Koti pakkimine ei võta enam miskit aega. Siuh-säuh ja valmis. Enne kui hommikusöögile suundusime, panime seljakotid juba ära autosse. Siis pärast meeldivam lahkuda, ei pea enam pagasit tarima, higipull otsa ees.
Hommikusöögil olin täna uuenduslik ja oma tavapärase praemunaja peekoni asemel maiustasin hoopiski pannkookigeda.
Krips pärast 8 maksime oma hotelliarve ja teele. Esimene ots teekonnast oli lihtne. Trikk oli selles, kuidas leiame üles Stown Townis lennuvälja.
Tänasel teekonnal peatas politsei meid ainult paaril korral ja ainult korra oli dokumente vaja. Muudel juhtudel juba lihtsalt tervitasime ametivõime ja jätkasime teed.
Linna sisse sõites möödusime esmalt turust. Sellest mööduda on päris hirmus, sest inimesi mustmiljon ja igaüks astub-sõidab, kus vaba millimeeter juhtub olema. Turust möödumine võttis meilt ikka omajagu aega, kuid ei miskit kontimurdvat. Samuti saime hakkama esimese vasakpöördega, et lennuväljale lähemale saada, kuid siis edasi?? Edasi polnud meil õrna halli aimugi, kuhu vaja minna on. Sõitsime, kuni meil oli ees taas T-ristmik. See aga tähendas, et pidime keerama, aga kuhu? Tegime valiku paremale. Sõitsime siis pisut ja no see ei saanud olla õige pool, sest vasakul pool hakkas juba vesi vilksama ja see ei saanud õige olla. Tegime siis aga tagasipöörde ja suundusime tagasi.
Esiti ei tundunud see suund ka parem olema. Ma otsisin silmadega mõnda tegelast, kellelt küsida, aga siis märkas Eret torni, mida mäletasime kuuluvat lennuväljale? Juhhei! Kohal! Nüüd oli vaja veel auto ära parkida ning üle anda ja siis võime seiklused Zanzibaril lõppenuks kuulutada. Auto parki isega polnud meil miskit muret. Küll aga ei paistnud kuskil autorendi onu, kellele võtmed üle anda. Helistasin siis, sest number oli mul juba möödunud aastast telefonis olemas. Pärast mitit kutsu git võeti telefon ja vastuseks tuli sisuliselt mõm. Targemaks ma küll kohe ei saanud. Onu palus võtmed jätta security kätte, no aga sellist asja ma parkla valdustes paraku ei näinud. Pärast pikka dialoogi saime ühte moodi aru, et võtmed jätame selles putkas istuva onu kätte, kust me võtsime parkimispileti. Mõeldud-tehtud. Marssisin siis pisut lennuvälja ringi, seljakotid seljas ja kõhu peal ning meremees veel lisaks üle õla tolgendamas. See asi ka kaelast ära.
Läbisime vajalikud turvaväravad ja seejärel check-ini. Dokumentide vastu ei tundnud keegi huvi. Pardakaartidena anti meile käsitsi kritseldatud paberid ja samal tasemel ka kottidele külge riputatud pagasisildid. Ootesaalis tegime pisikese poekülastuse. Vesi on siin ju alati hinnas. No ja siis pe tund oodata.
Meie seekordne lennufirma on Costal ja seeviib meid Zanzibarilt Dar es Salaami. Kui lennuaaeg kätte hakkas jõudma, hakkasime juba ise otsima, et mis ja kus. Lihtsalt lennuväljal teadustav tädi kõlas pooltel kordadel selliselt, et tema kõnest mitte miskit ei suutnud me välja kuulata. Aga leidsime siis ka onklid, kes meie vastu huvi tundsid, meil bussi peale pakkisid, kus 2 inimest juba ees ja mõni toodi veel. Pärast lühikest bussisõiyu pandi meid ühe tõelise punni kõrval maha. Votnii pisikese lennukiga meil sellel aastal varem polegi õnnestunud lennat veel. Kokku 12 kohta, kui mu lugemine mind alt ei vedanud. Lendur oli meil kohe käega katsuda :-). Igal juhul õhku tøusis see pisike punn ootamatult sujuvalt ja hiljem tuli välja, et ka maandus sarnaselt. Ei mingeid suuri kolakaid, millega meie lennukid tavatsevad maanduda. Ütlesime oma lendurio ule aitäh ja edasi jäi loota. Et ka meie pagas oli lennukile pakitud. Kuigi esiti tundus see suhteliselt võimatuna näivat. Aga see pisike punn taas üllatas meid:). Terminaali poole jalutades, jooksis mul juhe kokku, sest tegemist polnud tuttava Dari terminaaliga. Selle peale polnud ma muidugi mõelnud, et neil erinevad terminaalid on koos erinevate asukohtadega. Igal juhul lasime ühel murjamil meile selgitada, kus on terminaal, kunu meil vaja jõuda on ja kuna ta nii püüdlikult selgitas, siis lasime ennast tal ka kohale transportida.
Tõrgeteta saabusime õigesse terminaali ootama. Daris on meil taas pea 5 tundi jârgmise lennuni ja eelmisest kottast juba teame, et seesaab üks igavene tüütus olema, sest teha pole sellel krdi lennuväljal mitte kui midagi ja kuhu me oma suurte seljakottidega siis läheme? Mitte kuskile. Istume taas ja kõlgutame jalgu. Vähemasti pole seekord veel öist lendu seljataga, millest juba väsimus sees oleks.
Tundus, et meil tuleb jälle kena mitmetunnine kükitamine juba oma tuttavate pinkide peal, kuid oh üllatust, seekord läks check-in vähe ladusamalt ja nii saime oma suurtest seljakottidest lahti ning meil endal võimalus lõputu kaubandusvõrguga taas tutvuda. Heh, see viiname nüüd päris tõsi pole, sest kaubandust Dari lennuväljal on, aga rohkuse ja uhkusega see küll ei hiilga. Aga vähemasti kulutab minutikese siin ja minutikese seal, st tagumikutunde teha vaja pisut vähem.
Maandusime söögikohta, et miskit hamba alla saada ja olla valmis lenuks, mis Darist väljub 16:45. Lend peaks võtma 3 tundi ja Stocki ots juba Adis Ababast tegelikult homme, 0.01.
Aga nüüd on juba see hetk, kus tahaks juba koju, mitte lennuväljadel sitsida, ja seda mitte hirmsa koduigatsuse pärast. Lihtsalt see lennuväljadel ootamine on tüütus kuubis.
See lõuna andis endast taas parima, et kogu sisikonda tagurpidi pöörata. Vaatamata kõvale katsele jäin võitjaks mina. Kuigi parimate killast see tunne lennata nii just polnud. Aga sobib kõik, mis kodule lähemale viib :-).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar