kolmapäev, 9. juuli 2014

LAV - Tansaania P23 - Väike turnimise eelhoiatus ja lebopäev

Tänane hommik pidi olema samuti nagu kõik teised. Ärkasin juba enne poolt 7 ja üle 7 ei suutnud kuidagi oma asemel püsida, emake loodus esitas väljakutse.

Aga enne veel kui saan edasi minna, pean alustama sellest, et tänane öö oli meile korralik tormihoiatus Kilimanjaroks. See on lihtsalt kirjeldamatu, kui külm öösel oli. Aga õnneks niipalju varu mul siiski veel on, et sooja pesu ega 2 paari sooja pesu polnud seljas ning samuti kasutasin magamiskotti tekina, mille ääred ma küll enda alla tugevalt mässisin. Õhtul võttis ikka väga pikalt aega, enne kui sooja sai, aga kui lõpuks üles soojenesin, siis polnud enam vigagi. 

Hommikul, kui telgist välja ronisin, siis olin justkui siilike udus. Mitte miskit ei näinud. Lisaks oli veel ikka krdi külm, kaste oli ka maas. Seega olid varbad hetkega märjad ja külmad. Ega me siin ju peale plähvide miskit muud jalas pole tunnistanud. 

Kolisin meie mobiilsesse kööki ning kostitasin ennast hea hulga teega. Lugemine läks sassi, aga usun, et oma 5-6 tuli ära. Eret ajas ennast jalgele minust tund ja kopikad hiljem, kuigi kui telgist lahkusin, oli juba täiesti ärkvel. 
Sõime kiire hommikusöögi ja siis pidi meid ees ootama esimene bushwalk. St jalgsi väike tuur.
Meid pakiti siis autosse, kogu muu kola jäi laagrisse ja meie asusime teele. Meid pidi kaasa võtma ranger, kes meiega siis kuni 2 tunnise jalutuskäigu pidi tegema.

Kui jalutuskäiku alustasime, oli jätkuvalt udune, seega sisuliselt kõik vaated puudusid. No aga see pole meid varem seganud. Saime kiire ülevaate Ngorongoro kraatri tekkest. Kraater tekkis vulkaanilise tegevuse tagajärjel 2,5mln aastat tagasi. Põhjast lõunani on kraater pikk 23 km ja idast läände lai 19,2 km. Enne praeguse kraatri tekkimist oli selle koha peal mägi, samas Kilimanjarot siis polnud. Aga vulkaani mässamise tagajärjel tekkis Ngorongoros vulkaanikraater ning tellis ka tükk maad eemale ida poole Kilimanjaro mägi.

Saime ülevaate ka erinevatest taimedest. Mitmeid sorti õunu (noh, mingi osa sõna oli selle õuna nimetuse ees veel, aga seda ei suuda kuidagi meelde tuletada), mida masaid väga erinevatel otstarvetel kasutavad. Üks sort õunu oli kasutatav nii hammaste puhastamiseks kui ka naha niiskustaseme säilitamiseks ning nagu ikka ka väikest sorti meditsiiniks, kuid teine ja sisuliselt identne vili, oli mürgine ja seda manustades oleks surm kindel. Mina tegin enda jaoks selgeks selle, et sellel pahal õuna põõsal olid okkad kúljes, mida kasutatavl õunal teps mitte ei olnud. 

Samuti näidati meile mitut sorti erinevaid piparmündi liike. Osad neist lõhnasid nagu piparmünt, aga teised mitte väga. Üritasin need oksad, mida ranger noppis alles hoida, et hiljem teena tarbida, kuid kuskile ma siiski need suutsin ära poetada. No mis siis ikka. 
Turnides mäejalamil vinnastas ranger korra ka relva, mis tal kaasas oli, sest ilmselt ta miskit kuulis. Meie muidugi mitte.  Seal, kus me kõndisime, pidid aegajalt ka leopardid ja lõvid liikuma, rääkimata elevantidest ja sebradest ning muudest kohalikest loomadest. 

Peale põõsast kostnud linnukisa me kedagi siiski ei kohanud oma matkal. No või siiski, paari lehmakarja, mis suundusid mäest alla, karjustest masaid kannul. Ühe katja eest varjusime, st meie kui nõrgemad liiklejad andsime aupaklikukt teed. 

Selle matka peal tekkis mul ikka tõsine küsimus, et mis meil arus on, tahtes Kilimanjaro otsa ronima hakata ja seda vähema kui nädala pärast. Sest turnides kraatri nõlvadel, puhkisin kui vada auruvedur. Kuidas ma siis veel 5 päeva mäest üles hakkan ronima. Lohutas pisut see, et olime oma matkamisega 2,5 km kõrgusel merepinnast. Ehk saame hakkama.

Vahepeal päeval lebotasime, tegime pesupäeva ja sõime lõunaks kerge salati. Pärastlõunal pidi toimuma väike shopingu tuur. Asusime kolmekesi teele linna poole. Asume nimelt Karatus. Salim pidi tulema meile hiljem järele. No aga mida paar väikest poekotti eesti naistele teeb? Saime ise hakkama ja meile polnud vajadust järele tulla.
Kâisime kohalikul turul. Oi, me olime justkui täielikud vaatamisväärsused. Aga seda oleme varemgi kohanud ja seega see meid nüüd enam ei üllatanud.  Puu- ja köögiviljad on siin ikka nii odavad, etvalus hakkab. Üle kilo apelsine alla 1 dollari. Oi, ma oleks ka valmis nii kasvõi iga päev turul käima. 
Õhtul ootas meid ees siis kohalike toit - ugali ja selle kätega söömine. Ma ütleks, et selles oleme juba täitsa profid. Saime söödud nagu niuhti ja oi, see maitseb hästi. Ugali oma olemuselt on maisipuder. Sinna kõrvale tehakse erinevaid kastmeid. Täna oli meie oma spinati ja kanaga. Magustoiduks värske avokaado. Halloo, mina kes ma reeglina avokaadot ei söö, ainult mõmisesin selle taga:-). 

Õhtu lõpetuseks veel jalka lahing ja läbimsee päev jälle ongi :-(. Ja üle poole puhkuse on juba läbi. Kuid siiski, on veel meil veel terve suur hulk päevi ees :-). 








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar