Kui hommikused protseduurid valmis ja olime asutamas ennast juba minekule, siis helises me toas telefon ja receptionist anti teada, et meie giid ootas meid.
Giidiks oli selline miniatuurne onu, kes rääkis nii huvitava aktsendigam et esialgu oli tegemist temast arusaamisega. See päeva kulgedes küll paranes, aga siiski.
Meile oli ette nähtud kirja järgi ka lõunaga toidukarbid, kuid ette valmistatud neid siiski polnud. Kuid hotelli tubli personal asus toimetama ning nii saime meie võimaluse ka hommikusöögiks. Tänane hommikusöök koosnes puuviljadest. Mmm...
Meil hommiksöök söödud, saime veel hetke oodata kuni lõunad ka pakitud ja siis teele. Meie tee oli oõige üürike, sest ca 100 m eemal oli firma kontor, kellega me sellele päevasele avastusretkele suundusime. Nad tegelesid seal pisut bürokraatiaga ja meie sirutasime oma ninad päikese poole. Kui esimeses väravas asjad joones, oli veel teine takistus vaja läbida. Meid saadeinseni õuel olnud pisikesse muuseumisse, kuni veel bürokraatiaga tegeleti. No meie muuseumikülastus oli ammu valmis, aga bürokraatia siiski veel mitte.
Kõik valmis, pidime minema nn. sadamasse, et saarele suunduda. Sadamaks osutus paadisild kohe hotelli kõrval :). Ronisime paati ja meiega tuli veel kaasa ka saarel tegutsev giid, kes meid seal siis ringi jalutas. Vee peal olles, saime ka pisut kastetud, õnneks mitte siiski hullusti. Kohale jõudes ronisime paadist välja ja jalutama. Küll nad oskavad siin aeglaselt jalutada. Aga eks meil vist vaja pisut kannatlikkust õppida.
Kohe oma retke alustades nägime impalasid ja senrasid, kes on peale 6 ahvinsisuliselt saare ainsad püsielanikud. Jalgteed olid kõik kicidest laotud ja seguga kinni valatud teed. Nendest kõrvale meil minna ei lubatud. Ühel hetkel meil siiski õnnestus oma giidid sellelt rajalt kõrvale meelitada, ka mõneks ajaks ronima mööda kive.
Sellel saarel on sulaselgelt kõige arvukamalt sisalikke, kes hommikupoolikul oli roosa pea ja lilla kehaga ja pärastlõunal oranzi pea ja sinakas-roheka sabaga. Ja need edevad värvilised olid isased tegelased. Emased on ühtlased hallikad, ei mingit ülevoolavat toredust.
Turnisime kividel ja radadel kuni ühe laheda kivina. Enne veel oli giid korra vihjanud, et hakkame saarel hüppama. No nüüd oli see hetk siis käes. Eks me siis hüppasime erinavates koossseisudes, et pilte saada. Mõned õnnestus isegi saada. Aga see oli päris lahe.
Edasi tegime peatuseidveel erinevates piknikukohtades, mis saarel on ja ühes neist sõime ka lõuna. See on uskumatu, kuidas nad armastavad erinevat sorti saiu panna nendesse lõunakarpidesse ning siis ka eriti üleküpsetstud kana. Minu jaoks oli karbis söömiseks seega kana, keedetud muna ja banaan. Saiu ma lihtsalt ei suuda süüa, ilmselt pole siis nälg, et saan valida, mida söön.
Saarelt tagasi jõudsime 1 paiku ja sättisime siis ennast basseini äärde. Algatuseks tegime kohe ühe värskendava supluse. Edasi päikesevanne võtma. Ja nii see aeg lendas mõnsatades. Vahepeal tegime veel kohvi ja tee pausi ning värske mahlaga turgutasime ennast samuti. Jume on nüüd igal juhul peal :-)
Kui mõnulemine, siis ikka 100ga. Lasime oma jalad ja varbad spas korda teha. Oi see oli hea.
Kuna lõuna oli nagu ta oli, siis õhtuks olime juba parasjagu näljased. Samas toidu ette toomine on selles hitellis päras aeganõudev tegevus. Et süüa ära 2 käiku ja võtta ka 1 jook, võttis 2 tundi. Vaatamata aeglusele on ka siin toit maitsev. Õnneks polnud meil kuskile kiiret, kuid nälg pidavat ju inimese kurjaks tegema :) Ilmselt nii suur nälg meil siiski täna veel ei olnud ja nii saime oma õhtusööki nautida.
Õhtul nägime põhusalt ka oma murjameid, kes meid somsest oma hoole alla võtavad. Mwanzaga oleme me ühele poole saanud. Ja mis seal salata, hing kisub tagasi metsikusse loodusesse ja loomade lähedusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar