Eelmisel päeval laagrit püsti pannes olime arvanud, et tekkidest meile öösel jagub. Õnneks oli Yahaya siiski telki meile ka magamiskotid toonud, sest sulaselgelt hakkas meil öösel tekkidega küülm ja nii kasutasime mõlemad ka magamiskotte.
Hommikul siiski, niipea kui päike kõrgemale tõusis, oli kohe jälle mõnusalt soe.
Pidime game drive'l olema terve päeva. Hommikul, veel enne lahkumist, imetlesin kaelkirjakuid, kes meie hästi lähedal naabruses puudes nosisid. Selliseid hommikuid ma armastan. Ise pesed hambaid ja siis on loodusdok mängimas, kuid mitte helesinisel ekraanil.
Hommikusöök söödud, asusime teele. Esialgu loomad ennast jällegi väga arvukalt näidata ei tahtnud. Aga gaselle, impalasid, väike pesakond sebrasid, notsud siiski. Mõnda aega sõitnud, märkasime, et terve trobikond autosid seisab. Siin tähendab see igal juhul mingit väärt leidu. Võtsime suuna sinna poole. Kuna tegemist oli jõesängiga, siis oli oodata jõehobusid. Ja veel kui palju! Terve see ahtake mudaauk oli neid täis. Tore on see, et siin nad ennast päris üleni vette ei peida, sest temperatuur on jagedam ning nii on neil võimalus ka päevavalguses ennast õhuvannidega kostitada. Peer elukat olid ikka peaaegu, et maakerad. Jõehobu võivat kasvada kuni 3 tonniseks. Samas oli ka päris pisikesi. Kes haigutas, kes sügas teist, kes puskles. Igal juhul olid nad väga lahedad.kuna autosid tuli aga juurde, siis olime sunnitud ka teistele andma vaatluseks ruumi ja meie jätkasime oma tuuri.
Maastik on siin päris kiiresti vahelduv, kord on "igav liiv ja tühi väli", kord miniatuursed puud, kord suured lopsakamad puud. Üldine toon on muidugi pruunikas, kuna hetkel pole vihmaperiood.
Sõitsime edasi, kuni ühel hetkel märkasime jälle mõningaid puntrasse kogunenud autosid. Võtsime suuna sinna poole ja leiuks seekord lõvi. See oli lõvitüdruk, kes oli parajasti jooma tulemas, kui meie kohale jõudsime. Sellel preilil oli kaelas kaelarihm, kuna ta oli saanud "au" osaliseks osaleda uurimisprogrammis ning tema paremaks jälgimiseks oli talle kaela pandud ilmselt mingi gps-i või muu lahendusega töötav seadeldis, et tema tegemisi paremini jälgida. Taas oli peatselt autosid kohal nagu k..ahunnikul :-). Seega oli meil aeg jätkata teekonda.
Edasi kulutasime päris palju aega, et otsida ja leida metsikust loodusest üles ka mõni gepard. Küll meie kotkasilmad üritasid teda leida, aga ei miskit.maastik samas ja täiesti õige. Taamal hakkas silma jällegi seisvate autode kogum ja lähenesime neile, sest oli loota, et nad on näinud või näevad seda imelist kiisut. Kohale jõudes kuulsime, et eemal kuskil mäenõlval peaks olema üks. Sättisime ennast ka siis teda otsima. Kuna meie teps mitte ei hiilga oma võimega leida loomi, siis ronisime hoopis autokatusele ja sirutasime oma kõhud päikese poole. Meile see olukord sobis. Kaua sa ikka püüad tühja tuult väljal ja nii andsime siiski alla ning lahkusime. Ehk oleme hiljem õnnelikuma käega?
Ja siis läks lahti. Kirjakud, üks vee poole astuv vants, waterbuckid, notsud, vervet monkeyd (keda me muide oleme pikalt nimetanud ekslikult velvet monkeyks). Iga natukese aja pärast kuuleme küsimust, can we go? No ei või ju, aga iga uus stop on jälle uus ja huvitav.
Suundusime järgmise veesilma äärde, kus oli oodata piisoneid. No ja piisoneid seal oli ja mitte vähe. Salimi hinnangul oli seal üle 500 isendi. Ma ütleks, et isegi rohkem. Kui sulle vaatab otsa ca paarkümmend silmapaari, siis on see ikka päris kõhe tunna, mis siis et oled autos ja justkui ohutus kauguses. Äge. Ja üha rohkem kinnistub arvamine, et inimloom on ikka üks nõrk loom maailma loodud.
Olime lahkumas piisonite juurest ja präänikuna esitlesid meile ennast järgmised lõvid. Nad olid küll suhteliselt laisad, kuid siiski pisut suvatsesid ennast liigutada ja meile poseerida.
Olime tagasi teel, kui Yahaya kargas nagu nõelast pistetud ning ronis katusest välja kõõluma. Tüki aja pärast oli selge, miks. Ta nimelt nägi eemal tolmusammast ja see tähendas suurt autode kogunemist ühte kohta. No ja see pidi jällegi midagi huvitavat tähendama.
Seekordseks leiuks oli puu otsas põõnav leopard, kõik jäsemed lihtsalt oksa pealt alla rippumas. Võimas. Nüüd meil üks kiisu arsenalis lisaks. See loom on ikka uskumatu, peaaegu nagu laiskloom puu otsas ja teda ei huvitanud mitte üldse, et teda oli vaatama sõitnud terve armaada. Jälle olen punktis, kus sõnadega on pilti keeruline kirjeldada. See on lihtsalt niiniinii äge.
Nagu üheks päevaks veel vähe oli, sattusime õhtu eel elevantside paradiisi. Neid oli palju - väga plaju. Suuri, suuremaid. Väikseid ja veel väiksemaid. Pikad võhad, lühemad võhad. See kuidas pere koos liigub ja toimetab. Inimesed võiks sellest kohati õppida :-). Kõige pisem vants oli hinnanguliselt 2-3 kuud vana ja oli ta oli lustakas. Tuiskas teiste vahel ringi ja kiusas endast oluliselt suuremaid. Kohati olid vantsid meile nii lähedal, et kui nad oleks oma londi välja sirutanud meie poole, oleksime võinud teretada.
Mida sa hing veel ihkad, kui selline vâljasõit on selja taga.
Meie telk oli veel kõndimas ning polnud veel kohale saabunud. Esimesel ööl olime maganud laenatud telgis. Aga see telk ei tahtnud ega tahtnud saabuda. Lihtsalt auto, millega see meie poole teel oli, oli kuskil üle kaela käinud. Pidi saabuma see saadetid keskpäevaks aga tegelikkuses saabus ca 10 ajal õhtul. Parem hilja kui ilma :). Tulemus oli see, et magasime jälele laenatud telgis, Eret oli väsinud, sest terve päev päikese käes loksumist oli talle pisut liiga teinud. Aga laenatud või mitte, uni ikka sama magus.
Homme läheme välja 2 osas. Uute seikluste ootuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar