Tänaseks oli meil plaanis ei rohkem ega vähem kui 2 asja. Jalutuskäik kohvimaailma ning ronimise eelne briifing. Mäe giid pidi tulema meie juurde kolme ja poole nelja vahel. Hommikupooliku otsustasime siis kohvile pühendada, et siis ka oleks võimalik bassu ääres mõnuleda ja lasta oma päikesepatareidel laadida enne hullumeelset nädalat.
Meie peatuspaik siin on igati korralik. Aias silkavad eingi dikdikid (kõige pisemad antiloobilised), lisaks erinevaid linde ja siis ka heli järgi ahve. Neid viimaseid me siiski oma silmaga veel kohanud pole. Tuba on meil suur ja mõnus. Kogu ümbruskond õdus ja sümpaatne. Seega igati vääriline koht meile enne mäge.
Pärast hommikusööki tellisime endale kohvituuri. Auto pidi meile järele saabuma kell 10.30. Nii see ka oli. Meid ootasid 2 noorhärrat, kelle osas mul tekkis ka mõte, et huvitav, kas nad ikka juba täisealised ka on? Hiljem tuli välja, et on ja pisut rohkem ka veel. Kohvifarm ei asunud meist siiski eriti kaugel, paar kilomeetrit ning kohal me olimegi. Esmalt pandi meid maha külla, kus tegime siis ka väikese jalutuskäigu. Meie giid, Samuel, on elanud aasta Norras ja valdab ka norra keelt. Vanust on noorhärral 23 aastat ja ta On kolmel korral Kilimanjaro tipus käinud. Eks me siis ammutasime ka tema käest kõikvõimalikku infot.
Oma jalutuskäigul külla kuulsime eelmisest aastast tuttavat hüüet - wazungu (valge inimene). Pisikested murid muudkui aga lehvitasid, kui neist möödusime. Saime ülevaate kohalikest banaanidest ja milleks neid kasutatakse. Nägime teel ka jõulutähte, mis siin küll lausa puu mõõtu oli, aga õied ikka punased. No ja kasvas see ju metsikult.
Lõppeks jõudsime ka kohvi juurde. Osutus see giidi kodus olevaks kohvikasvanduseks. Esmalt nägime kuivamisjärgus kohviube, mille värvuseks oli sisuliselt valge, õige õrna kreemika alatooniga. Selliselt kuivatatakse ube 2 nädalat ning samas tuleb ka välja praakida ebaterved oad.
Seejärel suundusime kohvitaimede juurde. Saime ülevaate, kuidas neid kasvatatakse, millal saaki hakkavad andma, kui palju saaki annavad ning kui pikalt saaki korjata saab. Kohvipuu hakkab esimesi vilju kandma 22 kuuga, st alla 2 aasta. Lisaks näidati meile tehnikat, kuidas uusi taimi saadakse. Info selle kohta, milliseid taimi hoitakse kohvipuude vahetus läheduses, et vältida võimalike kahjurite poolt tehtavat rüüsteretke. Kohvipuu annab aastas 1 saagi, kuid seda korjatakse 6 kuu vältel. Aastas võib üks kohvipuu anda kuni 30 kilo saaki. Korjatavad viljad on punased, toored rohelised. Värskelt korjatud kohvioal pole kohvimaitsest mitte mingit aimdust ka. Kui viljad korjatud, siis toimub spetsiaalse pressi abil ubade kestadest eraldamine. Järgmise sammuga leotatakse koortest eraldatyd ube vees 2-3 päeva. Kvaliteetne ja terve uba vajub põhja, vigane jääb pinnale hulpima. Leotamisele järgneb see 2 nädalane kuivatusprotsess.
Enne veel kui kohviuba saab sellise välimuse, millega meie harjunud oleme, toimub ubade koorimine ja sorteerimine suuruse järgi, sest kui üritatakse röstida erineva suurusega ube, siis tulemus on totaalne läbikukkumine. Kui taimede info kõik kätte saadud, jalutasime läbi küla tehasesse, kus siis toimub kõik ülejäänu. See pisike tehas - no tehaseks on seda muidugi pisut palju nimetada, sest tegemist pigem käsitöökojaga - toodab/töötleb aastas 10 tonni ube, millest jääb järele 7 tonni, mida siis saab turustada. Selles miniatuurses tehases röstitakse ube, vajadusel jahvatatakse ja pakendatakse. Rösti astmeid on 3. Teada saime ka seda, et kõige tumedamas röstis on kõige rohkem maitset, kuid kõige vähem kofeiini ja kõige heledamal täpselt vastupidi - enim kofeiini, kuid kõige vähem maitset. Jahvatusastmeid on samuti 3: presskannu jaoks, masinakohv ning espresso.
Pakitakse kas siis oad või jahvatatud kohv 250 gr kilekottidesse ning need omakorda käsitsi õmmeldud riidest kottidesse ning külge läheb etikett banaanilehest paelaga.
Meile kanti siis ka uhkelt kohale kann kohviga ja juurde banaanikook. Hm, mis ma siis nüüd tegema pidin, kes ma kohvi ei joo. Aga kui selline värske ja kvaliteetne kohv ette kantakse, siis proovida ju siiski tueb, mitte lihtsalt nina kirtsutada. No kohv oli hea (niipalju kui ma vanadest kohviaegadest mäletan). Otsustasime pisut ka kaasa osta, kuid kohe valmis vastavat kogust ei olnud. No aga see siis mõne probleem. Tuli meie autojuhist noorhärra ning asus tegutsema. Ühel hetkel kavas välja laua alt suure tünni selle röstiga, mida me soovisime. Ma muidugi toppisin oma nina sinna sisse. Appi!!! See lõhn, see oli midagi sellist, et võiks juba enda küljest midagi ära anda, kui see just päris elutähtis organ pole. No väiteks mõne näpuotsa või muud taolist :-). Hakka või uuesti kohvi jooma.
Mõnulesime seal kohvilõhna sees veel jupp aega, aga kaua sa ikka venitada saad ja vaja oli asuda oma ostudega koduteele.
Tagasi kodus, laotasime ennast basseini äärde, et pisut patareisid laadida. Pooltesit tundi oli meil aega, enne kui saabuma pidi meie mäe giid. Ajataju oli meil totaalselt kadunud, aga ühel hetkel saabus üks ettekandjatest kúsimusega, kas me oleme toast 16. Muidugi olime ja see tähistas seda, et meie giid oli saabunud, et meile ronimise eelne briifing. Uut infot liiga palju meie jaoks polnud, kuid kuulda seda väga kogenud giidi suust, on päris oluline.
Meie giid nimelt on roninud mäge 260 korda. Seega pole seal ka mitte ühtki hurka, mida ta ei tunneks.
Igal juhul on värin juba hinges - kas me saame hakkama, kuidas meil läheb, kas see on veel raskem kui ma arvan jne. No aga see ette enda lolliks møtlemine meid ju sinna mäe otsa aita. Ikka tuleb järjepidevalt jalga jala ette tõsta, sest see on ainus võimalus tipp võtta.
Õhtultoimus veel totaalne kottise ümberpakkime, sest ühe koti koos mäev mittevajaminevate asjadega jätame alla ja ronime ühe kotiga.
Kui kõik ettevalmistavad tegevused tehtud, siis teki alla, et ennast võimalikult välja magada.
Noh mägi, siit me tuleme. Kes peale jääb, on 5 päeva pärast selge.
Küll aga nädalapäevad meist nüüd midagi ei kuule, sest oleme levitud ja seda nii telefonis kui ammugi muudes kanalites.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar