Täna oli vaja kokku pakkida meie laager, mis on mitmeid päevi samas kohas olnud. Kui kõik kodinad auto juurde tassitud, siis tundus, et seda kraami me küll ei suuda autosse ära pakkida. Aga säh sulle, Salim kümmekond minutit pakkis ja kogu kraam autos.
Kohe hommikul me siiski Serengetist ei lahkumud, sest meil oli vaja veel teha üks tuur ja otsida meile seni nähemata gepardit. Jeah, see kiisu ei ole üldse koostöövalmis. Seekord jäi ta meil nägemata. Selle asemel nägime mitmeid hüääne, kes muide sellel korral panid tuuri laagriplatsi prügikasti. See oli mitmeid meetreid laagrist eemal põõsastes. Tegelikult oli trall meie laagriplatsil käinud igal ööl. Lisaks hüäänidele külastasid meid ka piisonid, sebrad. Keegi oli veel, aga teda me ei suutnud ise telgis olles, tuvastada. No ja ühel ööl pidasid kuskil lähi naabruses hüäänid võitlust ka lõvidega. Eks see toidumoon oli, mille pärast kisma toimus.
Kui olime gapardijahil, siis sattus meie auto ees ühel hetkel teed ületama kobra. Vuih, need on ikka ühed jäledad tegelased. Lisaks oli see isend veel pikk ja jäme, mitte miski poisike.
Lõpuks tuli meil siiski alla anda jaargist välja minna, et jätkata oma teekonda Ngorongoro poole.
Teed on siis kohati päris hullud. Sisikond sai ilmselt mitmeid kordi segi klopitud. Ikka tõsine rough road. Nägime küll isegi ühte teehoovlit ringi sõitmas, kuid ilmselt oli sellel miskit paremat teha kui teed hööveldada.
Ngorongoro on vana vulkaanikraater, mille diameeter on 22 km ( kui mu mälu mind ei peta). Sinna sisse ja välja sõitmiseks on vaja vastavalt mäest üles või alla ronida. Ja tõusunurk on kohati ikka päris järsk. Lubatud ainult 4veolised autod ja siis ka on 1 ja 2 käik juhi suurimad sõbrad. Küll aga vaated on imelised. Ngorongoro on põline masaide maa ja neid võib siin näha suhteliselt igal pool ringi liikumas. Kraatri põhjas neid ilmselt siiki pole, kuna seal on metsikud loomad peamiselt aga kraatri nõlvadel oma igapäevast elu elamas piisavalt. Möödusime ka ühest masaide külast teel kraatrisse.
Kraatris sees oli seekord näha gnuusid, nii et mustas. Lisaks näitasid ennast ka sebrad, elevandid, gasellid, šaakalid, hüään, jõehobud. Eemalt esitles ennast ka ninasarvik, kuid see oli rohkem de jure, kui de facto. No ja neid arvutiis linde, keda siin näha võib.
Pilte sai taas hulgi. Küll aga oleme siin tähele pannud, et valdav osa loomi tahavad meile ainult oma taguotsa esitleda. Isegi kui nad on meie kohale saabudes näoga meie poole, siis paari hetke möödudes suudavad nad oma teise poole meile ette keerata. No sa tee või tina, millegagi sa teda ümber veenda ei suuda, et ta ennast keeraks.
Seekord andsid meile etenduse 3 sebrat, kes võtsid rivvi, et siis vastu kivi ennast kordamööda sügada. See oli lahe etendus :-). No aga kes see teine ikka neid sügab. Ise peavad käepäraste vahenditega hakkama saama.
Meie tänane laager on ikka Ngorongoro pargis, kuid siiski mitte kraatris. Kui kohale saabusime, otsisime endale telkimiskoha. See laager on ühel pool päris rahvarohke. Teine pool siiski päris rahulik. Loomulikult valisime endale selle rahulikuma poole. Meie nagu ikka haarasime oma kodunad ja ruttasime pessu. Oi kurja, see vesi oli jäine. Tekkis tunne, et kraad veel ja me oleks pesnud ennast jääga. No aga vähemalt sai pesus kiiresti käidud ning mingit tahtmist veel all mõnsatada ei tekkinud.
Puhtad ja riides, ootasime oma õhtusööki. Sellega kulus veel pisut aega. Täna pidi valmima spagetid koos tomatise lihakastmega. Enne seda aga jõime ohtralt teed ja krõbistasime kausitäie popocorni, mida Yahaya meile siin igal õhtul on valmistanud. See on ikka kummaline küll, sest kodus ma seda kraami kunagi ei söö.
Õhtu oli jälle eriti külm ja lisaks veel ka tuuline. Brr... Tahan sooja. Aga himme peaks jälle parem päev olema. Päevad on ju tegelikult soojad, kuid ööd lähevad käest ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar