Maandusime, astusime lennukist vâlja ja meid tervitas öine soe õhk. Lõpuks ometi oleme soojas :). Kui buss meid terminaali tõi, oli aeg viisaprotseduurideks. Täitsime omad ankeedid ja panime viisalõivu nagu altkäemaksu passi vahele ja jäime ootama. Ma mingil hekel, enne kui olime alustanud oma vormide täitmist, küsisin Eretilt, kas me seekord enna tulemist üldse tsekkasime, aks viisa taotlemine käib sama moodi nagu eelmisel aastal, piiril. Õnneks Eret, meist kahest kindlalt 2 jalaga maa peal enne reisi rohkem kui mina, olimseda siiski kontrollinud. Ja kõik vanaviisi.
Kui eelmisel aastal olime sunnitud köikidest oma sõrmedest jäljendi tegema, siis seekord paluti ainult parema käe 4 sõrme ja oligi kõik. See oli lihtsalt kontroll, et on sama inimene ning et me vahepeal poleks mingite sigadustega hakkama saanud. Ei olnud :). Viisad saime ja siis võisime minna passikontrolli ja enne veel oma pagasi kaasa haarata. Kõik sujus.
Mäletasime eelmisest aastast väga hâsti, et Dari lennuväli on suhteliselt pisike ja meelelahutuse vaene ja meid ootas sisuliselt 10 tundi lennuväljal. Meie plaan oli hommikul vara check-in ära teha ja seega ka pagasist lahti saada. Turvakontroll, millega seal kõik alags, sujus kenasti. Jõudsime check-ini luani ja siis läks huvitavaks, sest onu keeldus seal meile check-ini tegemast, kuna lennu väljumiseni oli nii palju aega. Ja nii oligi. Seega jâi meile ootesaalis paar rida metallist toole, hunnik pagasit. Ei mingit võimalust juua ega süüa osta. Ònneks tualetid olid meil siiski kasutada :).
See pilt meist neneel toolidel võis olla vaatajetele päris naljakas. Nihelesime ja sip,esime alailma, sest selle metallpingi peal istudes taguots ikka väga kaua koostööd ei olnud nõus tegema. Eret üritas vahepeal magada ni g ilmaelt ka tegi seda, aga mõlemad me ei julgenud tukkuda. Pârast veel ârkad nagu Kiir Venemeela suu duvas rongis ja kõik mida siis tõdeda on - Ukradino.
Seega mina istusin, nihelesin ja lugesin, lahendasin sudokusid ja ristsõnu.
Ja jälegi kehtisid Murphey seadused, kui sul on lòbus, siis aeg kaob käest nagu vesi, kui seda sõelal kanda. Ja kui aeg võiks lennata, siis see venib nagu tatt.
Seljad hakkasid tunda and,a, juua oleks tahtnud ja samuti süüa. Õnneks oli terminaalis normaalne õhutemperatuur. Ja ometi me nii meeleheitel ka ei olnud, et oleks täitsa välja oma kodunatega läinud, et siis seal olevast kohvikust süüa ja juua osta.
Mind lohtas selle pika ooteaja jooksul muusika ja Eretkimkuulas enamuse ajast musa. Minu rahulikumad rütmid võtsid aja möödudes üha karmimaid noote ja viimane poolteist tundi saatsin ma mööda körvus möllava Metallica seltsis :-).
12 paiku sättisime ennast check-ini sappa, sest seeidi avatama 2 tundi enne lendu. Ootesabas lobisesime ühe vanahärraga Šveitsist, kes oli teel Mwanzasse mingile kirikuteemalisele konverentsile. Tema on oma tööga ka nii Eesti kui Lätiga seotud. Ilmselt Lâtiga rohkem, sest seda keelt pidi ta ka parasjagu õppima. Nagu hiljem lennukis silma jäi, siis sellele konverentsile suundujaid oli lennud veel mitmeidki.
Kui olime lõpuks oma ihaldatud check-ini ära teinud, läbisime ka muud vajalikud toimingud ning siis suundusime otsima kohvikut. Vilets see oli, aga porgandipook (porgandit tundus selles küll suhteliselt vähe olevat aga muidu oli pisut keeksi laadne kook) käras süüa. Eret sai oma kohvi ja tellisime meile ka suure pudeli vett.
Veel tunnike istumist enne lendu ja kogu see pidu ei rohkem ega vâhem kui pooleteise tunnise lennu pärast! Siin oskan küll ansipilikult ainult kâsi lautada, et tule taevas appi! Ootesaalisoli täna igas mõõdus väiksemaid ja suuremaid mukke. Paljud neid olid meie lennul. Ma vist nii suure väikelaste konsentratsiooniga lennul polegi varem olnud. Aga nad oli viimb kui üks väga vaprad ja ei arvanud suurt miskit ei õhku tõusmisest ega ka maandumisest.
Mwanza lennuväli on sisuliselt olematu. Peaaegu kitserada on maandumiseks ning mingi pisike onn on ka püsti pandud. Isegi pagasilint on olemas, mis sellest et ca 10 meetrit pikk kokku.
Omad kodinad saime kiiresti kätte ja enda teada pidime lennuväljal kokku saama eelmisest aastatst tuttavate autojuht-giid Salimi ning kokk Yahayaga, kes meie eest järgmised 10 päeva (vist 10, aga pâkevade loendamine on siin suhteliselt keeruliseks osutunud tegevus) hoolt hakka ad kandma.
No mida me ei nâinud, olid tuttavad näod. Jagus küll kõikvõimalikke taksuteenuse pakkujaid, kuid see meid ei huvitanud. Sättisime ennast siis pingimoysale istume ja helistasime. Vastuseks kulsime, et härrased on teel ja helistavad atagsi, et mis edasi saab. Me võtsime vanalt. Leidsime, et lennuväljal oli tasuta ja seejuures toimiv wifi ja nii postitasimegi oma blogi. Ühel hetkel panin tähele, et järgmise pingiotsal istub onu, käes silt, millel meie esimese hotelli nimi ja lisaks ka minu nimi.
Selge, et meile oli organiseeritud vastu transport lennuväljale. Aga segadus oli tekkinud sellest, et pakkumist küsides, oli potentsiaalne lennuaeg õhtul väga hiline ja see oli jäänud meie reisikorraldajal parandamata, kuigi ma olin sellest neid informeerinud. No mis seal ikka, juhtub ka parimatel :)
Hotell on meil kohe vee ääres. Tuba on täiesti ok. Saime endake kodulooma ka. Ühel hetkel potsatas läbimkonditsioneeri kraanikausi kõrvale geko. Meie juurest lahkumisega ei tundu tal kiiret olevat :) eks teeme kontrolli, kui õhtusöögilt lahkume.
Siin veedame 2 järgmist ööd, enne kui bushcampidesse jälle satume.
Puhkus on imeline. Istun õues, lihtsalt õhukeste riietega ja mul pole külm. Kirjutan ja mõnulen ( väikese Mojito seltsis). Elagu puhkamine!!!
Ps. Kummaline on see, et tänasest päevast pole meil varasalves mitte ühtki pilti, aga oletatavasti on see totaalne erand, mitte ei kujune reegliks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar