LAV - Tansaania P32 - Viimased ettevalmistused tipu võtmiseks

Hommik täna väga varajane polnud. Tore on see, et juba teine öö järjest õnnestub mul magada ilma külma tundeta. Ajasime endale kargud alla ja sõime tavapärase hommikueine. 

Päeva teekonnaks pidi olema minek viimasesse, st kõrgeimasse baaslaagrisse. Laager asub 4600m kõrgusel ja sealt hakkame siis tippu ronima.

Päeva matk pidi aega võtma ca 3-4 tundi. Etteruttavalt peab ütlema, et meie tegime selle alla 3 tunni. 

Teekond väga hull polnud, täiesti tehtav. Järjepidevalt ülesmäge. Barafu Hut on laager, kuhu jõudsime. Kell oli selleks napilt 1. Kogu raskus asja juures oli, et õhtupoole tuli ennast välja puhata, et olla öösel valmis tipu vallutamiseks. 

Tore oli muidugi see, kuna kõrgused juba nii suured, siis taimestikku enam polnud ja suurte kividegagi keeruline, seega oli päris suur väljakutse leida koht, kus keha kergendada.  Aga paar kivi me siiski leidsime ja need hädad said lahendatud :-)

Kui laagrisse jõudsime, hakkas lõõtsuma meeletu tuul. Ja see üha valjenes. Kui eile oli mägi meid kostitanud vihmaga, siis täna  meeletu tuulega. Tuul oli vastikult jäine ja üha valjenev. Olles telgis pikali, tekkis tunne, et kohe läheme lendu. Meie söögitoas (spetsiaalne telk) istudes käisid seinad edasi- tagasi ja telk võttis tuule käes erinevaid kujusid. Päris hirmutav oli telgis istuda.

Sõime lõuna ja kohe taas tagasi telki, eesmärgiga magada kuni õhtusöögini. No ei tulnud sellest miskit välja. Eks ärevus öösel algava tippu ronimise ees on oma võtnud.

Kuna päikest täna polnud, siis oli suhteliselt jahe telgis olla. Nii ma siis vähkresin oma magamiskotis. Ega Eretilgi paremini polnud. Tal külm polnud, sest oli ennast minust paremini sisse pakkinud. Minu jalad külmetasid ja ei aidanud isegi jalas olnud 2 paari sokke. Õnneks leidsin külmetavate jalgade vastu ka rohtu. Harutasin nimelt oma sooja jope lahti ning pakkisin oma jalad selle sisse. Alles siis kadus külmatunne ära. 

Aga magada ma ikka ei saanud. See lõõtsuv tuul oli see, mis hirmutas. Kuidas sellisega küll ronida saab?  Sõime õhtusöögi ja kibekiiresti taas telki. 

Minul ikka magada ei õnnestunud, Eretil läks gramm paremini ja sai hetkeks sõba silmale. Kui päeval rääkisime oma giidiga, siis tema hinnang oli, et õhtul tuul vaibub. Eks me näe. Aga nüüd vedelaks lüüa on ka imelik. 

Kilimanjaro, ole palun meie vastu leebe.