Pakkisime ennast kõik autosse ning teele. Tänane hommik pidi kuluma meil bushmanidega jahil käimisele. Bushmanid on ragvas, kes elab metsikut elu. Nad liiguvad oma hõimuga ringi. Lisaks puuduvad neil onnid. Elavad lihtsalt puude ja põõsaste all. Bushmanide hõim elab küll ühes kohas, kuid naised lapsed eraldi meestest. Lisaks toituvad nad ainult sellest, mida mets neile annab. Raha nad ei tunne ja elektrist ning kõigest muust tsiviliseeritust samuti mitte.
Jahil käiakse vibu ja nooltega, nii ka meie täna. Nooli on bushmanitel 3 erinevat sorti: mürgise otsaga nooled suurte loomade jaoks, eraldi meisterdatud otsaga nooled väiksemate loomade jaoks ja lihtsalt teritatud otsaga oksad lindude küttimsieks.
Bushmanitel on ka terve pinu koeri. Need nagu ühe vormiga tehtud. Üks kuts tuli hommikul kohe ka minuga tutvust sobitama. Aga koerad nagu peatselt selgus on suurimad abimehed jahil. Kui ikka miskit huvitavat teele ette satub, siis oskavad nad jälje üles võtta ja jälitada saaki.
Kui esmalt vaatasime üle bushmanite hetke elupaika, siis hakkasid silma loomanahad, mis on siis peamiseks vahendiks, mille abil nad ennast sooja ja külma eest kaitsevad. Ühe põõsa all oli naisterahvas beebiga, kes veel sulaselgelt omadel jalgadel püsti ei seisnud. Põnn haaras mu näpust ühel hetkel kinni ja klammerdus mu sõrme külge. Seisin nii tema juures siis päris mitu aega, aga kuna jahile minek oli ees, pidin oma sõrme selle pisikese peost siiski vabastama.
Jaht algas. Meie jaoks olid jahimehed 3 noort tegelast ja koerte lugemine kippus pidevalt segi minema, aga neid oli meiega kaasas 4-5. Meiega kaasas ka kohalik giid, kes ka bushmanite keelt räägib. Just, bushmanitel on oma keel ja tavapärast suahiili keelt nad ei räägi. Tegelased näevad välja kui härra sitkused ise. Pikad, ilusad, lihaselised, mitte kriipsugi rasva.
Sain ka teada, et tegelikult on riigimpoolt bushmanitele täiesti onnid antud elamiseks, kuid nad on need pärast paari päeva seal asumist need hüljanud ning taas metsa elama asunud. Onnides pidavat liiga palav olema.
Lippasime oma jahhimeeste sabas, kord aeglasemalt kord kiiremini. Läbi põõsaste ja puude alt. See võis päris naljakas pilt olla, kuidas kodustes tingimustes noord jahimehed lippasid ja jälgisid, mis ümberringi toimus, valmis igal hetkel reageerima. No ja siis meie, kes peamiselt püüdsid jahimeeste kannul püsida. See ukerdamine seal puude-põõsaste all ja vahel, no ei olnudki nii lihtne. Aga hakkama saime. Mingil hetkel pani meie eest plagama üks dikdik. Ma pean vist ütlema, et õnneks, sest ei oleks selle armsa loomakese otsa küll näha. Jätkasime oma jahti ja järsku kuulsid mu kõrvad: "Look, bird". Pöörasin ennast ning minu kõrval seisis üks meie jahimeestest (aga mitte see, kellele meie olime järgnenud), käes nool, mille ots läbi pisikese armsa linnukese. Noorhärra muudkui aga poseeris ning kui meil omad pildid tehtud, siis tiris selle linnukese noole otsast ära ja..... (Ps. Mitte nõrganärvilistele!!!) ... hammustas linnukese kaela katki. Seejärel pandi värske saak kaelapidi vöö vahele ja jaht võis jätkuda. No seda protseduuri saime mitu korda korrata, sest meie saagiks oli täna 5 lindu. 2 suuremat ja priskemat ning 3 väiksemat. Üks lind leidis oma otsa puu otsas, mille otsa üks jahimeestest muidugi ka ronis, et see vaeseke sealt alla tuua. Kõige koledam kogu asja juures oli see kaela hammustamise heli (pead siiski ei hammustatud otsast, lihtsalt see krõks..)
Suure puu all hakkas järgmine protseduur. Nimelt tehti tuli üles. Miks see nii eriline oli? Tuli tehti üles ilma tikkude või tulemasinata ju. Puu toigas, puss ja kepp. Pisut tegutsemist ja voilaa. Esmalt keerati üks tubaka pläru ja see siis süüdati äsja tehtud tulel. Selle tulekese lasid nad kustuda, kuid paar hetke hiljem tehti uus tuli ning sellest kohe kiirelt ka lõke. Kaks väiksemat värskelt puutud lindu pandi aga tulele. Elnevalt paar suuremat suletutti püüti kitkuda, kuid peamiselt läks lind kogu täiega tulele. Seal nad teda siis kärsatasid. Peatselt hakkasid jahimehed ka linnukestest tükikesi maitsma, kuni ühel hetkel tõusis üks neist püsti ja peatus minu ees, tulelt võetud lind pihus ja nuga teises pihus. No ega ma ei saanud ju seda vastu võtmata jätta. Eks see pidi süüa kõlbama, kui nad ise seda söövad ning seejuures ikka veel elus püsivad :-). Olin küll seda hammustamise osa vaadeldes jäledustundega teatanud, et minust saab nüüd ilmaelt taimetoitlane, aga see kestis just nii kaua, kuni mulle tulel valmistet lindu pakuti. Lõigatud tükike oli väga pisike, sest terve see linnuke oli väga pisike, aga maitse sai suhu. No kõlbas süüa küll ja ei saa sugugi öelda, et see oleks ka pahasti maitsenud. Oi ma tunne. Ennast nüüd paraja elukana, sellise kurva saatusega lindu süüa.
Lõppeks jõudsime tagasi busmanite peatuspaika. Seal saime võimaluse nende vibuga märki lasta, millega nemad toitu hangivad. No ega see liiga lihtsate ülesannete killast asi olegi. Ma isegi ei proovinud, sest tean, et olen sellega koba.
Lõpuks autosse pakitud, asusime tagasiteele. Ahjaa, kui hommikul bushmanite juurde läksime, siis see tee, mida läbisime, see oli ikka totaalselt mitte tee, vaid kuumaastik. Nii sürr ja nii lahe! Hommikul läbisime selle ka kottpimedas, tagasiteel nägime siis, mida mööda olime sõitnud. Juskui ulmefilmis, kus peategelane üksina kuskil eriti tundmatus kohas ringi seikleb ja taustaks kõlab sama suurt pinget kruviv muusika.
Tagasiteel tegime veel peatuse ühe hõimu peatuspaigas. See oli hoopis teistmoodi elu, aga omamoodi. Sellel hõimul on hütid. Peres võib olla mitu naist ja igal naisel siis omad lapsed. Seejuures on igal naisel eraldi hütt. Käisime ühes ka sees. Jumal tänatud, et vanajumal mind sellisesse kohta ei lasknud sündida. Kuid samas, ega ma siiski vähem õnnelikum poleks olnud, lihtsalt teistmoodi rõõmud.
Peremees tegeles parajasti peene käsitööga. Nimelt valmistas käevõrusid. Meil õnnestus ka seda protsessi vaadelda. Toor aterjalina muide kasutatakse nt tabalikke, mutreid ja muud tavaari, mis kuskil ripakil. Seda nad siis sulatvad ja hiljem haamri ja naela abil sinna ka mustreid sisse vormivad. Neil seal terve suur lett juba valmistatud ehetega. No aga need pidi küll teisi harakaid ootama jääma :-).
Tagasi laagris, tehti meile tee ja kohvi ning puuviljad hommikeineksing teele. Ees ootas meid järgmine laagriplats, mis asub Lake Manyara pargist piut eemal, aga homme külastame seda järve.
Täna oli ootamatult jagedavõitu ilm, seega molutasime suuresti niisama ja naitusime mitte millegi tegemist. Laager laiali pakitud, kostitas Yahaya meid taas ugaliga. Nämm. Salim seevastu suundus otsima, kus ja kes auto puhtaks kasiks. No minu aasta jagu pesemata auto on meie jeebu kõrval ikka Tema Puhtus isiklikukt :-). Niipea, kui kuskile vastu läksid, olid määrdunud ja seda nii seest kui väljast.
Oi ja mäeni on jäänud veel vaid väga loetud päevad. Elevus ja ärevus on hakanud minus juba tasapisi pead tõstma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar