Pargi väravasse sõit ei olnud märkimisväärselt pikk nagu kiviga visata. Küll aga osutus väravatest lâbi saamine parajaks kadalipuks. Kohale jõudes oli nimelt suuri busse ees seismas ja nendest valgus välja loendamatu hulk laigulisi tegelasi. Sõjaväega oli tegemist aga väidetavalt mitte Tansaaniast nagu Yahaya tuvastas vaid väidetavalt Kongost. Aga selles viimases pole ma siiski väga veendunud. Kuna paberimajandusega pidi kuluma pisut aega, siis otsustasime minna vaatama, kus on tualetid ning shopis ringi vaadata. Enne kui me oma sihtmärkideni jõudsime, rabati meid lihtsalt rajalt maha. Need mundis vennad vist polnud eales valget inimest näinud varem. Igal juhul nad muudkui vahetusid ja vahetusid me kõrval ja telefonid, fotokad muudkui klõpsusid. Õnneks kutsuti nad ühel hetkel rivvi ja nii saime meie edasi liikuda. Tegime oma pisikese tiiru ära ja liikusime tagasi auto poole. No kauaks seda õnne polnud, jälle olid mundrid kohal. Päris hirmus hakkas seal nii seista. Totaalne puurilooma tunne, keda külastajad vaatamas käivad ning sõrmega muudkui osutavad. Creepy. Vaatasime, et saime otsa ringi keeratud ning autosse tagasi ronida, et oodata, millal Salim paberitega tagasi saabus.
Autol monteeriti jälle katus maha ja läks sõiduks. Hm, tuleb tõdeda, et ega swe nüüd kõige meeldivam tegevus polnud, sest nii külm oli. Kui ise ei kogeks seda külma, siis ei usuks, et Aafrikas võib külmetada. Brr.
Manyara park on selle pärast eriline, et seal on tihe taimestik, sh suured puud ja seega seal elutsevad lõvid kipuvad puude otsas olema, et paremat nähtavust saada jahi pidamiseks. Enamus pargist on järv koos selle asukatega. Enne veel kui järve äärde jõudsime, oli meil paavianide peatus. Ühe puu otsast neid tuli ja tuli ja tuli ja... Neid oli seal väikeseid ja suuri. Mõni paavian oli päris pisikese beebiga. Meil igal juhul lõbu laialt ja käed pildistamisega tööd täis.
Järve äärde jõudes, avanes meile pilt mustmiljoni linnuga. Silma hakkasid peamiselt 3 liiki: pelikanid, toonekured (kollase noka ja jalgadega) ning marabu-toonekured. Hiljem kohtusime veel ka flamingodega. Järve ääres tekkis tunne justkui oleks sattunud Hitchcocki filmi "Linnud". Eriti hirmuäratav oli, kui linnud suurte parvede kaupa lendu tõusid. Päikest küll polnud, aga vastasel juhul oleks see saanudlindude poolt täiesti varjatud.
Sõitsime edasi, endal hambad külmast plagisemas ja mõtlemis- ja kõnevõime halvatud. Panin pätsu tagant ühe murjami fliisi ja pugesin selle sisse, et vähegi sooja saada. No ei hakanud oluliselt parem:(. Täna näitasid meile ennast taas šaakalid, elevandid, kaelkirjakud, piisonid, gnuud, vervet monkeyd, impalad ja dikdikid. Elevantsid päris mitmel korral ja päris lähedalt. Juhtusime kohtuma 2 vantsiga, kellel oli ainult üks võhk ja korraks tekkis juba tunne, et tegemist on sama vantsiga, kuid siiski, mitte, sest neil oli olemas võis siis puudu, sõltuvalt vaatenurgast, erinev võhk. Kohtusime ka ühe eriti pisi vantsibeebiga, kellel vanust heal juhul 1 kuu. Kui meie saabusime nosis vantsibeebi emme tissi otsas ja kui lõpetas, siis tuias lihtsalt pereliikmete juures, enal lont lehvimas nagu kutsikal saba. Tega ta sellega miskit suurt ei osanud veel. See oskus (mida ja kuidas londiga ümber käia) tekib 2-3 esimese elukuu jooksul. Oi see beebi oli armas, võta või koju kaasa, kui ta just ei kasvaks järgmised 35 aastat.
Kirjakud selles pargis kõige vastutulelikuma polnud ja nii nägime kurja vaeva, et neid kenasti ka pildile saada. Küll aga esinesid veel päris mitmel korral meile ahvid. On alles tegelased. Muudkui madistavad ja müttavad. Nooremad muudkui jagasid kohti päikese all. Võimu- ja kohVõitlus puu otsas käis nonstop.
Täna meil õnnestus ka lõvisid näha, kuid seda kaugelt ja mitte puu otsas :(. No mis teha, ega päris kõike ka ei saa, mida tahaks. Üritasime korra ka teelt kõrvale põigata, et neile lõrridele lähemale jõuda, kuid see katse jäi katki, kuna see oliks olnud ebaseaduslik ja karistatav kui pargi rangeritele vahele oleksime jäänud.
Päike hakkas lõpuks siiski ka pilve tagant välja vaatama, mis tähendas omakorda seda, et hambad enam kuuldavalt ei plaksunud. Tegime ühe hilise lõuna pargi piknikuplatsil ning pärast seda suundusime pargist välja, et võtta rataste alla teekond Arushasse, kus meie peatuspaik kuni mäeseikluseni. Vahemaa oli ca 140 km. Kuna tee oli hea, siis see kulges päris kiiresti. Jõudsime Arumeru River Lodge'i. No ei ole lihtne elu ratastel. Meil tuli ju kogu oma killavoor nüüd lõpuks autost välja tarida. Tunne oli nagu oleks asjad vahepeal jäneste moodi paljunenud. Pärast mõningast sahmimist me siiski kuulutasime selle tegevuse lõppenuks, st auto oli meie kolast lage.
Salimi ja Yahayaga me siiski veel hüvasti ei jätnud, sest olime kokku leppinud veel viimase õhtusöögi koos.
Tegime hotelli check-ini ja personal aitas meil oma kola ka tuppa tarida. Voodi - lõpuks ometi saab jälle voodis magada. See tundub juba peaaegu luksusena. Aga seda rõõmu jagub täpselt 2 ööks ja siis tagasi telkima ja seda veel mäele.
Õhtusöögi sõime hotellist ca paar kilomeetrit edasi ühes kohalikus toidukohas. Oi, see oli totalne lihasöömaaeg. Lammas ja kana grillituna. Samuti grillitud banaan ja lisaks veel ka taldrikutäis pilaud (see kohalik riisi roog). Kuna tundus, et kõigil nälg, siis kana ja banaane läks lausa mitu taldrikut. Jookideks kõrvale õlu ja/või Fanta. Lobisesime maast ja ilmast ning tõdesime, et see meil viimane kord näha. Maailmas ju mustmiljon kohta, mida tahaks külastada, kuigi ka siin riigis on veel käimata kohti. Kuigi kuidagi kurb neile head aega öelda, olid teised juba täitsa "omad joped" :-) Nukrutseda pole siin aga miskit, sest palju seikluseid meil veel siin ju ees.
Õhtul lohutasin ennast veel pisut jalgpalliga. Jääb finaal vaatamata, kuna vaja ju ennast mäel turnimiseks välja puhata. Homme ootab meid aga ees oluliselt rahulikum päev. Teeme ühe jalutuskäigu, saame kokku oma mäe giidiga ja lebotame bassu ääres.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar