kolmapäev, 23. juuli 2014

LAV - Tansaania P 37 - Tutvume vürtsidemaailmaga

Tänane äratus oli 7.15 sest 8.30 ootas meid auto, et minna vürtsituurile, sest on Zanzibar olnud ju ajalooliselt tuntud vürtside kasvatamise poolest.

Eks me kodust kõik kasutame ühte või teist vürtasi, aga kuidas nad kasvavad või millised näevad need puud-taimed välja, see on hoopis iseasi. 
Seega oli meil hea võimalus pisut teadjamaks saada. Sellel tuuril liitusid meiega veel kaks tütarlast Šveitsist. Ilmselt õed, aga päris kindel ka ei ole. Igal jugul me ei küsinud seda. Teame, et üks neist oli Tansaanias olnud 7 nädalat ja teine oli saabubud nädala eest. Lahkuvad nad paar päeva varem kui meie.

Meile saabus järele toyota väikebuss. Ronisime sisse ja sõit läks lahti.  Autojuht tutvustas ennast ja samuti meie. Ei Eestit ega Šveitsi polnus see vennike varem kuulnud. Ütlesime siis, et oleme Euroopast ja oli tutvuse sobitamine meie arust ühel pool. Aga ei. Järgmine küsimus oli, et kas olete abielus? Krt, see läks juba imelikuks, miks see oliline vürtsituurile minekuks oli?  No ja kohe järgnes küsimus boyfriendide kohta. Taga targemaks. Küsisime siis, et miks see oluline info siinkohal on.   No see võttis vennikesel igasuguse jututuju ära. :-). Ja edasine sõit sihtkohani saabumiseni kulges vaikuses.

Autosõidust siiski veel paar tähelepanekut. Kui auto tuleb vastu, siis pandi tööle parem suunatuli. Miks, ei tea. Kummaline.  Kui ristmik saabus (mis sageli T-kujuline), kuid me ei pööranud vaid jätkasime lihtsalt oma teekonda, siis pandi peale ohutuled. Hmm, ütleme nii, et mul tekkis terve rida küsimusi, kuid sellelt vennalt,kes parasjagu sangas, neid küsida polnud mõtet, sest tal polnud piisavat keeleoskust, et mõistlikke vastuseid anda. 

Umbes tunni pärast tegime pisikese peatuse, et peale võtta oma vürtsituuri giid. Selleks oli pisikest kasvu hea inglise keelega Hassan. Veel ca 5 minutit sõitu ja kohal me olimegi. 

Kuna Hassan ei olevkohalik ega selle vürtsikasvatuse liige, siis ta iseseisvalt ei tohi seal ringi liikuda ning seepärast jõlkus meiega koos kogu tuuri veel üks murjam. 

Meile pisteti kätte lehest valmistatud tuutu ja teele. Nägime erinevaid vürtse ja ka vilju. 
Meie teele jäi curry, kardemon, Robusta kohvipuu, kakaopuu ( selle kasvatamisesks siiski pole neil sobivaid tingimusi ja üksikud kakaopuud on pidem kasvamas eksperimendina),  papaia puu, mango puud. 
Ja siis, esimene Ahaa-mul-mul-selge-on-AA koht. Puu otsast tõmmati leht ja muditi. Tundus nagu tuttav, aga päris nagu polnud kah. Vaatasime kõik 4kesi nagu lambad üksteisele otsa. Kellelgi ei hakanud kell helisema. Siis ulatati sama puu kooretükk no ja loomulikult, rohkem vihjeid pole ju vaja. Tegemist muiduge kaneelipuuga. Selle konkreetse kaneelipuu tüvi oli suhteliselt ära täkstud, kuid ainult selleks, et külastajatele näidiseid võimaldada. Aga muidu on nii, et kaneelipuu lihtsalt võetakse maha kui on aeg sellelt toodang kätte saada. Samas ei pidavat kaotsi minema midagi, sest tegelikult kasutavad nad ära nii lehed, koore, tüve kui ka juured.  Kaneel ja kardemon on ühed enim kasutatavad vürtsid Zanzibaril ja üldse Tansaanias. 

Vaatasime üle ka ananassi kasvamise. Ananassi taim annab ei rohkem ega vähem kui täpselt ühe ananassi oma elueal ja sellega ongi kõik. Kes on seni arvanud, et tegemist on puuga, siis teadke, et see nii pole, see on pisut agaavi meenutav põõsas ja ananass kasvab varre otsa justkui õis.

Üks lõhna tippmomente saabus, kui tegime peatuse sidrunheina juures. Kasutatakse sidrunheina siin peamiselt teedes. Issand, see värske taime lõhn on veel 100 korda parem kui kuivatatuna ja ka siis on ta hea.

Vagepeal käisime vaatamas veel pipraid, mis olid eriti pisikesed, st eriti kanged. Meil kellelgimpuudus igasugune huvi neid proovida ja giid ei saanud demonstreerida sest siis on veel ramadaan käimas ja valdav osa Zanzibarist on moslemid.

Edasi liikudes jäid meie teele veel apelsinipuud, greipfruudipuud. Juba varem oli giid tõmmanud ühe puu otsast lehed ja andnud meile nuusutada. Tundsin kohe kiiresti ära, et see oli nelk, aga mul puudub teadmine kuidas see võiks kõlada inglise keeles, siis peale Ereti seda kuskile kuulutama ei läinud. Aga nüüd jõudsime taas samasuguse puu juurde ja minu teine ahhaa-momentoli see, et nelgiterad kasvavadki nn õisikus, iga tera eraldi. Terasid võib korjata ära nii rohelisena kui ka punasena(punane on valminud nelk), valminud nelk on lihtsalt tugevama maitse ja aroomiga. Kui nelgiterad korjatakse, siis need kuivatatakse ja alles siis on nad meile tuttaval kujul.

Meile tutvustati ka passiooni vilja taime, mis muide vajab abi, et ta iseseisvalt ei kasva, vaid ronib mööda teisi puid või veel parem, kui talle tehakse spetsiaalne sõrestik. 
Kurkum, sellest taimest kasutatakse juurt. Oi, kuidas värske juur kohe käsi värvib. Kollased näpud olid køigil kohe olemas. Kui keegi veel ei tea, siis kurkum on see komponent mis meile tuntud curry-pulbri kollaseks teeb. 

Vahepeal külastasime laimipuud. No seda polnud vaja mulle taas tegelikult tutvustada, aga tore oli neid pisikesi vilju puul siiski näha.  Väike peatus ja nosimine karamboolaga, kes ei tea, siis see maakeeli tähtvili. Ja kuna enamusele see ei meeldinud, siis sai Marit head manti rohkesti, nämm...
Ja siis saabus minu kolmas ja suurim ahha-hetk, ingver. Ten ju kúll, et see toodang, mida me poest ostame ja kasutame on ingveri juur, aga et sellise võimsa ja jæssaka juure juurde kuulub nii mannetu taim, oli üllatud. Oi, ja værske ingver on ikka veel kraadide võrra vängem ja parem kui see mida meie oma poodided näeme olin ingveriparadiisis!

Sellega koos olime sujuvalt jõudnud pisikese poeletini, kus oli võimalik osta erinevaid kreemikesi, seebikesi ja õlisid. Võtsin vabatahtlikult koha kaugemal sisse, sest igasugused sellised asjad ajavad mu südame läikima ja ilmselt eriti veel nüüd, kui ma nagu nii pidevalt väsinud olen ( mul on juba totaalne kopp ees oma väsimusest, tahaks juba taas täis energiat olla).

Siis väike meelelahutuspaus koos joogi ja snäksiga. Meiega kaasas kolanud noorhärra, kes paisitis silma ainult sellega, et vahepeal lõikas muudkui palmioksi tükkideks ja muudkui punus miskit, võttis nüüd ühe kookospalmi kuivanud lehe rootsu ja tegi sellest endale jalgade tarvis peale ning teel palmi otsa ta juba oligi. Järjest hakkasid alla potsatame suured kookospähklid. Meie saime pärast pisikest nikerdamist siis maiustada nii veel kui kookose endaga. Nämm. 

No siis oli ka saladuselt kate võetud, mida see tegelane seal pidevalt lõikas ja punus. Igale ühele meist oli punutud ananassikujuline kotike, kuhu saime kõik oma näidisvürtsid sisse panna, mida enne olime eelnevalt antud tuutu sisse pannud. Lisaks kaunistati meid palmilehest käevõru ning samuti palmilehest ja paarist õiest tehtud krooniga, mis nägi välja justkui Vabadussamba kroon :-). 

Lõpetuseks veel pisikesed sisseostud ja valmis tagasiteele asuma me olimegi. Oi jeerum, autos soigus moslemite palvus. Ei suutnud ma seda taluda üle 2 minuti ja viskasin endale klapid pähe üürgama. Kohe sai oluliselt parem :-). 

Tagasi hotellis seadsime ennast sisse  baari, et lustida pisut netis, juua teed-kohvi ja mõnsatada kokteilidega. Nagu meil kombeks saanud, siis päevasel ajal kokteiliks siiski mittealkohoolne koks.
Pisut pärast nelja taarusin mina toa poole, et teha väike uinal, enne kui vaja minna õhtusöögile, mille olime täna õhtuks broneerinud mereannarestorani. Ootuses on kõrgel, enesetunne mitte.

Õhtuse pesuga ühel pool ja tagasi baaris, käes taas kokteiliag :-). Hm, igakord kui toast teele asun tundun endale lootustandev, kuid kustumine tuleb enamasti kiiresti :(. See kord ei käranud minu kokteil üldse mitte, brrrr. Aitasin Eretit tema kokteili hävitamisel paari lonksuga ja peatselt oligi aeg saanud õigeks, et suunduda õhtusöögile.  Ekslesime pisut pimeduses ja kohal me olimegi. Täitsa esimesed külalised. Valisime laua ja istusime oma toitu ootama. No ja mul oli mida oodata: kaheksajala crapaccio ja mereandidesupp. Eret ootas oma kõrvitsaravioolisid. Ettekanda saabus kahe taldrikuga, mis lähemal vaatlemisel osutusis mõlemad minu omadeks. Selgitasime ettekandjale ja see suundus suht õnnetu näoga köögi poole tagasi. Aga mis meil üle jäi. 
Mina asusin mõnsatama oma kaheksajalgadega, mmmmmm, see oli tõesti hõrk. Seda võiks süüa veel ja veel. Lõpuks saabusid ka Ereti ravioolid ja saime siis oma õhtusöögiga jâtkata. Tema raviooli oli hea, kuid liiga suur. Minu mereannisupp seevastu polnud suurim kokakunsti saavutus. Minujaoks oli sellel kaks suurt häda, liiga rasvane ja liiga soolane. Siiski püüdsin sisu seest ära süüa, aga tee või tina, suus käis see ringi ja alla ei tahtnud ei käskimise ega palumise peale minna. Aga kogu paksu supi seest ma endale siiski sisse surusin. Ja pärast sed läikia mul ikka päris korralikult. Seega palusin Eretil pikka viha mitte pidada, et tøusen püsti ja lähen tuppa. Ise tundega, et kas tõesti täna võiks See päev olla, kui Marit Robertiti hõikab. 

Ei olnud, tuppa jõudain ilusti, habad puhtaks ja voodisse ja kohe hakkas taas parem. Eret, hea hing, küsis meie magustoidud meile kaasa (puuviljavaliku) ja maadles arvega. Varsti saabus koju temagi. Head ööd!










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar