neljapäev, 24. juuli 2014

LAV - Tansaania P38 - Mariti taassünnipäev :-)

Tänaseks olime endale planeerinud Stone Towni küsastuse, st pisikese shopingu ja siis mõnusa pika spakülastuse. Valmis pidime olema. Kella 9ks. Trikk seisnes selles, et meil oli vaja ainult autojuhti, et saada Stone Towni ja sealt tagasi. See pole siin selliselt kombeks, kuid mida Eret ei suuda :-). Sellel ajal kui ta eile seda varianti sahkerdas, olin ma juba voodis.

Loota jäi, et mu paremate päevade enesetunne lõpuks ometi otsustab minu juurde naasta.
Hommikul läks uni enne kella ja nii oli hea lõpetada eilse blogi kirjutamist. Üllatav oli see, et mu enesetunne oli täiesti normaalne, aga seda oli varasematelgi hommikutel voodis juhtunud. Nüüd oli vaja endale kark alla ajada ja ca tund kuni kaks jalul olla ja siis ka veel ennast normaalselt tunda.

TEHTUD! Võiks hõigata, et ma suudan taas! Jipiiiii!!! See on suurim kingitus siin, mida mulle võimalik teha. Aitäh. 

Kell hakkas juba sinna maale jõudma, et meie teekond Stone Towni pidi algama, aga juhti (kes pidi olema sama murjam, kes meid eile vürtsituurile sõidutas) polnud näha. Kui uurisime asja, siis receptioni personal vaatas meid kui imeloomi :-). Aga pisut sahkerdamist ja selgus majas ning autojuht olemas. Pugesime meie Suzukisse ja sõit võis alata. Pikalt see sõit kohe siiski ei kestnus, sest juhihärra jaoks olid peeglid valesti. Üritas neid sättida, ei juhtunud miskit. Nii korrake hiljem veel. Oi ta murdis seda peeglit ja siis nõudis tükki paberit. Mul tekkis juba varem tunne, et see protsess oleks vähe kergemi kulgenud, kui ta oleks peegli reguleerimiseks vastavaid nuppe kasutanud. Kuna mul esimesel päeval polnud neid vaja, siis muidugi polnud ma päris kindel nuppude töökorras, kuid peagi selgus, et toimisid küll :-). Seega meie suur probleem lahendatud ja nüüd sai probleemivaba sõit jätkuda. 

Ma ikka veel nendin, et see linn kubiseb elupõlguritest. See on ikka täiesti pöörane, kus ja kuidas tegelased liiklevad. Lisaks puuduvad igasugused viidad ja ega ka tänavad siltidega hiilga. Seega, probleem ei ole mitte eelkõige meis, vaid siinsetes oludes. 
Eelmisest aastast on mul meeles seik, kui sõitsin Stone Towni ja siis mind üks kohalik murjam juhendas. Meie dialoog kõlas enam-vähem järgmiselt: see-on-ühesuunaline-tee-aga-meile-tuleb-auto-vastu-see-oli-keegi-lollike-aga meile-tuleb-veel-auto-vastu. No ja selline kahekõne käis päris mõnda aega. No ja kuidas ma siin siis ise sõidan. Igal juhul jõudsime me täna linnas ilma probleemideta õigesse kohta :-)

Ah jah, pisikesi seikluseid oli meil siiski ka trassil. Kuna siin maal ja saarel on politsenikke nagu seeni pärast vihma, siis punktist A punkti B ilma peatamata jõudmine on väiksemat sorti ime. Esimene kord peatati meid politseimpoolt, kes oli teele ehitanud statsionaarse teetõkke, seega sellest lihtsalt läbisõitmine oleks olnud ilmvõimatu. Meie autojuht vestles nendega pisutbja me saime oma teed jätkata. Pisut maad edasi peatati meid taas. Nüüd küsiti meie autojuhilt juhiluba ja mingi vestlus käis. Siis kutsuti teine politseinikuhärra veel kohale. Ühtäkki olid härrased politseinikud minu akna taga. Lasin oma akna alla ja tervitasin neid viksilt ja viisakalt. Esimene küsimus oli, et kas ma räägin suahiilit. No ei räägi. Järgmine küsimus oli, et kas olen resident või turist. Turist ju.  Edasi sain info, et neil vaja mõned küsimused minult küsida. No mis mul selle vastu olla sai.  Vastasin siis, et kus peatume, kaua saarel oleme, kuhu läheme, kas me ise oskame sõita, kas see on meie auto jms. Ma siis selgitasin, et me oskame sõita, aga kuna Stone Town pole turistile lõbusaim koht sõitmiseks, siis palkasime oma rendiautole juhi. Ja pakkusin kohe ka variandi, et näitame ette oma juhiload. Eret jälgides vestlust oli juba meie load varmalt meremehest väljaotsinud. Seejärel kinnitasin veel, et ühed load olid minu ja teised Ereti omad. Rohkem härradel politseinikel küsimusi meile polnud ning nii me sõpradena laiali läksime ja meie saime oma teekonda jätkata.

Kui Stone Townis kohal ja vajalikus kohas maha pandud, tegime kindlaks, et mäletame, kus meie eellmisel aastal külastatud spa asub. Igaks juhuks küsisime hotellist, kes meid sinna möödunud aastal juhatas ning ka sellel korral oli see lihtsasti leitav:-). Mmmmm... Varsti saab mõnsatada, kuid enne seda saime pisut shopata. Shoppamine kujunes selliseks, et me vist 2-3 poekesse astusime sisse, vaatasime ringi ja astusime välja. Ühes poes isegi proovisime paari kleiti, kuid ei miskit. Lõpuks leidis Eret endale postkaardid, mida soovis tuvipostiga kodu poole saata. Ja see oligi kõik. Kõik hüüded, et astuge minu poodi sisse, mul on head hinnad. No ei kutsu. 

Tõde oli see, et shopingust oli meil villand tükk aega enne, kui spa broneeritud aeg oli. Jalutasime siis mere poole. Olime mereäärt möödunud korral näinud kas eriti suure vihmaga, kus tegelikult ringi ei vaadanud või siis juba pimedas. Seega avastamisrõõm meile :-).   Klõpsisime mõningad pildid vee ääres ning tegime paljud parimate tuuride korraldajad õnnetuks, kuna keeldusime neist elutuuridest.

Kell oli kohe saamas SPA-aeg ja seadsime oma sammud sihtkohta. Marssisime aga rõõmsalt sisse ja tore, et nii mõnigi nägu oli tuttav.  Meie spaks oli Mrembo Spa. Kui kellelgi rohkem huvi, kuna sattumas saarele, siis infot leiab veebist, sisesta aga otsingusse mrembo spa ja hakkab jooksma. 

Meie seekordseteks valikuteks olid puruststud laimi ja kookose massaž ning Mrembo pediküür ja maniküür.  Ma pean olema vahepeal hea laps, et mind paradiisi mõnsatama lastud. 
Esmalt pakuti meile teed. Ka seda mäletasime eelmisest aastast ning meile see väga meeldis. No see oli jätkuvalt omas headuses. Mmmmmm... Ma vist võiksin ja võiksin ja võiksingi jooma jääda. Teme, et osta seda teed ei saa, sest seda segavad nad kokku spas kohapeal. See lihtsalt on über oma törtsu ingveri ja mahedama kaneeli ja veel mingite komponentidega. Kui mälu mind ei peta, siis komponente kokku oli 5. Sellega paraku mu tarkused piirduvad. 

Kun meie oma teed nautisime valmistati pediküüri ette, aga mitte meile. Meid nimelt juhatati tahapoole, et esmalt oma keha treatment saada. Issand, see oli taevalik. 
Meid juhatati tagumisse tuppa, kus oli kaks massaažilauda. Eretile juhtus hooldust tegema täpselt sama naisterahvas kes eelmisel aastal. See imeliste kätega proua on tegelikkuses pime, kuid on omandanud suurepäraselt võime spas iseseisvalt ringi liikuda ja protseduure läbi viia. Teda siin-seal pisut assisteeritakse, kuid see ei vähenda kripsugi tema headust.
Minu eest hoolitses hoopiski üks onu. Ai kurja, pakkige need käed mulle kaasa :D.  See tund oli magusvalus, kuid taevalik. Mul lihtsalt ei jagu taas sõnu kiitmaks, kui hea see oli. Ma isegi ei teadnud, et inimese kehas võib sellistes kohtades sõlmi olla ja kui valusad nad saavad olla. Ja olgu kohe öeldud, et see polnud teps mitte mu esimene massaaž elus. Esiti võeti kotti pakitud purustatud laim ja kookos, mis oli kogu kupatusega kookosolis soojaks aetud ning tambiti (sõna tupsutati kõlab veel halvemini siin kontekstis) masseeritav kehapind kokku. Keha jäi kokku sooja oliga. Oih, ma peaaegu, et minestan uuesti mõeldes selle protseduuri peale. Ja siis massaaž. Na ma isegi ei püüa seda kirjeldada, sest ma lihtsalt ei oska. 
Imeline, mõnus, valus, hea, suurepärane!  
Isegi minu nahk ei suutnud kogu õli sisse imeda, mida kodukamaral tehtavate hoolduste puhul reeglina juhtub ning maha pühkida pole midagi, kuid täna sain pisut õli ka maha pühkida, kuid mitte ülearu palju. Pea nägi välja muidugi kui Kolumatsi soeng, kuid mis teha - ilu nõuab ohvreid :-D. 

Kui tagasi oma kehaprotseduurilt, siis oli käes pediküüri ja maniküüri aeg. Mul õnnestus nüüd kohtuda eelmisel aastal pediküüri teinud noore naisterahvaga, kelle käes ma toona niutsusin kui pisike kassipoeg.  Täna oli see nääpsuke naine tõbine, no aga kes poleks, kui sa pead elama kuu aega päevavalguses söömata-joomata. Ma mitte lihtsalt ei jääks haigeks vaid lausa närbuks ära.  On alles usk -eriti suur annus on selles silmakirjalikkust.
Õnneks toodi talle nii vett kui ka küpsiseid, millega ta ennast turgutas. Pediküür ja maniküür said vaatamata haigusele väga hästi tehtud. Aitäh, Mrembo Spa. Taas on inimese tunne. Ja ilmselt võimendab minu heaolu veel tõsiasi, et saarel tunnen ennast hästi, mitte väsinuna ega nõrgana esimest päeva. 

Kui kõik protseduurid lõpuni viidud, jalutasime veel pisut linnas. Ühtäkki oli selja taga tegelane, kes teatas, et nüüd spas käidud ja kõik hästi?? Mhm, muidugi hästi. Ja siis see tuli, kas boyfriendi tahate?
Hallooooo, kas me tõesti seda nägu olime ja pealegi vennike ramadaan kestab!  Ja lõpetuseks, kui sa ikka vajad päris kõrget tooli, et mulle ülevalt alla vaadata, siis....  Igal juhul oli Eret sellest seigast nii häiritud, et nõudis, et helistaksin meie autojuhile, et see meile kohe järele tuleks :-). 
Sammusime pisut laiemale tänavale ja meie autojuhile ma helistasingi. Tema tublikevoli juba meid õiges kohas kenasti ootamas ja sõit kodu poole võis alata. Linnas oli sadamapiirkonnas esmalt ummik ja no ikka igast kloune liikus ka seal, aga pärastmõningast seismist ja cm haaval liikumist saime sellelt lõigult minema ja edasi kulges kõik kui lepase reega.

Õhtusöögi broneerisime taas kodulähedasse restorani ja vitsutasime sel korral mõlemad kevadrulle. Nämm-nämm. Nii tore on süüa, ilma et toit suus ringi käiks ja ainult jõuga alla läheks. 

Seega õhtu lõpetuseks tuleb tõdeda, et täna vana-hea-Mariti taassünnipäev!  Headusest ma muidugi pikalt siin ei räägiks igaks juhuks, kuid krdi hea tunne on ennast terve päeva jooksul hästi tunda!!!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar