kolmapäev, 9. juuli 2014

LAV - Tansaania P19 - Serengetiga sõbrustamine

Täna oli äratus kell 7. Kella 8st pidime Mwanzast lahkuma. Hommikune koti pakimine käib meil juba imekiiresti, selleks vajame ca 2-3 minutit ja valmis. 
Küll on tore et hetkel pole septembrikuu, kui kõik-kõik on uus. Ja nii ootas meid hommikul ees juba lisaks tuttavatele murjamitele ka eellmisest aastast tuttav auto. Olime eile õhtul juba pisut Salimi ja Yahayat ehmatanud, et me sellel korral oleme suure pagasiga. Tegelikult see siiski pâris nii hull pole. Meil jätkuvalt seljakotid, vaid kolmandiku võrra suuremad kui eelmisel aastal. 

Auto kokku pakitud, tegime linnas veel paar peatust, sest toidukraami oli vaja meile kaasa osta, kuna nüüd algas meie metsik elu ja aidaa hotellid :-). Eile õhtul tuli jutust kogemata välja, et täna algatuseks plaan minna kala hankima. Halloo... Ka eelmisel aastal ei söönud Eret kala, ega ka nüüdseks pole see muutunud ja lisaks olin selles kontorit neil teavitanud. Aga õnneks õigel hetkel, st kala oli veel alles plaanis, mitte ostetud ja selle asemel sai Yahaya siis miskit muud soetada.  

Linnast välja kulges meie tee suhteliselt aeglaselt ja vaevaliselt, sest külasid ja inimese neid veel rohkem ning siin toimub põhiline liiklemine jalgratastel ning jalutades sõiduteedel. Eks me siis rahulikult lulgesime Serengeti poole. Lisaks peatas kohalik politsei meid 3 korda. Põnev asja juures on see, et mitte kordagi ei küsitud ühtki dokumenti. Vahetati 2 lauset haukuvat teksti ning siis läks härravõi proua politseinik auto taga ja sealt siis moka otsast andis loa teekonda jätkata.  Serengetis veedame järgmised 3 ööd. 

2,5 tundi sõitu ja Serengeti vârava taga me olimegi. Paberimajandus korda ja teele. Väravas tehti meie jeebust jälle eriti suure katuseluugiga auto või siis pooleldi kabriolett :-). See andis meile võimaluse kõõluda jälle vööni katusest väljas, et paremini ja kaugemale näha. See meile meeldis. Kreemitasime ennast kangema päikesekaitsega sisse ja elu nagu lill :-). 

Pargis näitasid loomad esiotsa ennast kaugelt ning suhteliselt vähe. Enamasti olid need gnuud. Kui parki sisse olime sõitnud, siis märkasime, et tee äärtes oli ulatuslikult kulu põlenud. Aga tuli siiski välja, et seda tehakse siiski teadlikult, et pargi eest hoolitseda.  

Mõne aja mõõdudes näitasid meile enanast ka kaelkirjakud ja vanad sõbrad - sebrad. Eraldi käisime otsimas ka krokodille, keda meil eelmisel aastal ei õnnestunudki näha. Ka nüüd polnud krokodillide otsingu algus eriti lihtne.  Aga suur pingutus tasub ennast ikka ära ja esimesi nägime ühe mudase jõekese ääres, kui ise kriiksuval rippsillal kulgesime. No ei vaimustu ma neist elukatest ja samahästi võiks nad olemata olla.

Edasi läks meil hulka lõbusamaks, sest hulgaliselt kohtasime sebrasid, impalasid, gaselle, hulka ka kaelkirjakuid. Kui üle ühe jõe sõitsime, siis esitlesid ennast ka jõehobud. 
Kui olime ametis kirjakute ning sebrade fotografeerimisega, siis teatati meile, et selles peame nüüd pausi tegema ning edasi liikuma, et me tuleme varsti tagasi ja siis saame jätkata. Rohkem meile miskit ei avaldatud, aga ju me asusime otsima kedagi sellist, kes lihtsalt niisama meile teele ei satu. Meie pakkumiseks oli mõni kiisu. Kuna täpilised kiisud ennast suurt sellised ajal ei esile, siis pidi see ju olema nt lõvi.

Päris mõnda aega seiklesime, aga veav tasus ennast jällegi ära ning tänaseks saagiks kokku 9 lõvi. Ps. 2 neist lõvidest olid puude otsas. Just nimelt, see on Serengeti lõvide eripära, et nad on võimelised ronima puude otsa. Lahe. Meie pildimasinad said muidugi jälle hoolega tööd teha. 

Kuna kell tiksus armutult, siis oli vaja uuesti liikuma hakata. No mis seal ikka, homme jälle päev. No ja iga päev on ju parem päev kui varem. Teel oma laagripaika esitlesid ennast nüüd kümned kirjakud ja sajad ning sajad sebrad, impalad ja gasellid. 

Laager on mei tõsiselt metsik. Pealambid, paar laternat ja see ongi kogu valgus. Telke on platsil ca 15. Meie olime esimesed koju saabujad. Kasutasime vaikse hetke ära ja kiirustasime käbedasti duši alla. Brr, vesi tuli ebameeldivalt jahe. Aga mis teha, kõigega tuleb harjuda. Vastasel korral oleksin päris pikalt pesemata no ja see variant ei lenda teps mitte. 

Meie kokaonu tõttas välikööki, et meie õhtueine valmis teha. Mis seal valmib, on iseasi. Midagi kehva pole meile pakutud, seega pole põhjust muretseda.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar