teisipäev, 22. juuli 2014

LAV - Tansaania P35 - Algas puhkus Puhkus :-)

Täna siis see tore päev, kui lõpuks ometi algas puhkus, mis on valdava enMuse mõistes puhkus. 
Äratus oli kell 7, sest kell 8 pidi tulema transafeer meid kaasa võtma, et Kilimanjaro lennuväljalt Zanzibarile lennata.

Olin sisuliselt terve öö jälle voodis rabelenud ja hullult higistanud. Keha võitles veel palaviku ja väsimusega. Aga hommikul üles tulles oli olemine, mida vöiks täiesti inimese omaks pidada :-). 

Hommikusöögiks tellisin endale praemunad ja kurki- tomatit kõrvale. Peale paar klaasi mahla ja tass teed ning kuidas siin maal ikka ilma värskete puuviljadeta saab?  Ei saa, seega pistsin kinni veel ka terve hunniku vilju - papaiat, arbuusi, apelsini ja banaani.

Kui hommikusöök söödud, tegime hotellist check-outi ja selleks ajaks oli meie auto ka juba saabunud. Laaditi meie seljakotid peale ja sõit läks lahti Kilimanjaro lennuvälja poole. Aega pidi see võtma ca 45 minutit ja nii see ka sisuliselt oli. 

Kui olime kohale saabunud, pakkisime oma seljakotid taas ümbristesse ning siis check-ini sappa. Meie kõrvalrida moodustus teismelistest, kes suutsid silma paista ainult eriti nõmeda käitumisega. No nende saatja nahas poleks küll tahtnud olla. Ma peaksin selliste kantseldamise puhul vist esimese nädala järel hulluarsti juurde. Inema. Aga las nad jäävad oma tegemisi tegema, sest lennukis olid nad siiski ootamatult vaikselt.

Saabusime Zanzibari lennuväljale ja tegime oma vajalikud bürokraatia protseduurid, mis sellel korral oli enda registreerimine mingile valgele paberile. Kas see info õige või vale oli, ei huvitanud kedagi. Ühtki dokumenti samuti ei küsitud. Pagasilint oli lennuväljal äge:-). Postide vahel madal kivimüür, teisel pool pagasiga tegelevad murjamid, kes siis küsimise või kehakeeles näitamise peale kärust õiget kotti tuvastavad ning annavad. Meie seljekottide peale on kõik millegipärast hämmingus ja iga jumala kord saame selgitada, mis seal sees on.  Mul juba mitu korda olnud tahtmine teatada, et ärgu muretsegu, et me siiski ei tassi kaasa ühtki parajas mõõdus murjamit :-). Kuna see on potentsiaalne tüli allikas, siis olen sellest siiski hoidunud. 

Kodinad käes tüürisime välja, et üles leida meid ees ootav rendiauto. Hmm, me polegi ise juba päris mitu nädalat sõitnud. Sildi enda. Imega leidsime kiiresti ja asusime auto poole teele, mis oli pargitud ametlikust lennuvälja alast väljas. Palavus, oi mõnus palavus. Løpuks ometi võime ära unustada külmetamise :-). 

Selleaastane auto on meil taas Suzuki Escudo. Auto on igal juhul paremas tehnilises sesukorras kui meie möödunudaastane rendikas siin. Isega aknaid saavad mõlemad sõitjad iseseisvalt avada ja sulgeda :). Otseloomulikult ootasid meid ees parajad segadused, sest kui broneeringut tegin, siis oli jutt sellest, et ühel meist on rahvusvaheline luba olemas ja teisel pole, seega seda kohalikku paberilipakat on vaja ainult ühel meist. Kõik oli justkui arusaadav ja siis tulemuseks oli see, et mulle oli see A5 paberilipakas ette valmistatud ja Eretile mitte. No ja siis totaalselt sirge seljaga väideti, et siin sõitmiseks on igal ühel seda paberilipakat vaja, sest kohalik politsei muud lihtsalt ei aktsepteeri. 
Ega me siis oska sellisteg ka vaielda, kuigi mul on väga tugev tunne, et tegemist lihtsalt rahaveskiga :(. Sõitsime siis mingisse urkasse, kust Eret enda paberilipaka pidi saama, aga enne seda pidin mina rooli istuma ja teise auto järel sõitma. 

Krt, see saar ja linn (Stone Town)  on elupõlgureid täis. Igaüks arvab, et võib sõita seal kus tahab ja millega tahab. Silmad peavad sul õnnelikult kohalejõudmiseks olema nagu tõsised radarid ja absoluutselt igasse ilmakaarde nägema. Aga nagu vanarahva tarkus ütleb: "Mis ei tapa, teeb tugevamaks.".

