TAN-ETH P27: Nüüd tahaks juba koju, kopp on ees lendamisest

Algas see päev ju paljulubavalt. Jätsin terminaalis hüvasti kallite reisukaaslastega, sest koju pidime reisima ju erinevaid trasse pidi. Mina üksiküritajana üle Milaano ja Frankfurdi, nemad üle Stockholmi.  Aga me kohtume peatselt taas ning ehk konagi avaneb isegi võimalus reisida koos, vähemasti mõne toreda kaaslasega.
Igal pool oli info, et värav  6 on lähteväravaks. Minu üllatus oli suur, kui lõpuks enda teada õiges väravas olin ning see tahtis mind Milaano asemel Tel Avivi viia :). Seega otsisin infotahvli üles ning selgus, et lennujaama  teise otsa vaja silgata. väravaks seekord 1. Kuna tegemist pole just ülearu suure lennujaamaga, siis teekond polnud liiga pikk ning tormata polnud vaja. kohal. Rahvast oli kogunenud juba päris mehiselt. Mõned minutid veel ootamist ning algaski pardaleminek. Loomulikult pakiti meid esmalt bussi ning viidi põllule, kus lennuk ootamas oli. oi, ka minul võimalik seekord uue ja uhke Dreamlineriga lennata. Etioopiasse saabudes oli kuulnud teistelt, kui hea ja ära neil oli Dreamlineriga lennata, samas kui mina lendasin Tansaaniast Etioopiasse propellerlennukiga.
Väljalend 00:20, pardaleminek algas 23:29 - justjust, 23:29 :). peaaegu õigel ajal see sumin ka algas. Mina sattusin äkitsi 2 bussi, mis rahvast lennukisse viis. Üllatusega avastasin, et bussi ei pakitudki nii täis nagu kilud Tallinna kilude karbis. täiesti mahtus nihelema ja seljakotiga ringi pöörama ning keegi ei astunud varbale. Lennukisse paika sai kiiresti. Seljakott üles ja ise istuma, et järgmistele saabujatele mitte jalgu jääda. minu kohaks oli 26L, mis andis mulle istekoha parajasti tiiva peale, kuid akna alla. seega vaadet suurt polnud. no aga mis siis ikka. Rahvast saabus ja saabus. tundus, et lend saab olema täitsa täis. min kõrvale ei istunud aga keegi. ja siis kõlas kõrvu (muusikana mu kõrvadele) - boarding completed. No mis sa hing veel oskad tahta, istusin oma kolmeses reas üksi. see aga tähendas ju luksust visata ennast lennu ajal siruli, sest tegemist siiski taas õise lennuga. Ethiopian Airways praktiseerib palju öist lendamist.
Istusin aga lennukis nagu Miki, turvavöö juba kenasti kinni ja ootasin starti. aga mida ei tulnud ega tulnud, oli turvareeglite tutvustus, st lennuk ei hakanud kuskile liikuma. minutid tiksusid ja tiksusid. ühel hetkel hakkas juba kergelt jahe, seega harutasin teki kilest välja ning sättisin ennast mõnusalt selle sisse. Ühel hetkel kõlas mikrofonist kapteni hääl, kes lahkesti tänas reisijaid kannatlikkuse eest ning teatas, et start viibib ning varsti annab uut infot.  Istusin aga vaikselt edasi ja kuklas hakkasid igasugu huvitavad mõtted keerlema. Olin ju Addissast Dar es Salaami lennates oodanud lendu, mis hilines siis 5 tundi. Seekord pole  aga tegemist mitte rivi viimase lennuga vaid esimesega. ja kui juhtub see, mis varem, siis olen pigis oma edasistele lendudele jõudmisega. Aga samas, aeg ju veel on....
Kell oli saamas juba pool 2, kui taas kõlas üle lennuki kapteni hääl, kes teatas et 15-30 minuti pärast saame stardiloa. Juhhei, ma jõuan oma lennule Milaanos. Koju!!  taas minutid mtiksusid ja tiksusid, kui ei miskit. Poolest tunnist sai taas peaaegu tund ning siis kõlas eriti kurjakuulutavalt teada, mis andis reisijatele korralduse oma kola lennukist kaasa haarata ning lennukist lahkuda. Bussid transportisid meid taas terminaali, kus meid juhatati mulle juba eelmisest korrast tuttavasse saali, kus ilmselt probleemsete lendude  (st hilinevate või ärajäävate) reisijatele süüa-juua antakse. Saal oli rahavast täis nng ühel hetkel kanti ka lobi välja, mida siis laiali jagama hakati. Kell 2 öösel ei tahtnud ka toidust isegi mõelda, rääkimata selle söömisest.  Sabatasin aga siiski kannatlikult sabas, et oma veepudel kätte saada ning küsida infot selle kohta, mis ja millal juhtuma võiks hakata. oma veepudeli sain kätte ja vastuse ka. Lennuk on valmis ning niipea kui rahvas söönid ning uuesti boarditud, siis on start.
Tegin uuesti turvakontrolli läbi ning suundusin väravasse. Varsti oli ka buss ees ja lennukile sõit. Sättisin ennast taas kenasti paika ning asustin agresiivselt ootama - ehk juhtub ime ja kohe hakkame liikuma (lootus oli ikka veel säilinud, et Milaanos järgmisele lennule jõuda). Kell 3 hakkas mul ikka juba väga reaalne teadmine tekkima, et selle ilusa helesinise unistuse kohale (jätkulennule jõuda) on kerkinud eriti tumedad pilved :).  Olin õhtul enne teistest lahkumist rohkem kui korra jõudnud teisi õrritada, et minu lend stardib esimesena :). Sellest, et koju pidin neist siiski 4 tundi hiljem jõudma, olin targu vait, hihihiiii.
Lõputuna näiv ootamine sai pisut enne nelja siiski lõpu, ning lennuk hakkas liikuma. tundus, et kõik tehtavad liigutused toimisid aeglustatud vormis, aga ju oli ehk tegemist minu kannatamatusega. (hiljem muidugi selgus, et tegelikkuses kõik liigutused tehtigi ikka üliaeglaselt, Lufthansa toimetas oluliselt kiiremini samu manöövreid). Lõpuks rattad õhus ja teekond kodu poole algas!! Niipea kui olime õhus ning kinnitage rihmad tuluke kustunud, seadsin endale aseme valmis. koukisin veel ühe teki kilest välja ning keerasin ennast üle kolme istme siruli. Tuttu, norrrr.....  minu magamine meenutas ilmselt suuresti küll laiskloom Sidi oma, kuid siiski (nihelesin ja keerlesin ümber oma telje). Söögist-joogist,mida pardal pakuti, ei tea ma midagi ning õnneks mind seekord keegi ka üles ei ajanud.
Lennuk veel enne Milaanosse jõudmist tegi vahemaandumise Roomas. kui Roomas oli lennuk maas terve tunni, oli selge, et mul on vaja hakata otsima muid võimalusi, kuidas koju saada, sest planeeritud lennule Milaanos jõuda pole võimalik.
Nagu Addissast väljumise hilinemisest veel vähe, ootas meid Milaanos paks udu ning lennuks ei saanud mõnda aega luba maanduda :(. Minu  lend Frankfurti pidi väljuma kell 10:20, kuid saabudes Addissast pani lennuks rattad maha ei hiljem ega varem kui 10:28.
Mul oli nüüd vaja lennukist terminaali saada, passiroll läbida, pagas kätte saada ning siis vaadata mis edasi saab. Kui kõik nimetet toimingud edukalt tehtud, marssisin terminaalis elu uurima. Tahaks ju kiiresti koju saada. mind suunati leti juurde, kus pidi leitama mulle lahendus kuidas koju saada. Ethiopiani enda esindust ma kuskilt ei leidnud.
Ja siis selgus, et kuna minu Euroopa sisesed ning kontinentidevahelised piletid olid eraldi numbritega, siis lennufirma mind ise ei kippunud kuidagi ümber pakkima :(.  Muudkui osta aga uus pilet ja umbes seitse korda kuulsin, kuidas nemad ei saa mind ikka aidata.  Kuna teadsin et meie enda (Nordea kuldkaardi kindlustus) reisikindlustus mul kehtib, siis sellest soovitusest, et osta uus pilet, ma ärevusse ei sattunud. Pilet piletiks, kuid kindlustuse tarvis oli mul vaja lennujaamast kelleltki kätte saada paber infoga, et üks lend hilines ja seetõttu järgmisele ei jõudnud :). See osutus aga suurimaks välakutseks. Oi kurja ma nägin vaeva. Mind saadeti Ethiopian Airwaysi kontorisse, kuhu võõrad juurde ei saanud. Siis palutisaata email lubadusega, et see kiri saadetakse meilile. ei tundunud usaldusväärne. No aga kui vaenlane muutub kavalamaks, tuleb endal piik pikem teha. Ostsin oma pileti ära, pakkisin kokku kogu vajaliku paberimajanduse ning seejärel suundusin Lufthansa letti, kus tegin kurva kutsu nägu ning näugusin neilt välja vajalikku kirja. See ei osutunud üleliia keeruliseks. Päris lihtsalt ja kiiresti anti mulle vastav kinnitus. seega oli turvaline tunne lahkuda Milaanost, st mul oli siiski võimalus kinlustusele kahjujuhtumi kohta avaldus teha. Seega mitte võtta sisse veel lisaks reisi kuludele 400 eurine kulu.  (ja juurde kohe ka, et kindlustus tegi suurepärase töö - vähem kui 24 tundi minu avalduse esitamisest oli neil otsus olemas ja kanne tehtud. Head reisisellid, soovitan soojalt soetada endale Nordea kuldkaart. Ps. mitte sellepärast ei kirjuta seda, et ise selles majas töötan, vaid asi töötab lihtsalt suurepäraselt!!!!).
Lõpuks oli aeg lennuks Frankfrti, et sealt siis 4 tundi hiljem alustada viimast etappi kodu poole.  Lufthansa lennud toimisid kui kellavärk seekord. Olid nad ju alles hiljuti streikinud. Frankfurdis mõnsatasin ja maiustasin sushirestoranis, nämmm....
Lõpuks kell 00:10 sai lennuk rattad maha ning sai hõisata, et lõpuks KODUS!! See moment on reisi jooksul alati üks meeldivamaid.  Teel Tallinna olin vestelnud noore keemiadoktoriga, kes oli koduteel, tulles rändamast Serbiast. Jutustades möödus lend nagu naksti, kuigi viimases otsas hakkas mu aju ikka kõvasti hapniku järele nõudma ning nii oli pisut keeruline vestelda, kui lõuad pidevalt laiali on. Probleem polnud igavas vesluskaaslases, vastupidi - huvitav oli. Kuid lendamise vintsutused hakkasid siiski oma nõudma.
Lennukist maas, oli vaja veel oma pagas kätte saada, mis otseloomulikult saabus lindile viimasena. Siki, hea hing oli mulle mu inimese parima sõbra (BHF numbrimärgil) lennujaama vastu toonud, et valutult ja kiiresti koju saada. Suured tänud, kallis Siki. Ingel oled.
Kodus, väsinud kuid õnnelik. Nende seikluste peale kõigest 7 tundi hiljem!

Enne reisile minekut olin arvamusel, et seekordne reis jääb viimaseks Aafrikasse. Paraku pole ma sealt taas naasnuna selles üldse nii kindel ning mõte juba tegeleb uute sihtkohtade valimisega. Seega ilmselt saan taas tõdeda - Aafrika, kunagi me kohtume taas :).

TAN-ETH P26: päev Addisas kojulennu ootel

Hommik algas 7 paiku. Lennujaama transfeer oli meil kokku lepitud kella 8ks. Asjad sai eile õhtul  õnneks kokku pakitud, seega hommikused toimetamised kiiremad. Buss oli ees meil nagu viis kopikat ning sõit lennujaama võis alata. Gondari lennujaam on pisike nagu kohalikud lennujaamad ikka. Kuid kõik sujus kenasti ning kiirelt. Tund aega lendamist ning Addisas. Meid tõotas ees ootamas päev koos kõigi oma kodinatega, kuid mul siiski turgatas peas mõte uurida, ehk saaksime teha check-ini ära, st oma suurtest seljakottidest lahti. Risto  jooksis kiiresti teise terminali (kust meie lennud lähevad) küsima, kas miskit annab teha. Üllatus-üllatus, nagu naksti leidsime lahenduse ning saime oma check-ini tehtud.

Meil oli vastas buss koos juhiga, kes märkimisväärselt arusaadavat keelt ei mõistnud. Kuid pole hullu, saime hakkama. Esmalt tellisime endale sõidu Entoto mäele, milllet peaks olema suurepärased vaated Addisale. Buss muudkui ronis ja ronis kõrgemale mäe otsa. Oi mul oli sisimas hea meel, et polnud vaja seda turnimist jalgsi ette võtta. Mäe otsas olime ca 600m kõrgemal kui all linnas. Mäel siiski märkimisväärseid vaateid polnud, sest igal pool lokkavad eukalüpti metsad ja need varjavad kogu vaate linnale. Mäe otsas asuvad kirik ning Addisa asutaja kuninga palee. Kirikusse me sisse ei pääsenud, kuid selle ümber saime siiski jalutada. Kõrval kohe esimene kirik, mis ehitatud juba 1700 kopikatega. Kui vaateplatvormil peaaegu olematut vaadet otsisime, ilmusid meie kõrvale kohe paar pisikest rüblikut raha nuiama. See on siin üleüldine häda, et lapsed nuruvad raha ja see on väga agressiivne toimetamine. Kohati lausa kipuvad rippuma käe küljes. Ise hoiad oma asju kümne küünega  kinni, sest kui seda ei tee, siis pidavat seltsimehed ise su kotist stuffi otsima. 

Selgus, et sissepääsu eest sooviti eraldi piletiraha ning autojuht vaatas meile otsa, et noh, makske. Kuid me olime juba päeva tuuri maksumuse tasunud ning polnud kavaski mingit ekstra kulu tegema hakata. Pärast mitmeid telefonikõnesid ja selgitamist, oli siiski selge, et meie ise neid oileteid ei osta. Palee, mida külastasime, ei ole muidugi klassikalises mõttes palee. Teine on lihtne ja maalähedane. Ruumid vaatamata kuumale ilmale olid jahedad ja võiks isegi öelda, et külmad. Nägime tolleaegset külmkappi ning toidu säilitamise ruumi ning lisaks kõik muud eluruumid. Mööblit plaees muidugi alles polnud. Külastasime ka kohalikku muuseumi, kus kuningliku paari kuued ning igasugust muud pudi-padi. 

Kompleks kiriku, muuseumi ja paleega selja taha jäetud, suundusime veel pisikesele jalutuskäigule mäe otsa. Sai taas meelde tuletada mäestikus matkamisel, kuid jalanõud olid vähe valed. Kuid pole hullu, sain hakkama :). 

Mäelt tagasi all linnas, tellisime ennast kohvipoodi. Oleme ju ikkagi kohvi maal. Ostud tehtud ning kohvijoojatel kohvipaus ka tehtud, oli eesmärk meil leida õdus kohake, kuhu omale kuni õhtuni juured alla kasvatada, et siis lennujaama minna. Eh, see oli keerulisem, kui esialgu tundus. Olime otsinud soovituse kaasas olevast Lonely Planetist ja kirjeldus tõotas head. Tegelikkuses osutus ülesanne mõnevõrra keerulisemaks, sest meid ringi transportinud bussijuht ei jaganud oluliselt matsu inglise keelest ega sellest restoranist ning veel vähem oskas ta kaarti lugeda. Ja seiklus alaku :). Onu roolis helistas korduvalt ja samuti küsis korduvalt möödujatelt juhtnööre. Pärast ca poole tunnist šeiklemist linnas jõudsime kohale. Omaette elamus, või noh, mis elamus - pigem kogemus oli tee ääres nähtud looduse freakshow. Oli seal igasugu sante, küll totaalselt moondunud jalaga, küll pooleldi mädaneva silmnäoga. Siis mutt pisikese lapsega, kes tähelepanu äratamiseks vahelduseks last näpistas ning siis rahustamiseks tissi põuest välja koukis, et siis demonstratiivselt titte rahustama hakata. Kõik need tegelased olid jalutamas sõiduteel nng loomulikult olid ennast sisse seadnud ristmikutele. Urr. See lõputu kerjamine ja raha pommimine siin riigis on lausa üle mõistuse. Vee väsitab ja mis seal salata, ka tüütab.

Meie tellitud restoran aga osutus suletuks ning kena kirjeldus raamatus aegunud :(.  Seega olime taas punktis, kus meil vaja abi ja juhatust, kuhu minna, et endale juured alla kasvatada kuni ükskord lennujaama saab.helistasime oma tuuri korraldajale ning küsisime abi. Telefon juhile ning talle anti vajalikud koordinaadid ja juhised talle arusaadavas keeles. Selle koha leidmine läks meie bussijuhil oluliselt lihtsamalt :).  Ütlesime bussijuhile aitäh ning lasime tema minema. Õhtul oli plaan lennuväljale minna taksoga. 

Igal juhul restoran, mis meile kätte juhatati, osutus igati modernseks kohaks. Kui siis ainus pisike häda selles, et koht pakkus kohalikke roogi, kuid nendega ma siiski liiga suureks sõbraks reisi kooksul ei saanud. Kuigi polnud hullu, sest menüüs ka tuunikalasalat ning sellega koos igal juhul minu mured lahendatud. Joogid ette ja söögid tellitud, oli aeg hakata juuri alla kasvatama.  Kristina ja Kaur olid tublid ning tellsid kohalikud toidud, kõik meie, ülejäänud katsetasime õnne tuunisalatiga. Lisaks leidsime menüûst ka ekstra muna ja tellisime ka selle juurde. Salatis endas muna juures ju polnud :). Piprakauna olid nad salatile ikka väga mehiselt lisanud. Ja ega nad seda siis ju seemnetest puhasta, ikka koos. Mina nokkisin pipratükid salatist välja. Isegi siis jäi sellesse teravust küllaga :).  Kõht täis, meel jälle hea :). Kosutavad joogid kõrval ja aeg võiski lennata. No aga ei lennanud ju, vähemasti piisavalt kiiresti. Ühel hetkel tekkis antud kohast küllastus, seda enam, et konditsioneerist aidatud jahedus puges vaikselt juba kontidesse. Seega klappisime arve kokku ning seadsime sammud järgmisesse kohta. Selles pakuti kooki ja kohvi. Koogid nägid pisut paremad välja kui meitsesid, kuid polnud ka miskit hullu. Kohvikus sattusime peale kohalikule Special Abyssinia tea'le. Selles tubli sorts spaisse (miskit aniisilist) ja paras sorts hapukust mõnusalt tasakaalustatud magususega. Ka selles kohvikus ei suutnud me lõputult juuri endale kasvatada. Jätkuvalt oli lennukiteni veel kamaluga aega.  Huvitav oli, et tegemist pühapäeva õhtuga ning kohviks rahvast tulvil.mvaldav enamus seejuures veel meesterahvad. Meil tekkis elav diskussioon teemal, kas sellise kontseptsiooniga kohvik Eestis jääks ellu või mitte ( st ilma alkoholi valikuta kohvik). Jõudsime järeldusele, et meie puhul oleks põhiliseks klientuuriks sellisel juhul pensinäriprouad, kes aegajalt väljas sõbranjedega kokku saavad. 

Koos arve küsimisega palusime endale ka taksod hankida, sest olime jõudnud otsusele pigem lennujaama minna ja mitte enam uut kohvikut või restorani avastada. Ehh, sellega algas tänase päeva suurim seiklus :). Taksodeks nimelt sellised toredad mašiinad nadu Žigulid. Enne kui sisse istusime leppisime hinnas kokku. Per auto sai taksikskokku lepitud  300 kohalikku raha (birri), st kirvega kurge jahtides võiks öelda, et ca 12 euri. Ühes autos mina, Maire ja Kaur ning teises Kristina, Urho ja Risto. Hiljem tuli välja, et meid sõidutav auto oli lausa luks-isend võrreldes romuga, millega meie teine ekipaaž liikus. Nad arvasid, et Flinstone'de auto liiguks edukamalt, sest nt lamavast politseinikust üle sõitmine osutus peaaegu et ületamatuks ülesandeks:). Igal juhul pakkisime ennast taksodesse ja sõit lennujaama poole võis alata. Keerasime ennast suurele tänavale välja ja hetke pärast möödusime poest, kus esimesel päeval ATMi üritasime puistata ning kus esimese joogitankimise peatuse tegime. Ainus probleem tundus olevat asjaolu, et minu loogika järgi oleksime pidanud sellest poest teist pidi mööda sõitma. No aga mida mina tead Addissas liiklemisest ja pealegi veel pimedas. Hoidsin aga moka maas. Rallisime aga hoolega mööda linna. Ja ikkagi tundus miskit mäda olevat :). Pärast paarikümne minutilist söitu olime jõudnud ühele ringteele ja siis tuli meie taksojuht lagedale küsimusega, kuhu sõita soovime.  Hihihiii, kohe hakkas huvitav. Kuhu see sell meid siis oma aruga soovis viia??  Seletasime talle siis et lennujaama. Tema pudistas miskit vanast lennujaamast, mina omakorda rääkisin talle Bole International Airport'st. Taksojuht keeras auto tee äärde ning kukkus helistama. Pärast lühikest kõnet püüdis ta meile taas mingist vanast lennujaamast rääkida ja mina vastu eesli kangekaelsusega rääkisin taas Bole rahvusvahelisest lennujaamast :). Selleks ajaks kui hakkasime pärast tehtud telefonikõnet liikuma, oli meie teine ekipaaž ka meile sappa jõudnud. Igal juhuljätkus meie sõit ja loodetavasti seekord õige lennujaama suunas. Veel tükk maad sõitu ja voila, lennujaama me saabusimegi. Ootasime huviga, et kas nüüd läheb lahti ka tasu suurendamise kauplemine või mitte, kuid oh üllatust juht püüdis kõigest hingest vabandada tekkinud segaduse oärast ning ei piukusgi tasu osas. No selle raha eest saime sõitu piisavalt :). Mõne viivu pärast saabus ma meie teine ekipaaž ning saime alustada vajalike lennujaama protseduuridega. Seekord said need päris kiiresti läbitud ning esimese lahkuva lennuni oligi veel aega pisut üle 4 tunni. Addissa lennuväli ei hiilga kuidagi meelelahutuslku poole pealt. Leidsime endale siiski ühe kõrtsu, kuhu ennast istutasime. Ja üllatusega avastasime, et siin osatakse pappi küsida nagu Skandinaaviaski. Urr, õlle eest küsiti järsku 152 bitti, kui senini olime ohkinud 40 birrise õlle eest ja enamasti pruukinud 25 birrist humalavett. Käisime kordamööda ka kohaliku ja peaaegu olematu kaubandusega tutvumas. Minu jaoks oli see juba tuttav pilt. Kuid teistele ilmselt päris huvitav kogemus :).  Pooltühjad riiulid võistlesid tühjade riiulitega ning hindu toodetele poldud raatsitud lisada. Istudes taas pubis tervitas meid ühel hetkel täitsa eestikeelne tere. Kodu poole olid suundumas ja Djiboutist kodu poole teel olevad laevakaitsjad. Härrased olid asunud koduteele ja nemad suundusid koju üle Istanbuli.  Seega paari tunni sees startides kasutasime kokku 3 erinevat marsruuti - Istanbul, Stockholm ning Milaano. Minu lend, st Milaano väljub esimesena. Üle Stocki kinejad saavad liikuma tunni hiljem ning Istanbul startib viimasena, veel tunnike hiljem. 

Ja märkamatult oligi aeg nii kaugel, et vaja kirjandusministeeriumist veel läbi käia, sööbikule-pisikule säru teha, turvakontrollist läbi minna ning peaaegu ongi boardingu aeg. 

Homme saab koju!!!

Head aega, Etioopia. Oli huvitav ja lahe reis, kuid ilma igasuguse kahjutundeta võin jätta jumalaga. Me rohkem ei kohtu (kui siis ainult kiire läbiv visiit Addisa lennuväljale connection lennu tegemisel, muul juhul mitte). 

TAN-ETH P25: Tutvume Gondariga ja viimane lebotamine

Tänane hommik algas kell 9, mil pidime alustame oma linnatuuri Gondaris. Enne seda veel hommikusöök. Ärkasin tegelikult juba kell 7, ilmselt on see juba sisse harjunud. Pesu ja riidesse ning sööma. Lausa uskumatult tore oli ärgata soojas voodis :). Hommikusöögiks võtsin praemuna ja värske avokaado-papaia mahla ning rohelise tee. Kõht täis, saime teele asuda. Buss juba ootas meid, mis pidi meid alla linna viima. 

Esimene peatus oli meil Gondari kindluste kompleksi juures. Tegemist on ca 7 ha suuruse alaga, millele on ehitatud kohalike kuningate poolt 6 paleed. Iga valitseja ehitas oma palee. Ehitusaastad paleedel jäid ca 1700 algusesse. Kõik paleed on erinevad, kokku kõlas see pisut nagu kehva harmooniaga laul, kuid huvitavad siiski. Kogu kompleks on Unesco pärandite nimekirjas ning pisut ka restaureerimistöid tehtud. Üks hoone oli ka praegu tellingutes. Tellingud ise juba vaatamisväärsus. Kardan, et meil ei roniks ükski ehitusmees selliste otsa midagi ehitama :). Kompleksi jäi muuseas ka veehoidla ning saun ja lõvipuurid, hobusetallid. Need paleed või õigemini nende varemed meenutasid mulle pisut kunagi Portugalis nähtud maooride kindlust, sarnased sakid olid katustel. Saun oli siin juba 300 aastat tagadi tuntud ning tundus, et tegemist oli aurusaunaga. Tundub, et tänasel päeval etiooplased enam saunast ega ka pesemisest enam nii palju pea, kui siis ammustel aegadel. Kolades varemete vahel oligi juba poolteist tundi kadunud nagu niuhti.

Edasi jalutasime kohalikule turule. Ei midagi uut, kõik sarnane nagu seninähtud turgudel. Ehk pisut puhtam ja rahulikum kui Addisas, kuid siiski. Midagi revolutsioonilist siin enam polnud ja kultuurišokki enam ei saanud. Jalutasime piki turgu, tegime taas enamuse soovil ühe kohvipeatuse ning seejärel tagasi kesklinna poole. Keset linna neil siin pisike kena pargikilluke, mille kroonijuveeliks on üle 500 aastane viigipuu. See oli uskumatu tüvega puu. Inimene seisis puu taustal kui tuletikk toosi taustal. Edasi jalutasime oma tuurikorraldaja kontori suunas, kus kõrval ka suveniiripood. Tegin oma esimese ja kardetavastia ainsa ostu - kruusi. Ei saa ma ju ilma kruusita tagasi koju minna. See lihtsalt ei kõlba. 

Edasi lõunale. Seekordseks restoraniks sai "Neli õde". Tegemist on linna kõige kuulsama restoraniga. Põhjusega. Kohal on sümpaatne interjöör, meeldiv ja kiire teenindus ning eriti maitsev toit. Minu lõunaseks valikuks oli taas tomatisupp ja tuunikalasalat. Taas sõnatu, keele tahtis alla viia. Lõunalauas taas tund veedetud. 

Seejärel hotelli ja justkui silgud ritta bassu äärde viimast võtma. Jahe vesi basseinis oli hea jahutaja soojale päikesele. Homme ju enam ei saa, hommikul asjad kokku ja teele, kodutee ootab. 

Enne õhtusööki käis suur pakkimine. Mulle tundub, et kott saabudes oli rohkem täis :). Eks kodus paistab, kas kõik kaasas või lähen koju kadudega.

Pool 8 oli õhtusöök. Täna olime igavad toidu tellijad. Peaaegu nagu üks mees sõime tomatisupi ja lamba. Nämm.

Pärast istusime veel grammi ja lobisesime ning 10 kopikatega oli aeg tuttu asutada.

Homme ootab meid ees kodutee.

TAN-ETH P24: Mägedest alla ja algab taas elu inimese moodi

Hommik algas kell 8 hommikusöögiga. Selleks ajaks pidi meile ka auto järele tulema, et mäestikust alla Gondari minna. Hommik oli suhteliselt külmake, kuid niipea kui päike hakkas paistma, läks soojemaks. Enne hommikusööki pakkisime kokku oma kodinad telgis, et olla auto saabumisel stardivalmis.

Kuna autot veel ei paistnud kuskil ning giid ei teadnud ööd ega mütsi, siis otsiti välja meiega kaasas olev sateliittelefon, et teel olevast autost infot saada. Uue info kohaselt auto kohal kell 10. See aga jättis meile aega veel pisut laagri läbiümbruses jalutada ning imetleda siinseid kauneid vaateid. Ikka poke neist veel küll saanud ega neist tüdinenud. 

Teel künka otsa jäi meie teele paavianite armee. Oi seda pidu ja pillerkaart, mis seal toimus. Noored tegelinskid olid mängu lahti löönud ning see tants ja tagaajamine oli äärmiselt lõbus vaadata. Lõpuks lahkusime siiski, et minna veel viimaseid vaateid endasse ahmida, enne kui lõplikult lahkume. 

Teine tipuke, mille otsa turnisime, pakkus meile võimaluse jälgida kulliliste hommikust toimetamist. See, kuidas nad võtavad õhus kõrgust ning manööverdavad, seejuures ennast nähtavalt liigutamata, on hämmastav. Kogu see liuglemine on nii majesteetlik ja väljapeetud. Tund oli nagu naksti kadunud ja aeg tagasi kaagrisse sättida ennast, kuna kell juba üle 10.  

Laagriplatsile saabudes oli selge, et kõik meie kodinad olid valmis pakitud, kuid mida polnud, oli auto. Leidsime endale pisikese mineerimata muruplatsikese ning viskasime ennast siis murule lebosse. Päike käis juba kõrgelt ning väljas mõnusalt soe. Enamus vabastas ennast matkasaabastest, kuigi neist justkui teine nahk saanud. Ja siis saabus ka meie auto. Pakiti kogu koli auto katusele ning oli seg teele asuda. Enne veel pisukesed tänusõnad mõlemas suunas ning kogu tiimi pilt ning siis liikvele. Ees ootas meid pikk sõit Gondari. Pikk sõit ajalises mõistes, distantsilt see selgelt alla 200km. 

Teed mäestikus on päris kehvad, bussi põhi kolksus korduvalt mööda maad. Ühel hetkel pandi meid mäenõlva all lausa maha, et jalgsi üles ronida, sest oli see tõusunurk ikka eriti karm ja lisaks ebatasane. Jalutasi sellest nõlvast üles, kohates vahepeal veel kitsekarja. Lisaks oli platsis väike armee pisikesi businessmane, kes püüdsid meile iga hinnaga müüa pisikesi punutud topsikesi. No aga kuhu see kola panna, kui selle siit kaasa ostaks. 

Taas bussis, loksusime edasi. Enne veel kui pargist välja saime, möödusime lodgest, mis asub 3620m üle merepinna ning peaks seega olema ka Aafrika kõrgeimal asuv öömaja, kui telgid välja jätta. 

Lõpuks pargist väljas, kuid tee märkimisväärselt ei paranenud. Samuti ei jõudnud me oluliselt madalamale, ikka keeritasime üle 3000m kõrgusel. 

Lõpuks jõudsime linnakesse nimega Debark ning see oli koht, kus ütlesime lõplikult nägemist oma giidile, kokale ja skaudile, kes meiega see 6 päeva mäestikus kaasas olid. Tegime veel kiire kohvipeatuse ning ministeeriumikülastuse ning edasi. Me polnud veel kaugeltki kohal. 

Nüüd kulges tee juba mööda asfalti ja seega kukges grammikese kiiremini. Kella 4ks olime lõpuks kohal Gondaris ja oma hotellis, Goha. See saab meie koduks 2 ööks. Hotell asub ca 100m linnast kõrgemal mäetipus ning pakub vägevaid vaateid üle linna ja taamal paistvate mägede.

Pessu! Lõpuks ometi. See kultuurikiht, mis selga kogunenud mägedes, oli kohutav. Isegi veel mitte saabunud kodinate, sh šampooni ning palsami,  puudumine ei morjendanud seda mõnu, et sai seista sooja voolava vee all ning kõntsakiht endalt maha pesta. Peagi saabusid ka enne mäestikku minemist välja praagitud kodinad (mida mäel vaja polnud). 

Kuna kell oli juba sealmaal, et võiks õhtust süüa, siis maandusime restorani, et enda kõhtu ja maitsemeeli rõõmustada. Mina ja Risto otsustasime a la carte menüü kasuks, kõik teised valisid bufee.

Mulle ette kantud tomatisupp ja beef wellington, maitsesid vägagi hästi. Nämm. Tundus, et bufee nii heaks valikuks ei osutunud, kuigi ka seal olid omad pärlid sees. Igal juhul otsustasime homme valida menüüst endale toidu, mitte enam bufee. 

Õhtusöögiga ühel pool, maandusime lobisse, et mõnusalt lobiseda ning hea klaasike kohalikku veini mekkida. Tundub pisut uskumatuna, kuid nad oskavad siin täitsa arvestatavat veini valmistada. 

Südaöö paiku oli aeg põhku pugeda, homme taas päev ees ootamas  koos uute elamustega.

TAN-ETH P23: kõrgused edukalt vallutatud

Tänane hommik pidi algama hommikusöögiga kell 7:00 ja start pool tundi hiljem. Polnud ma veel isegi ärgates kindel, kas täna kuskile lähen või mitte. Otsustasin võtta minut minuti kaupa ning vaadata kuidas selg ennast tunneb. Hommikul telgis istukile tõusta just ülearu meeldiv polnud, kuid selge oli ka see, et selg ei valutamud. Jeeee!!!  See oli esimene oluline märk, et saan liituda kogu seltskonnaga, et hakata rühkima tipu poole.

Veel tuli välja mõelda, kuidas minna täna rajale ilma seljakotita, kuid nii, et kogu vajalik krempel siiski kaasas oleks. Otsustasin veepudeli näpu otsa võtta, fotoka kaela panna ning muud suurt justkui polekski vaja. Risk oli muidugi vihmakeebis, sest vihma on siin sadanud igajumalapäev. Enamasti oleme küll enne vihma laagrisse jõudnud, kuid kas ka täna, see on iseasi. Igal juhul otsustasin riskida ja keebi laagrisse maha jätta. Fliis oli seljas ja selle saab ju puusade ümber siduda, kui juba palav hakkab. Teele.

Tänaseks sihiks oli Ras Bwahit, 4430 m üle merepinna. Meie laager asub 3621m üle merepinna. Seega saab see olema paras väljakutse. Eks jalad olid eilsest päevast juba ka pisut pehmed. Meie giid tahtis meid mitmeid kordi panna tegema rajal shortcut-e võrreldes mäkke roniva teega, kuid pärast teist korda andsime talle teada, et eelistame püsida teel, mis teeb küll meie matka pikemaks, kuid sellevõrra grammi lihtsamaks. Pole meist enamus ju nii kõrgel varem käinud. Erandiks vist Kaur (kes on käinud üle 6800m) ja mina (eelmisel aastal ronitud Kiliga, 5895m). Kõikige teiste jaoks saabus pärast pea 2 tunnist matka kõrguserekord ja iga meeter kõrgemale, oli uueks kõrguserekordiks. 

Ku olime jõudnud 4100m peale, sai meie lõbu matkata teed mööda otsa, ning tuli hakata ronima järelejäänud 300m mööda suhteliselt karmi mäenõlva. Alguses oli 500 järjestikust sammu täiesti talutav, kuid mida meeter kõrgemale, seda sagedasemaid pause oli vaja teha. Taas olime meie Kristinaga rea lõpus. Kuid mis siis ikka, oluline oli ju kohale jõuda, mitte esimesena jõuda. Viimasel nõlval jõudsid meile järele ja kohe ka mööda kaks matakaselli USAst, kes pärit siiski Uus-Meremaalt. Tegelased vedasid ise oma kraami. Ütlesid ainult, et oleks nad teadnud, et siis asjad võimalik muula selga panna ning ise ainult lilletada rajal. Mhm, lilletada..... 

Uskumatu, kuid varsti oli tipp ootamatult lähedale saabunud. Viimane pingutus, ning kohal! TEHTUD! Tipus esmalt hetke lõõtsutasime, imetlesime vaateid ja klõpsutasime pilte. Siis saabus kohale kohalik businessman, kes laotas laiali oma käsitöö vaiba. Meid huvitasid hoopiski kodanikul kotis kõlisevad pudelid, sest see tõotas luksust teha tipuõlled. Vot, millise seltskonnaga tegemist. Kõik võtsid tipu, mäehaigust ei esinenud ning tipus libistatakse õlut. Ise ka ei usuks, kui poleks kohal olnud :). Pärast ligi kolmveerandtunnist puhkepausi, pakkisime ennast taas kokku ning asusime taas laagri poole teele. Esiti oli meil laskuda järsem nõlv. Lisaks oli see kohati märg ja libe ning kivine. No polnud hullu, kõik jõudsid tervena peatuspaika 4100 peal. Edasi hakkasime allapoole astuma taas mööda teed, kohtudes vahepeal ka mõne kohaliku kruzavikiga, mis olid kohati ikka totaalselt üle rahvastatud ning lisaks need saadused, mida sumps välja paiskas, oli ikka totaalne elav kütus. 

Tegime teel mõned vaatepunktide peatused ning varsti olimegi laagris. Laagrisse jõudes uitas laagriplatsil paavian. Oli teine julge ja ei kartnud miskit. Muudkui uudistas. Peaaegu külastas ka meie telki. Igavene lahe tegelane. Tuli nii lähedale, et siruta või käsi välja ning paita. Aga na nagu ikka, selleks ajask kui sain kaamera pildsitamisvalmis (aku telgis vahetatud), näitas külaline mulle ainult oma ilusamat poolt :). 

Täna ootas meid laagris lõuna. Lauale kanti esmalt tee, mis seekord valmistatud tüümianist. Kohvidantedele ka kohvi ning mõned hetked hiljem kanti lauale lõuna. Täna pakuti lõunaks pisikeste makaroni-porgandi-läätse rooga ja kõrvale kartuli-spinati hautis. Nämm. Küsisime juurde grammi soola, et oma välja higistatud soolasid taastada ning lasime hea maitsta.

Täna hakkas juba kolme paiku sadama, seega otsustasime teha enne õhtusööki siesta. Vaikust laagris muidugi polnud, kuid mõnus oli siiski pikali olla. Eks see pingutus on siiski kontides. 

Õhtusöök täna kell 6. Lauale kanti taas rikkalik õhtusöök, mille komponentideks olid pasta, lammas, punapeet, rohelised oad, friikad ning veel mingid pallid, mida ei oska isegi kirjeldada. Kõik pani igal juhul suu matsuma. Kuna õues taas sadas ning oli nagu ikka ebameeldivalt jahe, siis kutsuti meid taas köögihütti tule ümber. Võtsime oma toolid ja kruusid tee ning külmarohuga kaasa ning sooja. Täna oli staabis juba rahvast arvukalt ees. Üks punt ameeriklasi sõi õhtust ning samuti oli arvukalt teenindavat personali. Leidsime endale aga kohad ning lõime laulu lahti. 

Kondid soojad ja silmad täiesti suitsust kibedad, kolisime taas meie telki. Kuna igal ühel lauluraamat olemas, saime jätkata oma laulujoru. Meil ju tegelikult lihtne, sest hommikul staff kokku pakkida ning hakkame tsivilisatsiooni liikuma, aga suur osa seltskonda jätkab oma teekonda mägedes. Ja siis laagris ühe seltskonna laulmist kuulata, hmm, see võis olla mokka mööda või siis täiesti vastupidi. Oleks tahtnud meid elusalt nülgida :).  Siiski südaööks olime ka meie oma olengu otsad kokku tõmmanud ning sättisime ennast unele. 

Homme saab pessu ja sooja ja voodis magada! Jippiii!

TAN-ETH P22: 4000m üle merepinna püütud

Täna juhtus selline peaaegu et ime, et Maritis hakkas öösel palav. Olin muidugi ka läinud magama 2 sooja pesu ja fliisiga. Ja kuna siis laiskus oli nii suur, et ei viitsinud kotist välja pugema hakata, siis katsetasin fluusist kahti riietuda magamiskotis. Kogu protseduur võttis aega  ca 5 minutit ning võis väljast päris naljakas vaadata olla. Aga Houdini trikk siiski õnnestus ning fliis seljast sai. 

Hommik pidi olema täna varajane, st hommikusöök 6:30 ja teele kell 7:00. Varajaseks tegi selle veel asjaolu, et kompsud tuli täna hommikul kokku pakkida, sest laagrisse jääme uude kohta. 

Kõik hommikused protseduurid tehtud, saime kõmpima 7:10. Täna pidi meid ees ootama kõige pikem päev. 18 km ja tõusu ca 500 m järjest. Aga ega midagi teha pole ja põgeneda samuti mitte. Jalg jala ette ja edasi. Vajadusel iga 100 sammu järel lõõtsutamispaus ning vajadusel lonks vett. 

Esimene ots päevast oli sama mis eile, mis kujutas endast lauget tõusu. Seega tuli küll tempo valida mõistlik, kuid ei mingit häda. Siis asusime laskuma, et saada eesmärgiks oleva kalju tippu. Laskumine oli samuti lust ja lillepidu. Täna olime varem teele asunud ja seepärast oli hein veel päris märg. Saapad pealt märjad ning sääred igasuguse porimustriga maalitud. Päike oli meie saatjaks teel ja see tõotas teekonna keerulisemaks kui varem teha. 

Olime nagu niuhti saabunud oru põhja ja nüüd ootas meid ees 500 meetrine tõusmine. Sellest esimene ots pidi olema järsk, kuid diagonaalis ja teine pool otse minek, st peaaegu seinast ronimine. 

Esimene tõusmise ots, mis pidi kergem olema kulges täiesti puude vahel, mis aitas meid ja säästis päiksest, kuid rada ise oli porimülgas - libe ja vesine. Urr. See oli tõsine takistusraja läbimine. Lõpuks siiski saime puude vahellt välja ning tegime pisut pikema hingeldamis- ja joogipausi. Edasi oli turnimine täiesti lagedal. 

Pekitükiks oli meile tipus lõuna, mille me muidugi ise ju seljas kaasa vedasime :). Teekond ise oli raske ja kulges päris aeglaselt, kuid meistrivõistluseid me nagunii ju ei pea. Aga kipub ikka nii olema, et mina ja Kristina oleme rivi viimased ja siis teised vaheldumisi külastavad meid seal sabas. Raskeks teeb selle ronimise seljas olev kott, milles kogu oma päevateekonna vesi, lõuna ja veel muu vajalik sees. 

Pärast arvukaid pause ning mitu korda nentimist,  et see kaljunukk, kuhu jõuda vaja, muudkui eest ära jookseb, me siiski kohale jõudsime. Mõõteriistad näitasid, et olime 4033m kõrgusel merepinnast. 

Lõunaks oli täna tuunikalaburger. Ühine arvamus oli, et esimene kaasavõetud burger oli maitsvam. 

Polnud sellelgi häda midagi, süüa käras küll. Meie ümber lendasid suured rongad, kes said oma valdusesse pool burgerit. Oi kurja, kus läks madistamine lahti. Mõned hetked ning ei mingit burgerit enam. Kohe meie kõrval istus seltskond lapsi, neid kostitasime paari apelsiniga.

Pärast lõunat pidime hakkama laskuma. Esiti oli see päris mõistlik rada, pakkus taas arvukalt imelisi vaateid. Mida meeter edasi, seda huvitavamaks laskumine muutus.  Kitsas rada mööda kaljuserva. Kohati tuli ennast kergelt isegi painutada sissepoole, et oleks turvalisem tunne. Allapoole vaadates paistsid külad, põllud, loomakarjad. Uskumatud värvid ja mustrid. 

Ühel hetkel enam alla vaadata ei saanud, sest laskumine muutus juba tehniliseks ning oli vaja turnida. Lisaks oli vaja täpselt vaadata, kuhu jalg panna, sest bobit ei tahtnud ju keegi mäest alla sõita, ega ka kivide otsas oma sabakonte murda. Pärast mitmeid peatuspause nii pildistamiseks, kui seltskonna kokku kogumiseks, jõudsime siiski alla orgu. Enne veel kui alla orgu jõudsime, olime tunnistajaks ahvirallile. Kas tegemist oli arveteklaarimise või mängimisega, mine võta kinni, kuid hirmsa hooga kaks tegelast kaljunukki mööda alla sööstsid ning üle serva. Ma siiralt loodan, et nad said kuskilt siiski kinni ja pidama, sest muidu oleks neid oodanud mitmesaja meetri kõrguselt kukkumine :(. 

Laagrisse jõudmiseks oli meil vaja veel turnida ca 50 meetrit kõrgusesse ja kohal. Chennek meie laagriks nüüd kaheks viimaseks ööks. Saabudes olid meie telgid juba püsti. Mul andis selg taas tunda ja protsesteeris liitrite vee seljas tassimise vastu. Hetkel kahtlane, kas homset tipu matka kaasa teen või pean jääma laagrisse. Tänaseks distantsiks kujunes 14 km. Ja tõusumeetreid üle 700. 

Ennast sisse seades uudistasime veel ühte küngast ning sellelt avanevaid vaateid. Tagasi laagris kogunesime meie ühistelgis, et juua tassike teed ja kohvi ning rüübata raske päeva lõpetamiseks klaasike õllet. Pool seitse ootas meid õhtusöök.

Enne veel kui olime enanst õhtuseks olemiseks sisse pakkinud, avanes meie silma all lambatapp. Meie kõrval peatus suur prantslaste seltskond ning nendele õhtusöögiks oli planeeritud lammas. Oli, see oli kurb ja kole aga osa elust. Õnneks see väitsa tegutsemine päris meie silma all ei toimunud, kuid polnud ka kaugemal kui 10 meetrit meie telgist. Meil juba loodeti, et äkitsi pudeneb ka meie õhtusöögi lauale üks lambapraad, kuid seekord meil nii hästi ei läinud. 

Õues hakkas täna 5 paiku sadama ja kallas ikka pikalt ja pidevalt ning mitu korda. Meie telgid tunduvad olevatkeset sellist pinnast, kust vesi ei kipu ära voolama, ja kujutasime elavalt ette, kuidas saame öö veeta ujuvas telgis. Kui ühistelgis peale õhtusööki juba ikka väljakannatamatult külmaks läks, siis kolisime taas meie telki, mis sai 6 inimese abil kiiresti soojaks köetud. Väike külmaravi ning hoogne vestlus ning oligi aeg ennast siruli sättida. Homme ootab meid ees meie matka tipp 4430m kõrgusel. Kas ma ennast hommikul teele asutan või jään laagrisse, selgub hommikul. Kindel on see, et seljakotti ma vedama võimeline pole. Kõik teised on kenasti rivis. Paar pisikest peavalukest siinseal on olnud, kuid ei miskit hullu, kõik taluvad seniseid kõrguseid kenasti. 

Uute rindeuudisteni.

TAN-ETH P21: Imeliste vaadetega ja mitte liiga raske matkapäev

Täna öösel oli mul mõnus ja soe magada. Risto nõudmisel olime vahetanud magamiskotid, seega piisas mulle soojast pesust, 2 paarist sokkidest ja veel ühest särgist. Uni maitses hea. 

Hommikune äratus taas seeliselt, et kell 7:30 hommikusöök ning 8 start. Kohe laagrist lahkudes võeti tempo üles ja mina lõõtsumas rivis kui täsivõimsusel töötav auruvedur. No aga võtsime oma rahuliku tempo ning spordiklubiga kaasa ei üritanud joosta. Rada suures osas pidi täna lauge olema ning nii see ka läks tegelikult. Vaatamata raja laugusele oli vaja hingetõmbe ja joogipause teha. Päike oli hommikul väljas ja see tegi need lihtsad matkaolud pisut raskemaks. Niipea, kui pilve päikesega pritus mängis, oli meil kuidagi lihtsam edasi rühkida. 

Tänane rada pidi meid viima erinevaid vaateid kaema ning lõunaks samasse laagrisse tagasi tooma, siis lõuna, väike siesta ning veel üks tunnine matk vaateid imetlema. 

Hommikul õige pisut laagrist eemal, õnnestus meil näha Etioopia hunti. Väliselt meenutas meie rebast, kuigi kasukas oli tegelasel heledamat karva hall. Täna rühkides oma esimese sihtpunkti poole, viis rada meid korduvalt üle ojade, mõned lihtsad, mõned keerulisemad ületada. Tundub, et mina olen veesilmade ületamisel üks suurimad äpusid. Põhiline põhjus ju tahtmatuses märjaks saada, sest siis on jama majas. Igal juhul kõik ettejäävad ojad ületatud said, kuigi kahel korral pakkusid abikäe Kristina ja Urho, kes ulatasid matkakepi näol mulle oma abikäe. Aitäh, head kaaslased. Viimane lõik platoole, kust ümberrringi suurepäraseid vaateid imetleda, oli päris tükk ronimist kivide vahel. Üles-alla, küll neliveoga, küll niisama turnides ning kohati alla ronimist taguots ees. Ja siis kohal. Tegime esmalt puhkepausi, kuidhakkasime kaameraid klõbistama. Vaated muidugi taas peaaegu kirjeldamatud. Huvitav, kas neist ka ühel hetkel väsib? Rohelise toone on rohkem näha kui ma ilmselt numbreid tunnen. Äge. Pärast paarikümne minutilist puhke-, pildistamis- ning muidu imetlemispausi hakasime tagasi minema, et suunduda peagi järgmisele vaateplatvormile (nimetagem seda tinglikult nii). 

Rada oli täiesti mõistlik,mjutustasime ja muudkui sammusime.

Kui saabusime kaljunukile, mis oli meie teiseks vaateplatvormiks, siis sealt avanevad vaated tahtsid hinge kinni võtta. Ainuüksi selle pärast tasub see raskuste ületamine ära. Amazing!!! See oli kui teiselt planeedilt. Tegime pisikese snäkipausi ning mõnulesime päikese käes vaateid imetledes. Loomulikult sai hulk pilte klõpsutatud. 

Kuid iga hea asi saab ükskord otsa ja nii pidime ka meie laagri poole suunduma hakkama. See oli sisuliselt lust ja lillepidu, sest rada viis meid laugelt allapoole. Kui saabusime oli meid ees ootamas juba soe lõuna. Seekord pakuti pastat ning kartuli shipse. Kõrvale maitses väike õlu ja elu nagu lill. 

Pärastlõunal pidi meid ootama ees veel tunnine matk. Meie sooviks oli minna sellele kohe pärast lõunat, kuid meie giid jäi enesele kindlaks ning nii pidi start olema üle tunni pärast lõunat. Meile ei meeldinud see hilisem start tegelikult mitmel põhjusel. Kui juba korra külili keerad, siis ei viitsi enam karke alla ajada ning teiseks on iga päev ca 3 paiku sadama hakanud ning vihma oleks hirmsasti tahtnud vältida. Giidi seisukoht jäi peale ning meie keerasime ennast telkidese külili. Mõnus soe oli telgis ja ei läinud palju, kui uni pele tuli. Magades tundus, et ainult pisikese viivu pärast juba hõigati, et aeg ärgata g minna meie tunnisele matkale. 

No ei paistnud see liiga hea väljavaade, sest suurel kiirusel ajas juba pilvi üles, seega meie arvates oli varsti oodata vihma. Kui oleksime kohe pärast lõunat teele asunud, olek me juba tagasi Ja igal juhul kuiva nahaga. Teele. Esiti käis jala jala ette tõstmine ainukt tahtejõu peal ja torisedes. Ei olnud me kuigi kaugele jõudnud, kui hakkas vihmapiisku tulema. Ja oli põhjust ju edasi astudes veelgi rohkem põhjust toriseda. Pool tundi ja mõned vihmapiisad jing olime oma sihtkohas, kuid totaalses pilves, st polnud mingit variantigi miskit näha. Allatulek võttis ca 15 minutit ja üksikute vihmapiiskade saatel. Niipea kui olime telki jõudnud, kukkus tihedat vihma sadama. See andis meile võimaluse telgis puhata ja isegi nagada, kuni pool 7 õhtusöögi aeg käes oli. 

Tänane õhtusöök oli ülirikkalik, laual 9 erinevat komponenti. Minu jaoks eriline hitt oli tomatisupp. Samtui tõusis teistest esile paneeritud ja praetud kapsas. Nämm.

Pärast õntusööki istusime taas bandasse lõkke äärde ning pärast seda kogunesime juturingile taas meie telki. 

Kell 10 kopikatega tuttu. Homme ootab meid matka kõige raskem päev.

Uued uudised homme. 

Head ööd!