohale jõudmist. Seda me olime ise ka mõni aeg varem itsitanud, et see kindlasti nii juhtub :-). 

Inkwenkwezis kohal, jätsime oma auto värava juurde ning edasi pidi meid transporditama jeebuga, kuna muu autoge see tee pole lihtsalt läbitav. No nii see ka oli. Totaalne kuumaastik, ca 20 minutit ja ainult suurest jeebust nagunii vähe, vaja ka selleks õppinud juhti. Tee peal nägime esimest kirjakut ning ka suuri antiloobilisi, valgete triipudega külgedel. Enne veel kui meid jeebus oma ööbimispaika viidi, tervitasid meid auto juures kohe ka notsud (pumbad). Neid oli seal terve pesakond ning meist ei arvanud nad küll miskit, kes me autost asju võtsime, et need jeepi ümber pakkida. 

Ööbimine Inkwenkwezis on meil telkides. Telk ostus pooleldi majaks :-). Sisenemiseks tuli ronida teisele korrusele. Telgil on laudpõrandad. Samuti on olemas telgis elekter, külmkapp, tee ja kohvi tegemise võimalus. No ja siis jõuame vannitoani. Just nimelt vannitoani. Ka see on siisn telgis olemas.  Vannitoas on vann, dušinurk (klaasseintega). Lisaks on meil olemas ka triikraud ja triikimslaud ja föön. No mis Sa hing veel oskad tahta?? :-)
Telgi ja toidukoha veheline liiklmenie käib jällegi autoga. Jalgsi niisama siin liigelda ei saa ja ei tohi. 











1 kommentaar:

  1. Kusjuures selle me tegime neile küll selgeks, et telgist söögikohta käima jalgsi :D Giid esimesed paar korda pabistas hirmsasti, aga siis nägi, et saame hakkama küll :P

    VastaKustuta