Ereti paber valmis, oli järgmine peatus bensiinijaamas, sest kui tavapäraselt maailmas autot rentides saad sa selle kätte täis paagiga, siis Zanzibaril on see totaalselt vastupidi. Me ilmselt sõitsime bensiiniaurudel lennuväljalt sellesse tanklasse. Seda pole enam vaja mainidagi et liiklus on meiega võrreldes vastupidine. No aga seda me oleme kogenud juba terve see 5 nädalat Aafrikas ja pole enam mingi üllatus. Seni kuni hotelli jõudsime, et pannud ma kordagi kojamwhimtööle, alati suunetule - just nii nagu peab :-). Küll ma olen tubli. ( no kes see ikka mind kiidab, kui mitte ma ise :-)). 

Tangitud ja teeots kätte juhatatud, asusime teele oma hotelli poole. Meie koduks viimasel nädalal on Karafuu Beach Resort Hotel and Spa.  Oh üllatust, aga kohale me saabusime kohe esimese katsega, ei mingit ekslemist. Ja olgu siinjuures öeldud, et kasutada on meil üks mitte kõige detailsem kaart ning oma pea, mida toetab ka möödunudaastane kogemus :-).  Sõites nii mõnigi koht tuli tuttav ette. See oli päris lahe tunne. Vähemalt 3 kohta, mid möödunud aastal külastasime, jäi täna meie teele. Äge :-). 

Hotelli saabusime ca kolmveerand kahe paiku ja tundus et hotell oli pisut hämmingus meie tänasest saabumisest. Aga see lahendati kohe kibekiiresti ära, seega kõik hästi. Meil paluti paariks minutiks istet võtta, paar paberit täita ja pakuti värske mahl. Mmm..., vedeliku puuduses olin ma oma taasutva organismiga olin juba mõnda aega olnud. 

Kõik valmis, anti meile kiire ülevaade, kus miski asub ja eskorditi meid oma tuppa, kuid esialgu ilma pagasita muidugi.  Viskasime toas ennast siis pikali ja ootasime, kuni meie seljakotid ka kohale jõudsid. Eks ta mõnda aega võttis, aga kohale nad saabusid. Küll aga otsustasime neid vendi selle eest mitte tippida.

Kiire riiete vahetus ja basseini äärde päikese kätte. Kell oli selleks ajaks juba 3 tuuris. Meie bangalo (õigem oleks küll öelda ridaelamu boks) on kohe basseini ääres, kuigi toast basseini juurde minemiseks peab tiiru ümber bangalote rea tegema. Hetkel, oma puujalgadega, pole kõndimine mu suurim rõõm, aga elan üle. 

Basseini ääres kulus kella 5ni ja siis tuppa pessu ning väikesele avastusretkele mööda hotellikompleksi. 
Ah jaa, meil ikka seiklusi kah :-). Saabudes saime receptionist küll kiire info baaride ja söögikohtade kohta, aga katsu sa kõike kohe meelde jätta. Küll jäi meile meelde, et õhtusöögi aja ja koha peame eelnevalt peatoidukohas broneerima. Basseini ääres aga üks seltskond soovis kella 7ks õhtusööki broneerida. See ei sobinud tööl olnud tütarlapsele, sest nad sulgevad kell 7.30, aga seevastu 6.30 on täiesti ok. Me tegime siis sama :-). Pärast selgus, et naisterahvas just teravaim pliiats polnud, sest õhtusöögiaeg alles 7.30 algab ja tegelikkuses vaja ennast siiski eelnevalt põhirestoranis regisreerida. Hi-hi-hii.

Vaatasime korra kurvakutsunäoga ringi ja köögist saabunud kokk teatas, et ok, tulge aga, kuid seda tunni aja pärast kui me sinna esialgu saabusime. 
Meile sobis, maandusime baari ning lasime koksidel hea maitsta:-). Ja nii oligi peagi aeg õhtusöögiks.
Õigesse kohta jõudmisega tekkisid meil esmalt väikesed komplikatsioonid ning nii saime pisikese tiiru hotelli territooriumil teha, kuid ega see siis meid ei morjendanud:-). Mis halvasti, see uuesti ja teisel katsel jõudsime kenasti kohale. Toit nagu ikka siin, maitsev. Nämm nämm.

Mind söömine väsitas ning pugesin pärast õhtuseid protseduure mõnusalt voodisse mõnsatama ja lugema. Eret suundus netilevisse lobisse, mis kell saabus, pole mul õrna aimugi:). Nagu see oleks oluline.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar