Itaalia - P5: hulgi shopingut ja autosõitu

Hommikune äratus ja hommikusöök taas traditsiooniliselt kell 9.  Seejärel pakkisime ennast kokku, et teele asuda risti üle maa ja õhtuks ennast sisse seada San Marino külje all. Esmalt aga plaanis külastada ûks ja ainus kord kaubandusvõrku. 

Kaubatänav meile oli Firenze külje all asuv Igigli. Olime kohal poole 11 paiku. Ja kokkulepe oli, et hiljemalt kell 3 lahkume. Selleks ajaks pidi saama mul kopp ikka täitsa ette.  Etteruttavalt öeldes see nii ka oli. 

Aga shopinguks oli meil põhiline ülesanne leida Kaarinile riideid. Oi kurja, see on raskem kui mõni raketiteaduse valdkonna ülesanne. 

Vedasin aga teuilt numbreid tütarlapsele ette. Aga enne veel kui kuskile jõudsime, oli tädi Marit kurjategija, sest plaus tütarlapsel poe  ruumis tekstagi selga provvida, et aru saada, kis numris ta siin maal enam vähem ka istub. Reakstsioon oli, nagu oleksin Ženja Fokinit teinud, st palunud tal keset poodi lahti riietuda :). Seepeale oli muidugi tagil 100 häda ja mitte miskit polnud nagu õigesti :). Ühesõnaga see tagi jäi endale kedagi teist ligi meelitama.

Kokku saime tütarlapsele siiski 7 riidetükki :)

Kingapaari,mis oleks ligilähedanegi olnud sobivale ja proovimisväärsele, pole ilmselt veel toodetud.

Suur poodlemine selja taga, võtsime suuna risti üle maa, San Marino naabrusesse.  Vältisin teadlikult kiireid trasse selle distantsi läbimisel, et näha ka pisut rohkem kohalikku elu ja maastikke.

Hommikupoole sattusime sõitma piirkonnas, mille üheks põhiliseks äri aldkonnaks on aiandite pidamine. Neid erinevaid taimi oli kümnete kaupa ning samuti kilomeetrite kaupa. Lahe oli vaadata autoaknast välja.  Nagu ülesrivistatud sõdurid olid need puukesed, põõsad ja väiksemad taimed. Oli seal õitsvaid ja mitte õitsvaid.

Teekonna pikkus oli pisut üle 200km, kuid aega arvas Lonni kuluvat 4 ja pool tundi. Ja seda selle pärast, et olin palunud tal mitte kiiretele trassidele minna. Nii näeb kohalikku elu ja olu päris hästi. 

Tee ääres oli tüüpiliselt palju kollaseid maju ja nende ümber kõrguvaid küpresse. 

Kitsas tee lookles mägede vahel. Täna saime mägedes üles ja alla kruvida kõrguste vahega ca kilomeeter (korraga). Tegelikult ju tõusime ja laskusime korduvalt.

Keerasin ühel hetkel meid sisse pisikesse tanklasse, et autole ka süüa anda. Mägede vahel oli ta ju neelanud kütust päris hästi. 

Teine pool trassist edenes juba oluliselt kiiremini ja poole seitsme paiku saabusime oma uude koju. (2 ööks). Sedapuhku on meie pesaks B&B Betty Bike. Tegemist on pisikese külaga San Marino külje all. Siia jõudmiseks sõitsime juba ka San Marino pinnal, st oleme juba riiki vahetanud :) ja tagasi Itaaliasse naasnud. Sellest riigipiiri ületa isest on muidugi pisut keeruline kohati aru saada, sest mingid fanfaarid ei puhu, ega keegi su vastu huvi ei tunne. Autonumbrite konsentratsioon on äkitselt suurem, kui me enam 

Itaalia pinnal pole :). 

Vaatamata sellele, et ametliku aadressi järgi Lonni meie kodu ei tahtnud üles leida, ja olin andnud talle siis koordinaadiks nn. Vastasmaja (meie aadresside arusaamise järgi), siis tegelikult juhatas Lonni meid täpselt õige värava taha :). Aitäh Lonni, sa oled olnud oluline kaaslane meie reisil.  

Perenaine pani esmalt oma 4-jalgsed sõbrad kinni ja siis avas meile värava. Seejärel näitas meile kätte meie valdused. Toad on taas armsad, maalähedased. Mulle see koht meeldib :). Kallis ema muidugi hädas, sest konditsioneer ei puhu jääd kaela :(. 

Palusin perenaiselt abi ja soovitust, kus õhtust süüa. Ta juhatas meid küla keskusesse, ca 2 km, restorani nimega Savioli. Uhh, oli see taas koht. Ainus inglise keelne sõna, mida härrased tonkasid, oli Okay :). Aga see selleks, toidu valisime suhteliselt umbes, samuti veini :). Ema-isa sõid mõlemad loomaliha ja mina ning Kaarin pastat.  Nägin esimest korda elus, et liha toodi lauale - taldrikul tõesti ainult liha! Isal siiski törts kastet ka.  Aga muud mitte kui midagi. Aga kuna meie pastad olid nii suured, siis saime neid kenasti jagada :).  Samas tuleb öelda, et toit maitses väga hästi. Mina tellisin Tortellinid musta trühvliga, kaarinil tomatiga. Peale ohtralt Parmesani ja voilaa, õhtusöök missugune. Ja taas sai kõht nii täis, et magustoidu loterii-allegriini ei jõudnudki.

Taas kodus, veel viimased toimingud ja siis tuttu.

Itaalia - P4: viltune vaade ja meeldiv (?) palavus

Tänane hommik algas äratusega, või tegelikult küll töökõnega kell 8:20. 

Hommikusöök kell 9, mille taga veetsime mõnusa tunnikese ja siis teele. Esimsena võtsime suuna Pisa poole. Meie võõrustaja, proua Manuela, soovitas külastada Pisa asemel Luccat, mis on palju armsam linn, võrreldes Pisaga.  Alustada otsustasime siiski Pisast.

Palusin Lonnil meid Pisa torni juurde juhatada. Oma silmaga on vaja see ju siiski üle vaadata, ku ikka nii paganama lähedale on juba tuldud.

50 km ja kohal. Omaette väljakutse oli selles, et kas me leiame torni läheduses parkimiskoha. See on siin ju iga päev parajaks väljakutseks, et oma kalleid ema ja isa mitte ära "küpsetada". Tegime pisikese tiiru ümber kvartali ja ennäe imet, parkimiskoht olams nagu naksti. Päris ausalt öeldes, oleks parkimiskohti ka juba pisut varem olnud, kuid need olid ikka kurjama pisikešd ja ma sulaselgelt pole maailma parim küljega parkija, vaid pigem ikka harju keskmine :). Aga auto pargitud, kohalik murjam juhendas, kuidas autot parkima panna ja jalutama sellel hetkel veel eeldatava Pisa torni poole me olimegi.  Minu orienteerumisvõimes esiti küll julgeti kahelda, aga peagi oli selge, et minu arusaamine ja oskused orienteerumisel on täiesti usaldatavad :)

Vaadata taas sellist ägedat ehitust, kis valmis 11! sajandil. Einoh, see onikka uskumatu, millega on hakkama saadud. Ja kui kaldu see torn ikka tegelikult on ja teades, et seda viimase renoveerimise käigus isegi pisut rohkem püsti aeti. Arvasin enne torni külastust, et see ei jäta mulle mingit muljet,sest reegline need eriti vägevad asjad on tindunud mull pigemkeskmikena, siis seekord torn mind ka tegelikult vaimustas. Ja siis veel mõelda sellele, et see on peaaegu 1000 aastat tagasi üstimpandud ja ilma tenikata. Uskumatu. Lisaks on torn oma viltusele olemisele ka ilus :). Kõrval pea sama vana Pisa toomkirik ja babtisteerium. Kogu see komp,eks oma nikerduste ka võlvidega on majesteetlik. Klõpsutasime pilte, kuid siiski loobusime tavapärastest turistikatest, kus ingel-õlal-tegelased torni püsti üritavad hoida ja kuradike-õlal-tegelased seda ümber üritavad tõugata. Piltidega seoses juhtus täna ka pisike ime, nimelt sain lõpuks Kaarini esimest kord pildile. Seda ilma tegelikult äsi väänamata :). 

Kolasime Kaariniga torni ümbruses ja uudistasime erinevaid nurgataguseid. Ema-isa sellel ajal kuskil vilus. Väljas oli sellel ajal ca 37 kraadi ja lauspäike:). Mulle see meeldis, kuid paraku polnud me kõik seda meelt.

Kuna trefunksini olimeil veel aega, siis tegime tutvust putkandusega ka nii sain ma endale oma ühevajaliku reisimeene - tassi. Hurraa, rohkem pole sellega oma pead vaja vaevata :)

Kui hakkasime torni juurest lahkuma, saime imetleda veel pisut tänavakunsti. Seal nimelt üks noorsand oma spray-värvidega tegi pilti loodusest - Ulguv susi.  Eriti oli vaimusutunud sellest minu ema, kes hiljem veel korduvalt võttis teema üles :). Tore kui mul õnnestub neile miskit pakkuda, mis rõõmu valmistab:). 

Taas autos, mis oli sedapuhku kohe eriliselt soe, palusin Lonnil meid edasi Lucca kesklinna juhatada. Lucca on küll pisut uuem kui Pisa, kuid vaat et veel huvitavamgi linnake. Seda (kesk)linna ümbritseb võimas linnamüür, mis omal ajal oli kaitseehitiseks linnale. Majad südalinnas, sh kirikud (mida siinmaal on palju), on nn. teise ringi ehitised, st on ehitatud juba kasutusel olevatest materjalidest. Seeda võib näha ühe kirikutorni küljes rõõmsalt erinevaid kive ja värve :). Ilmselt on mingi eriti hiidne Pippi Pikksukk käinud siin vägesid juhatamas :). 

Tegime Luccas tiiru ja lasime ka hea maitsta taas jäätisel. Mina sain taas ühe töökõne teha, kui teised limpsisid jätsi. Aga ega minagi jätsist ilma jäänud, lõpetasin kõne võtsin miksi jätsi ning jalutasime edasi.

Suund kodu poole võetud, jäi meile teele ette market. Pöörasin sisse.  Juba sportlik huvi ajas mind sisse, et vaadata, mida siis siinmail väikses kohas poes pakutakse.

Esimese minuti jooksul teatasin, et ma emigreerun. Puuvilja, juurika, juustu, kala ja lihaletid - see sortiment on ikka täiesti uskumatu. Ja nii ebaaus võrreldes meie valikuga. Ja selle sama nimetatud sortimendi hinnatase. Lausa nutma ajas :(. kodus ma ostan paki Mozzarellat sama kallilt kui siin kolmekordse koguse. Suur kamakas parmesani saab kätte ca 7 rahaga. Aga loomulikult pole kõikhinnad nii ilusad ja odavad, sellega ei maksa ennast ka ikka petta.

Poe uudistades ning pisut head-paremat korvi poetades, möödus tunnike imekiiresti. Lõpuks tagasi kodus, tegime pisikese siesta, et siis hiljem õhtustada. Mina, kes ma siestaait eriti ei harrasta, suundusin pisut linna omapead uitama. Eelmisel õhtul pimedas ja ei saanud nii täpselt sotti.

Armas väike linnake, mis mei 2 päeva koduks on olnud. Leidsin eile ka armsa restorani, kus hea valik pastasid ja mereande, jeeee!!

Tagasi kodus, vee alt läbi ja taas riidesse ja sööma. Isa valis seekord lihtsa tomati a basiilikuga pasta, ema nuudlid köögiviljadega, Kaarin lõhega pasta. Mina ei suutnud vastu panna grillitud tuunile. Mm, sattusin taas taevasse, keele neelasin vist kuni varvasteni alla - halleluuja!!

Õhtu lõpetasime veel pudeli veini, juustu, parma singi ja lobisemisega ning värskete spordiuudistega, mida ma netist valjult ette lugesin. Ja tehtud see kena päevake saigi :). 

Homseni!

Itaalia - P3: Vein, vein ja koopad

Tänane hommik algas nagu tavaliselt, kell 9 hommikusöögiga. Ma olin ülaval juba mõnda aega enne kella ja sain nii rahulikult protseduuritada ja pisut kirjutada. Samuti veel ka grammi majas ringi vaadata, olime me siiski ju ainsad külalised majas. 

Majaproua saabus gramm enne 9t, et meile hommikusöök valmistada. Või noh valmistamiseks on seda siin isegi raske nimetada. Serveeris. Aga hommikusöök nagu ikka, saia, kuivikuid, moosi, juustu, sinki, jogurtit. Juurde tee ja kohv. 

Kui asjad koos ja arve makstus asusime teele Luigi Coppo veinimaja poole, Canellis.  Kohale koos ühe pisikese tiiruga saabusime täpselt. Mull muidugi esiti tundus, et see õige koht küll olla ei saanud, sest blondiini a arvasin, et see peaks olema siiski keset uhkeid viinamarjavälju, aga võta näpust.  See, et tegemist oli ettevõtte kohaga, polnud arusaamatust, aga arvasin, et see oli ainult kontor ja kogi see veininduse ilu on mujul, aga nagu juba mainisin, siis eksisin.

Sees võttis meid vastu peaaegu puukeelne noo itaallane, kes siiski nii palju tonkas ja sai aru, et leidis meie reserveeringu ning palus natuke oodata. 

Ooteruumis oli suur kapp koos Coppo veinimaja toodangu näidistega. Juba ma olin nagu laps kommipoes :). Tahan seda ja seda ja seda kaaa!!  Peatselt saabus itaallse kohta tavatult suur (ma ei pea siin paksust simas) daa, kes hiljem selgus, ikka nii itaallanna polnudki :) tegemist sakslannaga, kes teeb seal lihtsalt inglise ja saksa keelseid tuure veinimajades. 

Meiega koos olid tuuril ka hollandlastest veinimüüjad, kes hukjem ka pisukese ebameeldiva seiga põhjustasid, tahtmatusega tuuri eest mitte maksta :(. Jäi pisut s... mekk manu.

Aga esimesena pakuti meile spumante vahuveini, mmm. Õrn mull, mahe, kuiv, suurepärane lõhnabukett. Edasi juhatati meid läbi erinevate saalide, kus võis näha veinide valmistamise erinevaid etappe. 

Coppo veini aja asutati 1892. Täna peavad seda 4 Coppo venda ja 2 poega. Kunagi sai alguse tegelikult sellest, et üks vaarisadest abiellus tütarlapsega, kelle isateist põlve oli veinimeister.  Täna veinimaja keskendub eelkõige veini kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Ja nii võib juhtuda sisse aastaid, kus tünnidesse suurt midagi panna polegi. Viinamarju valitakse esimest korda juba paar nädalat enne korjamist ja siis taas pärast korjamist, sest mitte kõik marjad ei sobi patta panna. Coppo veinimaja toodab nii vahuveine, mille valmistamismetoodika on sisuliselt sama Chmpange'ga ( võibolla ainult see et toodetakse ainult ühe aasta marjagest erinevalt Prantsusmaa kuulsast keelekastest), lisaks veel punast veini ja näpuotsaga valget ning dessertveini.

Kuna värsket laari pole veel ju käima pandud, st marjade korjamine algab alles augusti lõpus, septembris ja siis hakkab seal e eriti kiire ja huvitav aeg pihta. Praegu aga on tehtud suured ettevalmistused peatselt algavaks ralliks. Siiski oli näha veel eelmiste perioodide veinide laagerdumist, sest nt vahuvein sõltuvalt aastast ja lõpptoodangust valmib 12-60 kuud. Ja eriti hinnalised veelgi kauem. ( meie degusteerisime 2007a. vahuveini) aga valmimas olid veel ka  2002a. vein.   Oma tiirul veinimajas piilusime ka sisse keldritesse, kus on aastaringselt 12-15 kraadi ja kus vein vaatides fermenteerub ( vist ikka on selline tegusõna olemas). Samuti ka vahuvein, mida fermenteeritakse lausa 2 korda ning siis enna lõplikku korki ist veel sisse jäänud sade saadakse kätte pudelikaelu külmutades.

Jalutuskäigul sattusime ka vaadi juurde, mille mahutuvus on 3000l. Jeesas, ise tundsid selle kõrval nagu päkapikk :). Coppo veinimaja toodab ka Barolo veini, mis on tegelikult sellinekohalik ühing, kes oma toodangut brändinud ning tänu sellele ka hinnalisem. Meie giid, proua Elise, rääkis loo, kuidas samast viinamarjast toodetakse Barolot ( mis tegelikkuses pole siis viinamarjasort, vaid piirkond ja veinikommuun) ja meeter sellest kommuuni piirist teisel pool Nebiolot.  Ja veini kavliteet on samaväärne, kuid hinnavahe sisuliselt 2-3 kordne :). 

Lisaks saime üle vaadata ka need hoidlad, kus juba pudelites teisel fermenteerimisel olevad vahuveinipudeid on. Samuti kuulsime, et esialgu on pudelid täiesti horisontaalis hoiustamisel ja valmimise käigus neid üha rohkem vertikaali pannakse, kaelad allpool. Siis iga natukese aja tagant õige tsutike keeratakse. Lõpuks on pudelitel põhjad täiesti püsti.

Sisuliselt ei kontrollita üle mitte partiid, vaid iga pudel, et tagada selle kvaliteet ning välistada, et midagi võiks majast välja minna, mille kvaliteet on kahtlane.

Ja siis degusteerimisele. Jeee. Esmalt üks kerge ja noor Chardonney, oli kah, kuid ei miskit erilist. Siis vahuvein 2007 aastast, brut.  See oli täiesti minu tassike teed :). Seejärel punane, Camu du Rouss. Oli taas minu vein, kuid mitte siiski minu tavapärane eelistus. No tõesti oli hea.  Lõpetuseks dessertvein, urr. Selle veini sihtgrupp on küll kuskil mujal ja keegi teine :). Nii tore oli vaadata, kuidas giid pidevalt Kaariniga suhtles ja küsis, milline vein talle meeldis ja võrdles ning kohati ennustada püüdis :). Olgu öeldud, et Lapsevanema luba veini degusteerimiseks on mul täiesti olemas - kirjalikult :D. 

Veini mekkimise kõrvale ka näks head parmesani ja mis sa hing veel ihkad?! 

Kuna mul tekkis kaks lemmikut, siis ei saanud ma ju kahkuda ilma pisikeste ostudeta :)

Kuna veinist polnud meil veel küll, siis võtsime suuna Barolosse, kus on olemas veini muuseum. Seal siis vaatasime üle ajaloo veini sünniloo ja uudistasime ringi. Igati lahe väljapanek oli tehtud. Lihtsaid ja lahedaid lahendusi.  Küla vahel kõndides, sisuliselt iga uks mõne veinimaja esindus või siis restoran, veinibaar.  

Meil päeva selleks hetkeks veinist juba küll, või noh enamusel seltskonnast. Mina oleksin muidugi võinud jätkata lõpmatult vist :). Aga järgmiseks korraks peab ka miskit jääma :). 

Teede ääres on siin loomulikult massiliselt viinamarja istandusi, aga samuti pähklisalusid ja ka päevalillede põlde. Maisi on ka aga vähem, kui seda oli põhja pool. Ja loomilikult tornidena teede ääres kasvavad küpressid.

Teekonda jätkates võtsime sihiks Bossea koopad. See oli meie teine lahkarvamus Lonniga, sest ta lihtsalt keeldus aru saamast, kuhu tahtsime minna. Aga nii kergesti ju alla ka ei saa anda. Seega palusin Lonnil meid viia ühte lähedalasuvasse linna ning seejärel poolel teel muutsime oma soovi ning palusime ennast teise linna viia ja siis, näitas viit ise juba koopaid.  Saabusime pärast pikka mägede vahel keerlemist koobaste juurde. Seal toimusid ainult giidiga tuurid, seega ise uudistada me ei saanud.

Küsisin esmalt, et kaua see tuur aega võtab ning palju astmeid ka koopas on. Vastuseks oli, et tund ja sees on 1300 astet. Seega oli selge, et ema-isa ei tule kaasa. Küsimus oli selles, et kas mina ja Kaarin läheme. Ringi alguseni oli jäänud gramm vähem kui 20 minutit. Kuna pidi tund kukuma, siis otsustasime sisse minna, kuna olime juba kohale sõitnud :).

Taas oli tuur ainult itaalia keelne. No aga seal nii palju vaadata, et pole hullu - või vähemasti nii ma arvasin.  Esialgu oligi ok. Koobas oli muidgi võimas. Stalaktiite täis, väiksemaid ja suuremaid. Võimas. Kaarinil hakkas varsti jahe. Ma siis soojendasin ta käsi, iga peatuspausi ajal. Neid oli palju. Lõpuks tuli välja, et see tuur kestis 2 tundi, seega saime sealt alles ca pool 8 liikuma ja olin lubanud, et me ca 8ks jõuame. Ahahahaa. Üle 2 tunni sõita meie tänasesse ööbimiskohta.  (Üle 300 km). Seega teele. Esmalt kruvisime taas mägede vahel, enne kui saime kiirele trassile ja normaalselt liikuma.  Kiire paan on siin ikka kilomeetrite kaupa tunneleid. Tekkis tunne, et sõidadki piki mäestikku :). Aga see oli nii äge.  Mul oli muidugi pisut kahju oma passasiiridest, kes pidid autos ennast niimoodi kangeks istume, kuid elasime kõik kenasti üle.

Loomulikult oli kottpime, kui kohale jõudsime oma uude kodusse Villa La Salute, Montecatini Terme. Olin teel olles juba ette helistanud ning vabandanud, et saabume hiljem kui olin seda arvestanud ja lubanud. Saabusime kell10 õhtul. Vaatasin valdused üle, võtsime asjad autost kui olime selle parkinud.täna on esimene kord, kuk auto pole päris maja kõrval, vaid on 150m jalutada. Asjad toas, ajasin meid veel linna, et miskit hamba alla saada. Kodust paari minuti kaugusel taas üks pizzeria :), mis ka meie õnneks veel viimast veerand tundi ka lahti.  Nii sõime taas pizzat :). Ja taas maitses hästi. Samas võrreldes seda eilsega, meie arvamused juba lahknesid ( kumb parem) :). 

Ja nüüd tuttu.

Head, ööd Itaalia!

Itaalia - P2: looduslik silmailu ja pisike näljapaistetus

Hommikul äratus 8 kopikatega. Kell 9 olime leppinud kokku hommikusöögi.  Tegelikkuses alustasime hommikusöògiga gramm varem.

Hommikusöögiks nagu ikka siin maal, saia, saia ja saia :) urr.  Tegelikult pisukese pingutusega leiab siiski grammi ka miskit muud. Minu nemüüs olid hommikul krõbinad piimaga ning jogurt ja õun. Ülejäänud seltsilised ei saanud läbi saiata :). Ma pisut naersin, et kui on ikka 4-5 erinevat saia (sinna hulka loen ka saiakesed), siis ov valik suur.

Tegime chech-outi ja teele. Tänaseks sihiks võtsime Como ümbruse. Lonnil palusime viia meid Bellagio kesklinna. Tee sinna kulges mägedes ussimängu mängides ja loomilikult oli see maaliline. Vaated järvele ning selle ääres olevatele küladele.  Tegin ka trassil paal peatust, et saaks seda ilu pisut rohkem sisse ammutada.

Minu jaoks olid esialgu närvesöövaks faktoriks roolis olles jalgratturid nendel kitsastel ja kurvilistel teedel. Ja neid oli palju, tegelikult ka palju.  Küsimus polnud ju selles, et nad mull kuidagigi närvidele oleks kãinud, ma lihtsalt kartsin, et mitte mägedes igapäevase liiklejana ma neile äkki liiga teen. Aga kuna ca 15 minutilise sõidu järel oli tunne juba päris hea.  

Ilm oli täna hommikul 27 kraadi sooja ja päike. Aga hommikupoole oli Como täiesti vines.  Järjel asjatas paar mootorpaati, üks purjekas ning vesilennuk.  

Olin hommikul Lonniga kokku leppinud, et ta viib meid Bellagio kesklinna, et seal siis pisut ringi vaadata. Bellagio on linnake, mida Como järv paitab mitmest küljest. Lonni korra eksitas mind kuskile koduhoovi, või noh vist üdini aus olles ma ise mingil hetkel eirasin Lonni korraldust kuskile pöörata.sellisel juhul ei saa ma tema peale ka kuidagi pahandada:)

Bellagios kohal, oli järgmiseks missiooniks leida koht kuhu auto panna. Ja siisn on ju veel omaette väljakutse, kuna auto ei saa olla pargitud kuskil valgusaastate kaugusel, arvestades mu kaaskonda.  

Parkaid justkui oli, aga sulaselgelt külastajaid veelgi rohkem. Tegin all keskuses tiiru ära, üritades leida kohta ning paaril korral sattusime ka liikuma parklas vastu maha joonistatud tähistusi :). Mul muidugi täitsa ükskõik, peaasi, et autole koha leiaks.   Pärast möningat otsimist oli siiski selge, et sinna linnsüdamesse me ennast ei paiguta. Keerasin otsa kesklinnast eemale, lootuses siiki miskit leida. Korra oli asi juba peaaegu lubav, aga täpselt üks minu ees olev auto hõivas koha.   Sõitsin veel edasi ja keerasin ennast justkui linnasüdamest eemale, ja siis hakkas silma üks parkla. Lootus tärkas taas. Juhhei, ja õnneks seekord meil läks, kuigi seda pärast piikide murdmist ühe kohaliku prouaga, kes oli nii häiritud, et tema jaoks vastas suunast tulin, et ta pigem seisis paigast ja ei lasknud mul ära manööverdada, vaid seisis pigem lihtsal paigal ja avaldus arvamust (ilmselt) häälekalt oma autos ja pisut ka viipekeeles :). No aga kui mul parkimiskoht terenab silme ees, lase siis ennast häirida. Pargitud me saime.  Nüüd oli küsimus selles, et kui kaugel me olime kesklinnast ja järveäärsest promenaadist. 

Esmalt hakkas meile silma juurikate pood, astusime sisse ja ostsime mõned aprikoosid ja viinamarjad. Neid saab ka tee peal süüa. Lisaks ka mõned veed. Panin saagi autosse ning siis teele. Selgus, et olime kesklinnale päris lähedal :). Sammusime alla ja siis uitasime järve ääres, imetlesime vaateid. Minu eestvedamisel tegima ka ühe jätsi peatuse. Igaüks sai valida oma soovi järgi jäätise. Kaarin eelistas meloni ja banaani, mummi amareto ja kohvi, vanaisa ainult amareto ja mina siis tegin combo amareto, mündi ja pistaatsiast. Nämm :) Meeled ja keha kosutatud, promeneerisime taas auto poole.

Tee Bellagiost lahkudes viis meid pikalt mööda Como kallast.see oli super äge, tee oli küll musta katte all, aga kitsas, pooleldi kaljunuki all ja eriti kurviline. Nõrgemanärvilised ennast siin ilmselt ülearu hästi ei tunneks.

Sihiks seekord Monza koos oma suure ja võimsa lossi, Villa Reale. Parkisime ennast villa juurde ära ja uudistama.  Tuli välja, et lossis saab ringi vaadata ainult koos giidiga ning seda tuli meil oodata sisuliselt tunnike.  Kuna ma teadsin, et kohe lossi vahetus läheduses peaks olema ka roosiaed, siis suundusin seni seda otsima. Paraku ei osanud ma oma blondi ajuga arvestada pisiasje, et siin on ju roosid juba ära õitsenud :(

Loss ise on vägev. See oli omal ajal kuningliku pere suveresidents. Kuningas Umberto I ja kuninganna Margareta (?). Lossi ees mitu purskkaevu, üks neist ääristatud madala hekiga ja selles olid kõlarid, kus mängis katkeid kuulsatest ooperitest. Lossis saime uudistada kuninganna ja kuninga kortereid. Kurja, meil enamusel pole kogu elamine ka nii suur, kui seal üks tuba.  Aga no tõesti, seda kulda ja karda seal ikka jätkus. Ühe korruse kõrgus oli ilmselt minu elamise oma korda  3. Lossi on viimastel aegadel hoolega renoveeritud, kuninga magamistube koos voodiga, milles ta mõrvati, oli veel uuendamata, kuid  suur osa muid ruume olid hiljuti uuenduskuuri läbinud.  Seintel tulekindlad kangad ja kõik nikerdused. Seda on keeruline kirjeldada. Pilti tundus, et ei tohtinud sees teha. 

Ainus okas villa pugul oli see, et giid rääkis ainult kohalikku ja ei sõnagi inglist. Ja siis audiogiidiga võttis pisut aega, enne kui sõbraks said ja oli sellega juba ok ringi kõndida.

Aga suur ja võimas oli see loss.

Villa külastus tehtud, palusin Lonnil meid viia tänasesse ööbimispaika. Seekord me mõistsime teineteist sõna-sõnalt. Meie ööbimiskoht seekord on lihtsam kui eilne, kuid sama äge. Ehe Lõuna - Euroopa elamine. Väljast vähem läikiv. Aga me olime ainsad külalised majas, ja lisaks ka perenaine ei ela siin. Luksus. 

Asjad sees, võtmed käes, oli vaja leida miskit hama alla panna. See osutus tänase päeva väljakutseks. Lonni juhatas meid muudkui kohtadesse, kus mulle isega maja ei hakanud silma, et võiks süüa saada. Siis märkasin marketit ja otsustasin sealt miskit osta, et siis kodus ise kokata. Aga plaan hea küll, aga ei toiminud, see lihtsalt pandi meie nina ees kinni :(. Seega oli vaja otsinguid jätkata. Lõppeks hakkas mulle Astis silma pizzeria. Ilma pikemalt mõtlemata, parkisin auto ja astusime sisse. Ma olin juba herilaseks muutumas näljasena.

Pizzad tellisime umbes, sest inglise keelset menüüd polnud ja ettekanda ei rääkinud sõnagi inglise keelt, aga see on siin tavaline. Seega appi tuleb võtta viipekeel :). 

Pizzad seevastu olid maitsvad ja saime oma köhud korralikult täis tankida :). Minu jaoks oli seda pizzat muidugi palju, kuid õnneks aitas isa mind ja oli meie toiduahela viimane lüli.

Ja siis tagasi koju.  Laotasime ennast Kaariniga elutuppa sohvale ja tugitoolidesse mõnsatama ja juttu puhuma. Meie vanad sättisid ennast juba tudile.

Homme taas pikk päev ees ja meie valmis tegutsema.

Itaalia - P1: asume Itaaliat avastama koos esimeste rõõmude ja ärevate hetkedega

Hommik pidid algama alles 8 paiku, kuid osa reisiselle hakaks juba gramm enne 7 ringi kõndima.  No aga mis siis ikka, kui äratus pisut varem, siis varem.  Käisin kähku pesus  ja tegin muud vajalikud protseduurid ning siis väike hommikusöök. Praemuna peekoniga maitses hüva. Musta leiba nädala jooksul nagunii ei saa ja ilmselt isei ei näe :)

Pakkisin lõpuni ka oma kohvri ja veel viimased toimetused ning lennujaama poole teele. Itaalia, siit me tuleme!

Auto hoiule antud tavapärastesse haldjalikesse kätesse, oli vaja ka kohver ära anda. Seekord meil nelja peale registreeritud 1 kohver, ,lootusega miskit head manti leida, mida kaasa saaks tuua :)  Ka see toiming (muide, kohver kaalus minnes 10 kilo) tehtud, läksime turvaptotseduuridele. Seal on meil ju lõbus minu emaga, kellel on põlveprotees, st seda eksamit ta ilma kõrvalise abita ei läbi :). Aga seegi punkt sai edukalt läbi.

Lennuk oli puupüsti rahvast täis ja mis veelgi hullem, käsipagasit täis. Aga kuna me viimastena ei tulnud peale, siis see meid ei morjendanud :). Lõpuks kõik sahmimised sahmitud ja teele. Esmalt Riiga. Seal vaja transfeer teha. Aega oli selleks teadaolevalt ca  35 minutit. Riias enda jõudmisega pole muret, kohvris võib tekkida, seda enam kui esimene lend peaks hilinema. 

Riias maandudes tulime lennukist maha ja vaim oli valmis tormamiseks, aga selgus, et jätkulend läheb samast väravast ja sama lennukiga :).  Seega kadusid minu peast igasugused muremõtted, seda enam et pool lendi oli täis noori itaalia sportlasi. Ja kõik kasutasid ju sama varianti :)

Milanos lennuk maandunud, oli vaja kohver kätte saada ning siis auto saada ja siis - seiklus võib alata.

Kohvri kätte saamisega polnud probleeme, see lihtsalt võttis pisut aega. Auto üles leidmine ei võtnud ka märkimisväärselt aega. Meie truuks teensriks sellel nädalal on Audi A3. Pole sellisega enne sõitnudki. Auto nagu auto ikka, aga oma kullakesega võrreldes on ta pisut pikaldase mõtlemisega, mis puudutab kohalt kiirendamist.  Aga sellega tuleb esiti arvestada ja siis harjub :). 

Lõbus lugu autoga muidugi kah.  Sellel autol kohe kaasa ehitatud gps. No ja puutetundlik see polnud. Võttis esmalt aega, et aru saada, kuidas toimib ja mismoodi ta endaga koostööle allutada. :). Sain esmasensihi mõningase pusimise peale sisse ja teele.  Kuna see asi üritas mind aga lennujaama teise terminali suunata, siis tundus, et meil on jama.

Tegin peatuse ühes tanklas ( sest tee ääres pole see ju võimalik), et leida Lonniga ( hellitusnimi gepsule, mis tegelikult pärineb juba mõned aastad tagasi USA reisilt) ühine keel :). Pusisin ja pusisin, tundsin, et pisut hakkas pulss kiiremini lööma. Krt, aga kuidagi peab selle asja ju normaalselt toimima saama!  

Lõpuks tundus, et sain oma blondihetkest ka üle, st leppisin Lonniga ära ja otsustasime sõpradeks saada. Lodoan, et ma teda kohtlen kogu nädala jooksul kohtlen hästi, siis võin sama vastu oodata :)

Meie esimene siht monza koos oma vahva atraktsiooniga, Autodromo. St F1 võistluspaik.  Koos pisikese ekslemisega, mis oli tingitud tee kellaajalisest lahtiolemisest, jõudsime kohale. Park on külastajatele lahti. Aga kohe, mis silma hakkas, oli kogu itaalia keelne materjal. Inglise keeles ei hakanud silma sisuliselt mitte midagi. Sisuliselt, mitte miskit ei hakanud silma! 

Väravas üks noorsand siiski paar sõna arusaadavat keelt tonkas ning uurmisretkele suundusimegi. Esmalt infopunkti, kus tütarlaps meid pisut suunas ja juhatas. Kondasime ringi, vaatasime tribüünidelt rada. Mingid kurvid tunduvad ikka päris kitsad olevat. Kuidas need kiired nooled sinna ära mahuvad on täitsa müstika. Telekast muidugi ei tundu väga hull.  Vaikselt olid hakanud juba ettevalmistustööd, kuna septembri esimesel nädalavahetusel toimub F1 etapp. Stardi-finiši ala ka üle vaadatud, oli aeg edasi suunduda. Tribüünil olles hakkas silma rajal kihutav auto, kiri DOCTOR küljel. Loomulikult ei arendanud see Jaguar vormelitega sarnast kiirust, kuid siiski. No mis te arvate, kas mul tekkis tahtmine sõitma minna? Tekkis ja kuidas veel. Minu õnnetuseks olime saabunud nii hilja, et täna see enam polnud võimalik. Nuuks :(. 

See tallide kompleks on ikka suur ja võimas. Ma vaimusilmas kujutan seda nädalavahetust ette, milline elu ja melu seal on. Aga ehk kunagi siis saab planeerida ennast seda vaatama? Ei pea see tingimata Monzas juhtuma, etappe ja radu palju. Huvitav on muidugi see, et aastad tagasi Monacos sattusime ka F1 rajale, aga seal peale teadmise ei tekkinud miskit tunnet. Ehk selle pärast, et see on tänav ja ainult võistluste ajaks pannakse see krempel korda. Ei tea.

Kell oli juba 6, seega otsustasime võtta suuna öömajale ning kui see leitud, siis ülesandeks midagi hamba alla saada.

Meieöömaja peaks olema nn, talumajapidamine ja see kohe nii vaikne, et Lonni jäi selle tuvastamisega hätta. Sisestasin täpsed koordinaadid, mille peale Lonni teatas, et selline adressaat jääb väljapoole tema arusaamu. Selle asemel juhatas meid ühe kämpingutaolise koha juurde. No mis siis ikka, ronisin autost välja lootuses, et ehk keegi oskab juhatada (arusaadavas keeles). Väravas olnud vanem proua suutis arusaadavaks teha, et tagasi teele suundudes vaja Paremale pöörata, siis  500m pärast taas paremale pöörata. Ja umbes km kaugusel pidavat meie tänane kodu olema.  

Otsingud algasid. Pöörasin paremale ja sõitsin, tundus, et rohkem, kui 500m ja siis joudsin suurema tee peale ning seejärel tekkis tunne, et ehk peaks tagasi keerama, sestseda maad pisut palju selja taha juba jäänud. Tegime siis ühe totaalselt songermaa lõigu ja see tee muutus juba täiesti kitserajaks, seega ots ümber ning taas selle suurema tee poole ja seekord ka peale. Keerasin siis veelkord paremale nagu oli juhatatud.  Hetke sõitu ja juba nägin juhatavad silti meie ööbimiskoha nimega :). Kohal!

Tegin meile check-ini ja vaatasin toad üle. Meele tegi rõõmsaks asjaolu, et meil kohe ka oma restoran, seega saime õhtustada ilma taas otsingutele suundumata.  Rõõmustasime oma meeli, toidu ja paari pudeli valge veiniga :). Minu hing on rahul.

Õhtu oli mõnusalt soe ja koht ise väga armas ja hubane. Seltskonna üle ei saanud ka kurta! Mida sa hing veel ihkad? Mitte miskit.

Homme uuteks seiklusteks valmis:). 

Itaalia - eellugu

Et nüüd kōik eriti aisalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et...

Juba mõnda aega ( ja siin ei räägi ma päevadest ega nädalatest vaid ikka pikematest perioodidest, kuudest ja võiks vist isegi öelda, et aastatest) käib jutt, et kuidas isa koduseinte vahelt välja saada. 

Mulle on see tundunud, kui challege. 

Aga kina endal ühtki pekitükki hetkel ka nina ees polnud, siis kaotada polnud midagi ja nii ma siis otsustasingi, et kui laabub, siis võtan oma kallid vanemad reisile kaasa. Kuidas see muidugi teatavaks teha et ka jah-sõna saada, on olnud omaettebooper.

Aga nagu iidne rahavtarkus ütleb, siis julge hundi rind on haavleid täis.

Oli kena kevadine maikuu nädalavahetus. Õe sünnipäeva aeg.

Kuna mingil hetkel tekkis idee fix, et just nüüd tuleb hakata tubliks. st talisel perioodil teimseid teesid jooma, siis oli esimene kevadine koriluse aeg pargis nurmenukkude jahil.

Head ema ja isa ( korjamisega tekkis vist küll pigem isa) olid varunud juba mulle kotikese nurke ukke, aga sellest ju minusugusele teehoolikule sulaselgelt vähe. Kas see tegelikult ka nii oli, mine võta kinni - ehk oli lihtsalt hetke isaga omavahel vaja.

Igal juhul parhi alla me sammud seadsime. Esmalt tegelesi e ikkagi sellega, mille pärast parki sai mindud, st nurmanukkude korjamisega. Minu peas muidugi möte sellest, kuidas küll sda reisiideed promoda ja maha müüa.

Kui juba pea, et teel koju olime, võtsin ennast kokku, et siis see nn. äriettepanek teha.  Taustaks siis nimelt nii palju, et ,inu teadmist mööda on mu isa käinud 2 korda Soomes (korra õega Põhja-Soomes. Ja teise minuga Helsinkis kergejõustiku EMil. ).  Rohkem puhuse ja vana ajaga seotud reise oma eluajal ei tule meelde  :(. 

Kuna mul on endal hingel üks Itaalia tripp ja samuti ka killuke Prantsusmaad, siis need kaks olid põhilised kandidaadid.

Aga kõndisime metsa all, kenal maikuu laupäeval. Ing siis ma oma nn

 äriettepanekuga lagedale tulin. Hetkel kandev sõnum oli, et kas üldse tuleks kaasa, vaatan normaalseid lende ja siis otsustaks, kas võiks olla sihiks Itaalia või Prantsusmaa. 

Lisaks vajutasin ka gaasi sellega, et kuna juuni alguses õde minnes oma fahmiiliga iTaaliasse järab oma esinumbri koju, siis võtaks ka selle siiski kaasa.

Lootustandv oli see, et kohe kiirsti puu taha saatmist ei järgnenudki :). Jeeeeee...

See juba pool võitu.

Kohe ei hakanud muidugi otsust tahtma, andsin siiski aega atra seada.

Paae nädalt hiljem kõnetasin isa uuesti ja see oli tore vastus :)

Appi, aga mida ma küll nüûd enda kraesse tõmbasin. Ma vist päris täpselt ei adunud, i

Millise vastutusekoorma olin oma õlgadele vötmud. Kuid siis,i valmis väljakutseteks.

Nii ma oleneiis broneerinud meie ööbimisi ja auto ning kogunud mõtteid, mida teha ja kuhu minna, kuid kätte on seepäev jõudnud, kui asun Itaalia piole teele, kaasas vanemad ja õe esinumber. 

Lahe. Ootam huviga :) 

Aga natuke ikka kardan ka, kuigi selles viimasespole ikka päris kindel :)

Igal juhul - Itaalia, siis me tuleme!!