Täna olime eilsest juba pisut nutikamad ning enne riietumist pistsime nina uste vahelt õue, et aru saada, mida selga oleks vaja ja mõistlik panna :-)
Vedasime pikad püksid jalga ja kampsid peale ja teele. Kohe loeti meile tiraad, et vaja kinniseid jalatseid ning prille tolmu kaitseks. See tähendas ühtlasi uuesti kodus käimist pärast hommikusööki.
Ajasime teksad taas jalast ja vähe õhemad ja ühtlasi ka lühemad püksid jalga. Jalga tennised/tossud ja taas autosse. Autoga sõidutati meid taas receptioni maja juurde, kus need toredad punased masinad meid ees ootasid. Enne veel aga olid jällegi loomad elutoas :-). Meid tervitasid karo impalasid ning terve suur gäng sigu. Viimased pididki eriti meelsasti seal ringi uitama, sest köögist pudeneb igast head manti, no ja siis pole vaja ju ise vaeva näha ja kuivavõitu muru näksisa.
Esmalt kiire briifing, kuidas masin toimib ning mid silmas pidada. Seejärel ehtisime ennast kiivritega, mis tundusid pigem sobivat küll eriti tarku mõtteid täis peadega meestele, aga paremTe puudumisel pidime nendega siiski leppima. Alustuseks pidime tegema rongi ümber parkla. Ju selle jooksul tuvastati, et oleme kõlblikud nende masinatega ka offroadile suunduma :-).
Siinne maastik on kuumaastik. Vesi on enamuse teedest kündnud ja voolinud oma tahtmise järgi ja see teps mitte ei tähenda normaalselt läbitavat teed. Masinaga harjumine võttis alguses pisut aega ja energiat. Tõdesin ATVga ringi sõites, et üks minu kätest on tugevam, teine nõrgem. Seni kuni aru sain, mis pidi see käte jõududevahekord on, kippusin muudkui tee ääres asuvaid põõsaid suhteliselt lähedalt uurima :) Kui aga kõik iseärasused, nii masina kui enda omad selgeks said, oli juba oluliselt lõbusam see sõit. Jätsin Eretiga piisavalt pika vahe, et poleks vaja tema taga tolmupilves sõita ja sain mõnusalt seal metsavahel kulgeda.
Meie giid muidugi hoolitses ka selle eest, et meie teele jääks mõni eriti huvitav lõik, nii mäest alla kui üles suunal. Oli see oli fun. Korra suutis mind ühe kivise, kuid seal kohe ka lahtise liivaga, mäenõlval Eret ehmatada, sest tema mašiina otsustas talle vastu puigelda ning mitte edasi minna, vaid tagasi vajuda. No ja loomulikult seal taga olin mina. Mis mul siis muud üle jäi, kui samuti lasta masinal tagasi vajuda. No ja selle ärevuse otsa suutsin ma oma ATV korra ka välja suretada. Kuna me oleme tehtud mitte just suhkrust, siis suutsime ka selle hetke kenasti, edukalt ja tervetena ületada ning jätkata oma teekonda.
Enne kui oma ringsõidule läksime, jagasime fotokaid. Kuna Eretil taskuid parasjagu seljas oleval outfitil polnud, siis toppisin selle oma taskusse, mis ka lukuga kinni käis. Lisaks oli mul ikka enne minekut ka totaalne blondi hetk ja võtsin oma fotoka ka sõidule kaasa, aga teatavasti on see nii suur, et seda enam taskusse ei topi. No ja kaela ka ei pannud, kuna lootus oli ja sõidu jooksul ka mõned ülesvõtted teha. Võta näpust, ühtki pildipeatust me rajal ei teinud. Seega oli mu ainus rõõm fotokat kogu sõidu ajal süles hoida ja loota, et masina mind nii hullusti ei pilluta, et fotokas võiks merehaigeks jääda ja tahta ûle parda hüpata :-). Kõik hästi ja me mõlemad õnnelikult kodusadamas tagasi (st receptioni maja juures).
ATVd kenasti tagasi toodud, sõidutati meid taas koju, et pakkida oma kodinad kokku ja vaikselt teele asuda. Peaaegu kodu ukse all olid meil külalised, niaalad. Seltskonnas oli ka beebi, kelle vanuseks meie giid-autojuht hindas 4 kuni 7 päeva. Teine enam ei kakerdanud oma pulksirgetel, kuid tikkpeenikestel jalgadel aga eriti lustlikult veel kepsu ka ei löönud. Vantsis oma emme järel üle tee põõsastesse ja kadunud nad meie pilkude eest olidki.
Pakkimises oleme me juba vilunud tegijad ja vaatamata sisuliselt kogu koti ringi pakkimist, võttis see ainult loetud minutid ja nii oli meil tervelt 1,5 tundi, et kõhud taas päikese poole pöörata. Tegin veel väikese veini ja siis oli aeg oma lux-telk maha jätta.
Tundub, et Inkwenkwezi motoks on - Külastajatel voldid sirgeks! See kogus toitu, mida sulle päevas mitmeid kordi sisse üritatakse sööta, on pöörane. Selle eest oleks saanud juba väiksemat sorti küla toidetud :). Toit samas väga maitsev. Magustoiduni ei jõudnud ma ühelgi korral, iga kord rauges mu jaks kaugelt enne seda. No polnud erandiks ka tänane lõuna :-).
Inkwenkwezi külastuse lõppu oli jäänud meil kirss tordile - tutvuse sobitamine siinsete geparditega. Selles pargis on kokku 3 gepardit. Kõik nad on 6-aastased. Kaks poissi ja üks tüdruk. Parki saabusid gepardid 2-nädalaselt, pärast seda kui nende emme oli eeldatavasti lõvide saagiks langenud :-(. Nende tegelastega me jalutada ei saanud, kuid siiski olid nad meie juures ja silitada ja sügada neid oli siiski võimalik. Elagu kiisud, juhhei!!
Iga pidu saab kord otsa ning asusime teele East Londoni poole, et lennata LAVist lahkumiseks esmalt Johannesburgi.
Enne veel aga otsustas meie hõbedane saatja meiega nalja teha ja luristas viimases otsas ülehelikiirusel kütust nii, et me hakkasime isegi vaikselt lähimat tanklat otsima, et mitte veel mingeid planeerimata seikluseid läbi tegema hakata. Ajavaru lennunimoli piisav, kuid selliseid elamusi me siiski ei tulnud siia maale otsima :). Leidsime tankla ja toitsime oma autot pilgeni kütusepaagiga.
Lennuväljal sujus kõik kenasti, kuni ühel hetkel panin tähele, et ühe meie seljakotti tuuakse värava juurde. Meie näod olid totaalsed küsimärgid, sest midagi sellist polnud me silmad varem näinud. No ja kui toodi üks, siis miks mitte teist?? Edasi esialgu ei juhtunud midagi. Mingid hetked hiljem tuli üks töömesilane meie juurde ja küsis mind. Lisaks küsis ta, et kas see kott oli ikka minu oma? Mis mõttes minu oma, muidugi oli!! Läksin koti juurde ja nad palusid selle lahti teha. Ja muud ei miskit. Ei tea, mis see neid ärevusseajas, ehk vormitu suur sinine kott, mille sisse lennates me oma selakotid pakkisime? Ei tea, aga midagi muud huvitavat selle kotiga igal juhul ei toimunud.
Lend Johannesburgi võttis 15 minutit vähem, kui planeeritud ja seega olime naksti kohal, et oodata meie järgmist lendu, mis viib meid Dar es Salaami. Lend väljub tegelikult 5 minutit pärast südaööd ning seejärel veel pikk ootamine, et järgmisele lennule minna. See saab keeruline olema. Aga eks paistab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar