TAN-ETH P6: punktist A punkti B, valuliselt

Hommk algas ca 7-8 vahel. Hommikune päike jba nii kõrgel, et ajas mul luugud lahti ja kuna hingata ka suurt polnd, siis pessu. Õues oli igal juhul parem õhk kui mul telgis.  Kui pesust saabusin, oli Yahaya, kuldne köögihaldjas mitu tundi köögis toimetanud ja samuti oli mu teevesi juba valmis. Mõnus.

Küll aga pilnud mõnus see, et selg kakles minuga juba terve öö ja nüüdseks pidin talle alla vanduma. Isegi toit käis suus ringi ja ei tahtnud alla minna.  Valuvaigisti sisse ja tegudele.

Möödunud öö oli tegelikult rahulik, hippod jäid mõõdukasse kaugusesse ja hüaanidel polnud samuti meie laagrist miskit tahta.

Täna hommikul oli kogu laager vaja kokku ja kaasa pakkida, sest Selous'ga olen ühel pool. Täna vaja pargist välja sõita ja õhtuks peaksime saabuma Morogorosse.  Saan taas üle mitme öö voodis magada :). Mitte, et mul muidu telgiga probleeme oleks, kuid sellise seljaga on see päris tore.  

Siin valitseb huvitav süsteem parkidega. Nimelt peab olema väljunud konkreetseks ajaks. See sõltub sisenemisest. St, kui parki sisse registreerid ennast hommikul kell 7, siis vastavalt veedetud päevade arvule, lahkuma pead ka kella 7ks. 

Kui pargist väljas ja veel natuke sõidetud, siis näitas silt Morogorosse 142 km.  Ei tohiks ju hull olla. Esiti polnudki, pisut hüplik, kruusatee. Ühel hetkel tegi auto peatuse, mis tähistas lõunaaega. Varjuandvaks puuks oli seekord suur hiiglane, millel olid küljes kaunad, justkui oleks tegemist puuvillatupsudega, afa puuvill see siiski pole. Ja oma tüûtuselt tundub pigem kategoriseeruvat papliga samasse tüütusse seltskonda. Igal juhul oma lõna me seal haukasime. Minu lunch-boxis täna oli eriti sibulane riivitud kartuliga omlett, lisaks kergelt aurutatud porgandid, kurki ohtralt ja keedumuna. Kana oli ka pakitud, aga selleni enam ei jõudnud. Pealegi, suudavad nad kana nii kurjama kuivaks küpsetada, et murra või hambad ära ja küsimus pole mitte minuga kaasas oleva koka oskustes, vaid see siin nii käibki. Samas, kui kana panevad kastmesse, on see väga pehme ja mahlane.

Ja siis pärast lõunat läks lahti. Kiiruseks oli ca 35 km tunnis ja löökauk löökaugus kinni. Esiti polnudki veel nii hull, aga mida edasi seda kehvemaks mu seljal seal loksudes läks. Urrrr.  Ma juba mõtlesin, et küsin ca poole tunnist pausi, et natukegi leevendust leida. Aga siis hakkas Morogoro siiski juba paistma ja see kannatusterada selleks korraks läbi.  Hotelli tsekati mind sisse. Käisin pesus ja siis on mul täitsa vaba õhtu, ei miskit minna ega teha. Saab voodisse pikali visata ja rahulikult olla. Vast on homme juba oluliselt parem. Muidu on küll vähe essu maitse siin loksuda.

Homme hommikul on äratus varem, kui tavaliselt, sest kell 7 peaksime juba teele asuma.

TAN-ETH P5: päev metsikult safaril

Tänase hommiku algus on üks asi, kuid sellele eelnev öö iseasi. No murtsemiseks siiski pole põhjust, kuid huvitav oli see kindlasti.

Kuna olema oma Tanalala laagriga järvede keskel, siis on neis ju ka arvukalt jõehobusid. Kuna need päeval veest väljas ei käi, vähemasti mitte kaugel, siis pärval kuuleb neid aeg-ajalt häält tegemas. Öösel kajab ju kõik oluliselt paremini, siis pimada saabudes läheb trall lahti. Möirgamine ja röhkimine, aga kuni veel seda kostub, on kõik hästi, vaiksks jãäb ja nohinat hakkab kostuma, siis on nad kardetavasti su vahetus läheduses. Nii ka täna öösel oli vähemalt üks kamraad paar tundi mu telgi kõrval suupoolist otsimas, kuigi pele eriti ära kuivanud kõrte ju miskit muud veel pole. See aga omakorda tähendab, et kui oleks tahtnud öösel pissile minna, siis pigem oleksin ilmselt hetke sooja voodit nautinud, kui telgist üle öue kempsu jalutanud.

Lisaks uitasid kuskil ümbruses ka paar hüaani ja veel keski kassi moodi tegelane, kelle nime ma pole veel selgeks saanud. Selline pika triibulise sabaga ja suhteliselt jultunult jalutab laagris.

Aga hommikul läks luuk lahti seitsme tuuris ja möne hetke pärast ajasin ennast ka jalgele. Duši alla ja siis tegudele. Ahjaa, vesi, mis siin kraanist on asi omaette. Pruunika alatooniga ja lõhnab kummaliselt.  Ma ütleks, et kerge mädamunalõhnaline on teine, aga päevaga selga kogunenud tolmukihi peseb maha ja muud justkui ei oskagi tahta. 

Mu telk on kivise pinna peal, sest igal pool mujal tolmab korralikult, aga mu seljale see kivi üleliia mokka mööda küll pole, aga siin ainult kaks ööd ja saame hakkama, ehk. Ja kui ikka ei kära, siis palun oma telgi tolmu sisse panna. Sest see paari sendine poroloon madrats seda kivikõvadust ikka ei parenda :(. No ega see surmahäda pole.

Hommikused viljad koos paari kruusi teega alla loputatud, panime päevasele game drivele ajama. Laagrit kokku ei pakkinud, sest üks öö veel samas kohas.

Hommikul tervitasid meid esimesena taas kirjakud. Need reeglina liiguvad üksi, vahest kahekesi ja paaril korral olen näinud kolme isendit korraga. Igal juhul suurte karjadena neil kombeks pole liigelda. Järgmisena tervitas meid üksik elavandinooruk, kel vanust profi hinnangul ( kelleks otseloomulikult ei olnud mina :)) nii 12-15 aastat. Võhad vaatasid sellil suhteliselt erinavatesse ilmakaartesse. Seal tema siis patseeris ja esitles ennast, küll eest, küll tagant, küll küljelt - noh turist, vaata ja pildista mind nii kuis jaksad :). No ega ma lasknud endale seda siis ka kaks korda öelda.  Klõbistasin taas kaameranuppu :). 

Täna seiklesime Selous'i järvede vahel, sest need on paigad, kus hetkel veel loomi võib näha. Järvedeks on neid poriseid lompe muidugi suhteliselt palju nimetada, kuid mingi veesilmake siiski. Ja neid on seal päris mitmeid.

Sinka-vonkaseal kulgesime. Meile esitlesid ennast taas arvukalt impaalad, kes praegusel ajal on näha päris pisikeste poegadega. Need sellid on looduse poolt sunnitud seisma suhteliselt peenikestel jalgadel, no ja mida me veel siis äsja sündinud poegadest räägime. Need on kui tõelised tallesabad, muudkui värisevad.  Aga edasi need pisikesi tegelasi igal juhul kannavad ja päris kiiresti kui vaja.

Uljalt kepsutavad ringi ka nodzud, sabad seljas püsti. No tahad või ei taha, Lõvikuninga multikas tuleb silma ette, ei saa ma sinna midagi parata. Sealne Pumba on ikka päriselust 1:1le maha viksitud :). 

Sebrad näitasid ka ennast täna päris mitmel korral. Taas tekkis meil vestlus, et mis värvi sebra tegelikult on ja millist värvi triibud peale siis joonistati. Igal juhul jäime arvamusele, et looja (kes iganes ta siis ka poleks) võttis lõuendi, ja siis parema idee puudumisel tõmbas vaba käega triipe ja sebra endale kasuka saigi. Kui korra peale vaadata, tunduvad nad kõikühesugused, kuid lähemal uurimisel, see nii siiski pole. Iga sebra on oma unikaalse mustriga, ei ühtki korduvat isendit :). 

Ja siis ja siis, fanfaarid taas ärevalt puhuvad, leidsime kiisud, lõvid. 2 tükki paistis palmipõõsa all olevat. Ja sinna me siis ennast pea et unustasime. Ma ju ei saa neist kiisudest küll. Arvaks, et päeval lõvi lihtsalt magab, aga tegelikult on neil pool silma ja kõrva kogu aeg valvel. Lisaks nihelevad iga minuti-paari pärast.  Lahe! 

Pärast tundi kopikatega avastasime, et ilmselt peaks lõuna tegema. Lahkusime siis lõvilõrride juurest, mul pisike okas hinges, kuid Salim pea et tõotas, et pärast lõunat tuleme tagasi ja kui nad veel alles, siis võime jätkata.

Lõunapaik, see oli ehk napp 300 meetrit lõvide tudulast edasi, kus selja taga poriloigus mõnsatasid ja üksteise kallal tänitasid hippod. Teisele poole vaadates möödusid meist justkui aegluubis kari ( ja seejuures veel mitut pidi, ikka edasi ja tagasi) sebrasid, vürtsitatud gnuude ja kaelkirjakutega. Elu nagu filmis:). 

Lõunaks oli Yahaya meile valmistanud kaasa kartulisalati, mitte küll koduse koorega, kuid omamoodi ja maitses hää. Kõrvale tomati-kurgi salat ning lõpetuseks peale haugata banaane, millega mina taas hakkama ei saanud.

Lobisesime veel pargist ja loomadest ning tunnike oligi taas haihtunud. Enne veel kui autonina tagasi lõvide juurde pöörati, tegima lähema vaatlusega peatuse ka hippode mudatiigi ääres. Oi neil oli seal peale suurte ja pirakate ka üks eriti nummi beebi :). Teine oli ikka 4-5 korda pisem kui suured jurakad.  

Ja taas tagasi lõvilasse:). Seekord parkisime ennast teisele poole  ja seal oli pikutamas 3 lõrri. Üks poisslaps ja kaks tüdrukut. Kogu see pere oli võrreldes eilsega pisut räsitum. Mudased, mis on küll mööduv nähtus, kuid ka nähtavalt lahjemad. Üks lõvitüdruk ei tundnud ennast kardetavasti hästi, otsis ja otsis asendit, siis tõusis püsti ja katsetas lausa robertit hõigata, kuid ka see ei tahtnud tal hästi välja tulla. Lausa appi oleks tahtnud minna, või siis vähemasti doktor-ai-boliti kutsuda. 

Taas tuletas Salim mulle meelde, et vaja liikuma hakata, sest muidu ei jõua me valges laagrisse tagasi.  Teel esitlesid ennast neile ka uhkesti kudud. Sarved on isasel liigiesindajal võimsalt pikad. Sain teada, et eluesimestel aastatel, kasvab iga aastaga üks keere, kuid pärast neljandat aastat sarved enam ei kasva. Samuti ei vaheta ta sarvi nagu kodumaised sarvelised. Kudu tõmbab puu või põõsa sarvega allapoole ja siis seni nikerdab, kuni selle ära murrab, et siis rahulikult nosida saaks.  

Enne laagrisse jõudmist tegime veel ühe peatuse ja salim korjas õhtuks ja ööks küttematerjali.  See hoiab, või pidavat hoidma kurjade mõtetega loomad laagriplatsilt eemal. No loodame et see nii ka on.

Igal juhul algus just paljulubav polnud, st laagriplatsi ääres sitsis hüaan, hambad irevil.  Ei no keda veel oodata on, kas mu jumaldatud lõvid või? Õhtu edenedes hakkas hüaani ininat igal juhul järjest kaugemalt kostma. Hipod oma mudavannis mörisesid jätkuvalt. Ja siis külastas meis taas see kassi moodi tegelane, triibuline pikk saba selgas. Teda igal juhul ohtlikuks ei peetud.

Õhtusöök söödud, milleks täna oli kana juurikatega kastmes, riis ja siis kapsa-porgandi soe salat. See viiane tahtis mul igal juhul keele kaasa viia, mmm. 

Kell oli selleks ajaks ehk kümme saanud, kui andsid sööbikule-pisikule säru ja siis põhku.  Loodame, et täna on rahulik öö, ja laagriplatsile kutsumatud neljajalgsed külalised ei tule.

Head ööd!

TAN-ETH P4: Kirjakud, pumbad ja simbad - kuid mitte unes vaid ilmsi.

Tommik polnud planeeritud liiga varaseks ja mulle polnud antud isegi ärkamise aega. Aga võta näpust, kui lootsin magada. Eriti hindu keelne inglise keel hakkas üle laagri hõiskama juba kella 6st ja süüa nõudma. Palju ja kõike sellist, mida nende kokal muidugi pakkuda polnud. Just, just igal seltskonnal on oma kokk kaasas, kes oma seltskonna eest siis hea seisab. Minul oma koka üle nuriseda ei tule, kui siis ainult sade, et üritab mind nuumata ja ma järjepidevalt kasvatan teda sellega, et mind pole vaja sellistes kogustes toita, sest see on toidu raiskamine. Aga kõik, mida ette kantakse, on hää. 

Kui telgis ümber oma telje keerlemisest sai küllalt ja kobisin pessu. Mõne aja pärast kõik toimetused toimetatud, istusin kaunist hommikut ja mõnusaid looduse hääli nautima. Selleks ajaks oli valdav osa rahvast juba safarile suundunud ning meil hea vaikne ja rahulik, et sai isegi enda mõtteid kuulata. Tarkade inimestega on ju ikka meeldiv vestelda :). Peagi saabus minu ette mu hommikune roheline tee ja taldrik puuviljadega. Seekord andsid värvi taldrikule papaia, arbuus, apelsin ja banaan ( see kohalik lühikest mõõtu).  Minul meel hea ja asusin maiustama. Ja siis saabus hommikune omlett rohke sibula, ja porgandilaastude ja miski rohelisega. Kõrval vorstike ja üleküpsetatud tomat sibule ja grammi küüslauguga. Vorsti jätsin katsetamata, kuid tomatile andsin valu ja hometist poolega sain ka hakkama. Puuviljad lisaks ja ajage palun käru ette, et mind minema veeretada:). Pakkisime pärast rahulikku hommikueinet oma laagri kokku ja teele.

Õige pea registreerisime ennast parki sisse ja avastusretkele. Ei saanud me kuigi kaua sõita, kui käe saime valgeks pumbaga ( siinne siga, vist tüügassiga) koos põrsastega ja siis veel pesakona ja siis veel. Oi, näe kirjak! Ja nii hakkas see päev kulgema.

Samas pean nüüd tõdema, et nägin nüüd esimest korda ära ka selle tõelise pildi, kuidas näev savann välja kuivaperioodi viimases otsas. Vot see on karm, head kuivuse üle kurtjad koduvabariigis :). 

Kirjakud näitasid ennast arvukalt, üks ikka graatsilisem ja pikema kaelaga kui teine. Ühei ikka tumedam ja laigulisem kasukas seljas kui teisel. Jõudsime varsti jõe äärde, millest polnud ülearu palju järele jäänud, kuid ikkagi arvestatava laiusega, kuid sügavust polnud enam alles jäänud. Selle keskel seisis üks kirjak, kes siiski otsustas jõe ületada ja temast pisut eemal saabusid jõe äärde veel 3 kirjakut. Otsisid siis kohta, aga milleks, jäi esiti selgusetuks. Aga siiski, üks astus esimesi jalgu pidi vette, painutas kaela, kuid ei miskit. Siis tabas oma jalad harki ajada ning siis kaele painutades, ulatus seltsimees jõest jooma.  Teine kirjak tegi sama. Kolmas ennast siiski ei alandanudja lihtsalt hakkas üle jõe marssima :). 

Praegusel ajal on pumbadel ja ka imaaladel pojad nii mõnusalt pisikesed. Neid võikski vaatama jääda. Ma isegi ei taha teada, kui palju ma taas pilte klõbistasin. Aga ainult ennast saab nende rohkuses süüdistada.  Taas ühe veesilma juures, hakkas silma kaldal nosiv hippo. See on tegelikult suhteliselt ebatavaline, sest hippod päevasel ajal päikesega veest välja ei tule, kuna nende nahk kuivab imekiiresti päikese käes ja praguneb ja pidi neile põrgulikku valu tekitama. Aga see seltsimees oli ennast kohe vee äärde sättinud ja seega polnud kaugele minna, kui vaja ennast vees kasta.

Kohe kõrval uudistasid põõsastes kaks kirjakut kaelad õieli, ise pisut arglikult põõsa tagant piiludes.

Ja silmad veelgi rohkem vasakule pöörates ilutses teisel pool veesilma vantside kollektsioon.  Jee.taas üks loom soovitute seast olemas. See endale püstitatud soov täidetud :). 

Lisaks olid veesilma ääres ka paavianid. Seega arvan, et selleveesilma ääres oleks Navitrollal jagunud tegevust ja inspiratsiooni oma maalidele pikaks ajaks. 

Paarutasime veesilma ääres edasi põigates ühele ja siis jälle teisele poole. Ühel hetkel hakkasid silma ühe palmivõsa vahel mitu seisvar jeepu. Selge, midagi lahedat oli meid ees ootamas ja eeldatavasti peaks sellišel tegemist olema mingit tüüpi kiisudega. Ja kuna ümbrus ei olnud sobilik ei gepardile ega ka väga leopardile, siis pidid see olema lõvi. Jeeeiiiiii!!

Ilmselt osutus tõeseks õite kiiresti. Puude all oli lõvilõrride pere. Selels hõimus paistis olevat 2 täiskasvanud isast, ilusate lakkadega. Lisaks kaks emast kellest üks oli täiskasvanud, kuid siiski suhteliselt nooreke ja siis veel kolm alla aastast kutsikat. Pere oli ennast kolme gruppi jaganud, seega vaatamist, imetlemist ja pildistamist jagus pikemaks ajaks.  Mitmed jeebud, mis olid seal enne meid lahkusid. 2 ekipaaži saabus. Samas tuleb tõdeda, et kuna ma ei väsi sellest pildist, siis meil polnud kiiret kuskile.  Vaatlemise käigus tuvastasime, et üks suur isane ilmselt vajaks hambaarsti teenust, sest ühelt poolt olid need kas puudu võ siis murdunud. Nägime seda, kuna ta unes eeldatavasti miskit sõi et suu matsus peas :). See pere oli hästi toitu ud, kuna ühtki ribid püsti tegelast nende hulgas polnud. Lisaks märkasime ka enne palmituka juurde jõudmist piisoni korjust. See olla Salimi hinnangul kõige enam 3-4 päeva vana. Nojah, eks see vähe lehkas küll veel, väkk.  Aga loodus nõuab ju oma.

Tagantjärele vaadates oli see hea, sest lisaks lõvide eneseeksponeerimisele olime me ka tunnistajateks sellele, kuidas ühe teistest eraldi põõnava lõvi tähelepanu (ilmselt hõimu pea) haaras lolli leaga lalisema saabunud paavian. Lõvi oli hetkega stardivalmis ja jooksis paaviani poole. See suues kabuhirmus ronis esimese ettejuhtuva puu otsa ja sealt ta siis kiunus. Lõvi puu all omakorda oli vägagi ründamisvalmis. Ülejäänud hõim oli seepeale ka sekundiga jalgel ja läksid uudistama ja aitama paavianijahti pidama. Kuna see meie silma alt toimus juba väljas, siis polnud meil mõtet enam paigale jääda. Kuidas need kuus põõnavat tegelast kuulsid ühe liikvele minemist, on müstika, sest inimkõrvale ta ühtegi kuuldavat heli ei teinud.  Aga taas uus elamus, mida ma varem näinud pole. Ei tea, kas ma olen nendega nii ära harjunud või on nende nägemine juba omamoodi tavaline, et ma seekorda pulssi mitu korda kiiremas tempos löömas ei tundnudki. Aga see tund kopikatega vaatamist oli igat sekundit väärt, absoluutselt!!

Edasi liikudes näitas meile taamal veel üks vantsikari. Äge, kahjuks mitte ülearu heal pildistamiskaugusel. Aga kindlasti tuleb veel võimalusi :). Ühte üksikut vantsi silmasime teel laagrisse veel. 

Tänane kollektsioon täienes ka elusate piisonitega, seekord 6-pealine seltskond. Kuulsin ka seda, et selline seltskond pidavat olema oluliselt ohtlikum kui suur kari, sest suurel karjal, kus sees ka emased isendid, on alati liider olemas ja piisonite kari ei ründa, kui karjajuht seda ei tee. Aga selline väike isetsevate härrasmeesteklubi pidi olema täiesti ettearvamatu ja kippuvat väga lihtsalt ründama, eriti halbade olude kokkusattumisel ka autot, kuid see pidavat olema siiski ektsreemne olukord.  

Pärast veel mõningat sõitmist saabusime laagrisse. See on täiesti eraldatud ja inimtühi. Pidime tegelikult kaasa saama rangeri, kuid kui ennast parki sisse kirjutasime, siis keda polnud, oli ranger :(.  Eks näis, kuidas kulgeb. Kõhe on, aga Salim ja Yahaja on siin varemgi peatunud ja ka ilma rangerita.

Laagri vahetus läheduses on järvesilm, kus on arvukalt hipposid ja ka krokodille. Laagrisse jalutavat vahetevahel hippod, krokud veest nii kaugel ei liigu. 

Nüüd oitame õhtusööki ja siis telki külili. Kell seitse on siin juba ju kottpime ja kuna oleme maailma otsas, siis peale oma kükloobilambi ja kahe õlilambi mingit valgusallikat pole.

Homme taas terveks päevaks safarile. Kirja järgi samas laagris, aga eks paistab.

Head ööd, hippod, head öödvantsid,head ööd lõvipere ja head ööd kõik teiegi, keda üles lugeda ei jõua. Aitäh ilusate elamuste ja meeldejäävate muljete eest :). 

TAN-ETH P3: Sügavasse laande saabumine

Hommikul oli äratus ametlikult kell 7, kuna start oli planeeritud kella 8ks.  Tegelikult ärkasin grammi varem. Ronisin vee alla, et see kahe reisipäeva aegne jama peast pesta. Õhtul ei saa ma ju pead pesta, sest olen muidu totaalne saara kui märja peaga pea patja panen. Pestud, ..., kammitud ning asjad ka kokku pakitud, oli aeg hommikusöögiks. See ülearu rikkalik ei olnud, kuid puuviljad laual, ei oska ma miskit muud tahta. 

Pool tundi oliveel lahkumiseni, kui arbuusi haugates märkasin, et minu safarijeebuke oli juba valmis ennast pannud :). Maiustasin omad viljad rahulikult lõpuni, võtsin toast kodinad ning asusin teele.

Uksel tervitasid varasemast ajast tuttavad Yahaya ja Salim, kes siis selle nädala jooksul vastavalt ametites kokk ja giid-autojuht.

Peaaegu esimese asjana uurisid nad, et kuidas ma sellise hotelli leidsin? No aga internet on kõikvõimas. Tuba oli igati vinks-vonks :). Vannitoa aknad lausa maalingutega ja kuidu ka terve tuba sinduslik. Ainsa asjana maadlesin eile õhtul stepsliga. Neil ju teineotsik võrreldes Euroopaga. Õnneks on ka. Sellekaoks trikk, mille me Eretiga eelmisel aastal avastasime, või õigemini meile õpetati. Seeg sain taas kõik vajalikud mänguasjad leatud ja võib põõsastessesuunduda.  See et kohalikud ise linna ei tunne, pole ju minu probleem:). Ega neilegi, kuigi kohale saabumiseks olid nad siiski kaarti vajanud. 

Nagu ikka, ei ole selles linnas edasijõudmine justülearu kiire, aga nüüd see hetk enam ei loe. Tänavatel vuravad siin suures osas autod, mida meie teedele liikuma ei lubataks. Kohatu tuleb elavat tuld sumpsist, kord vajab see Fred Flinstone'i autojuhiks, nii roostes on need. Lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal aga liiguvad :) 

Tegime veel tankimispeatuse poes, et toiduvarusid täiendada ning edasi teele.  Siin ei saa tegelikult arugi, kui linn lõpeb ja külad algavad. Igal pool on asmikud ja kauplemine.  Esimene paar tundi kulus tutvuse ja mälestuste uuendamisele ja kiiresti sisseelamisele. Kaanisin oma istmel vett ja uudistasin ümbruskonda. Väljas on 30 kraadi ja vahelduv pilvisus.  Mõnus. Pisut halenaljakas oma lähes sinakasvalgeid jalgu ja käsi siin vaadata. Aga loodetavasti saab jume siiski näkku, enne kui tagasi koju vaja tulla.

 Kulgedes lõuna poole läbi pisikeste külade tundsin taas ennast justkui mõni jääkaru puuris vaatamiseks ja näpuga näitamiseks:). Minu  puuriks seekord siis jeep, mille aknast mina välja ja nemad sisse vaatasid.  

Teel tegime lõuna kohalikus toidukohas. Mina konsumeerisin ühe omleti koos värskega. Kõht täis ja meel hea, edasi. 

Ei saa öelda, et liiga palju oleks siin muutunud, kuid miskit siiski. Dari on jätkuvalt uusi hooneid siginenud, nagu kombeks igal pool, klaasist. Aga väljapool linna oli tekkinud mitmeid-mitmeid väiksemaid töökodasid tekkinud, kus ehitusblokke valmistati. Mõnede jaoks olid masinad ja mõnel pool vormiti neid päris vanamoodsal moel. Ja siis oli näha arvukalt kerkimas seniste hüttide kõrvale uuemaid ja eeldatavasti ka pisut püsivamaid maju. Teine suur muudatus oli see, et hetkel veetakse teede äärde elektriliine. Esialgu ei saanud ma aru, miks pikalt-pikalt oli teede ääres langetatud puid, neid ainsaid, mis neile pisutki kaitset päeva kuuma päikese eest kaitset pakuksid.  Igal juhul asjad liiguvad. Täna on veel kindlasti külasid, kes pole seni lambivalgust elu seeski näinud.

Pühapäeval toimuvad siin presidendivalimised. Igal pool on näha valimisplakateid. Ilmselt suur osa ei oska ka seda lugeda, kuid see ei takista ju kampaania tegemist.  Huvitav, kuidas kirjaoskamatud valimas käivad. Allkirja asemele nad ju kolme risti kirjutada ei saa?

Kella 3 paiku saabusime oma tänasesse peatuspaika. Seadsime ennast sisse ja hetkeks mõnsatama ja siis kella 4 tuuris paadiga jõele. Tundus esiti, et tänaseks saagiks võib jääda teel nähtud paarsada lehma, paarkümmend kitse, kuked-kanad ja ühes külas üksinda uitamas nähtud paavian :).  Salim õhtusöögi lauas väljendas imestust, et miks need lehmakarjade omanikud elavad väga saastades tingimustes, kuid endal on 50-60 pead karjas ja ühe lehma hind on ca 500000 kohalikku shillingut. Meile arusaadavas rahas on see natuke all 300 dollari. Võiksid nad ju endale mõne lehma arvelt lubada ju küll miskit paremat. 

Teine vestlus, mis meil arenes oli rahvusliku lenufirma olemasolu või siis puudumine. Tansaanias see puudub, kuid samas lennujaamu on ehitatud ja laiendatud ja aru ei saada, miks seda vaja kui endal pole ühtki lennukit.  Kõlas kuidagi tuttavalt see teema ka meie kontekstis. Hää küll, meil paar lennukikest ju tallis olemas, kuid tervikuna on asi siiski lahja. Kasvõi lõunanaabritega võrreldes. Ja siinjuures tuleb õelda, et kui mul on olnud võimalik Eesti õhuga lennata, siis olen neid ka eelistanud.

Päev loomadega kohutmises osas nii lahjalt siiski ei läinud, kui ennist tundus :). Paadiretkel nägime mitmeid krokusid, valdav osa neist sellised lemmiklooma möötu, keda jõiks koduski pidada :). Üks tegelane oli oluliselt mehisem, see oli juba kole mis kole.  Lisaks arvukalt erinevaid linnukesi, kelle nimedega ma isegi ei ürita hakkama saada, ega neid meelde jätta.  No ja siis muidugi kallastel nähtud blue monkey'd ja jõehobud.  Hippod paaditripi alguses ei tahtnud ennast eriti näidata, kuid kuipäike looja hakkas minema, siis esitlesid ennast päris hoolega. Hipposid oli igas mõõdus, küll väiksemaid, küll suuremaid. Puristasid mis jaksasid. Selle kõige taustav veel ilus päiekeseloojang. Häppi, häppi, häppi.

Tagasi laagris, sai pesus käia. Mull muidugi tu dus, et shampoon jääbki pähe, sest ühel hetkel dušist vesi lihtsalt lakkas jooksmast. Pidasin juba plaani, et kuidas ma nüüd abi ja lahndust otsin, aga kraanist vesi siiski tuli, lihtsalt kehva surve tagajärjel see üles dušini ei jõudnud. Igal juhul taas inimese tunne, sai õhtusöögile asuda. Tänaseks roaks oli pilau, mis on tradistiooniline Aafrika riisiroog. Nämm. 

Meie laagris ptegid erinevad ahvid meile meelelahutusprogrammi. Igav siin juba ei hakka :). Ahve oli näha vähemalt 3 erinevat liiki, must valged colobus'ed, blue monkey'd ning bushbaby'd. Trall kestis telgi kohal oleva puu otsas kaua, ja eeldatavasti terve öö.

Ritsikad siristavd terve orkestrina ja kuu on taevas nii ere, mida ma siin varasemast ajast vist isegi ei mäleta, kuid eelmise aasta LAV välja jätta, mille taevas oli ikka klass omaette.

Head ööd.

TAN-ETH P2: Mitte-midagi-tegemine ja kohale saabumine

Kus eilne päev lõppes ja tänane algas, on tegelikult päris keeruline selge piiritleda. Tegemist oli lõputuna näiva lendamisega.

Aga, aga.... Hommikul 6 kopikatega me Addis Ababas maandusime. Nüüd oli vaja veel kella 10ni oodata ja siis selle roundi viimane lend Dar es Salaami. Sealt lennujaama ning seejärel pisikesele jalutuskäigule linna.

Seadsin ennas Addisa lennujaama ootesaalis akna alla uimerdama. Päris magama ei julgenud ka jääda, sest äkki siis jään lennust maha magama.

Vaatasin aga vilgast toimetamist. Huvitav, et ka sellel lennuväljal võib näha ainult kohaliku lennufirma masinaid. Mitte miskit muud.

Ja siis läks huvitavaks. Lend hilineb pisut no ja pisut on ikka kohe 3 tundi korraga. Ja siis veel 2 tundi. Lahe. Ootesaalis pole peale kergendusministeeriumi mitte midagi. Ole siis seal ootamas tunde ilma tilga veeta. Ei ole ülearu lõbus. 

Lõunale meid korra siiski viidi ja seal sai ka pool liitrikest vett, aga minu vedelikutarbimise harjumuse juures on see piisk.

Selle 5 tunni jooksul nägin ma ei rohkem ega vähem kui tervelt 2 nn. võõra lennufirma masinat, kõik ülejäänud kuulusid kodusele Ethiopian Airways'le.

Meie lennuki tehniline rike sai parandatud ja meie teele asuda.

Edasi sujus asi justkui kenasti. Lennukis tankisin muidugi jooke endale naha vahele hulgi ja olgu seejuures mainitud, et valdav osa sellest lahja, ilma igasuguse kraadita :). 

Daris maandudes tegime läbi viisaprotseduuri. Sain kätte pagasi. Suurepärane, et see kõik need lennud ja transfeerid siiski koos minuga läbi tegid :). 

Vahetasin endale paar kohalikku tugrikut kaasa ning hotelli. Selleks ajaks kui liikuma lennujaamast saime oli juba päris hämar ja kohale jõudes kottpime. Liiklus oli Darile omaselt veel pingeline, kuid nüüd enam kiiret ju polnud. Hotellis sai kiiresti tuba pisut jahedaks tehtud, ise vee alt läbi käia ja voodisse. Ümber oli lärm veel õhtuselt vilgas, et tundus, et isegi selles ei suuda ma magama jääda, aga võta näpust. Hea, et tule jõudsin ära kustutada. 

Homme hommikul juba linnast välja.

TAN-ETH P1: Veedan aega lennujaamades

Äratus oli hommikul 3:50. Õhtul oli juba korra tekkinud ketserlik mõte üldse mitte magama minna. Aga mõistus õnneks siiski säilis ja nii eile õhtul voodisse siiski kobisin. Samas muidugi kella 2 paiku hakkasin juba vaikselt kella vaatama. Kuna viimased päevad või õigemini nädalad on nii hullud olnud, siis üleväsimus on oma võtnud.

Aga jäägu see nüüd minust maha :). Minu peas nüüd ainult zen mõtted. 

4:30 ootas mind takso, et lennujaama sõita, lend ise 6:20. Kuna üle pika aja taas pagasiga reisimine, siis ei saanud minekut päris viimasele hetkele jätta.

Minu seekordne marsruut kukub siis välja järgmine: Tallinn-Frankfurt-Milaano-Addis Ababa-Dar es Salaam. Loodetavasti sujub kõik kenasti.

Lennuk Tallinnast oli pilgeni täis. Aga kõik õigel ajal ja hästi. Lennukis üritasin ka tukkuda, oli ju ka väljas veel meeldivalt pime. Ülearu hästi see mul muidugi välja ei tulnud, seda enam, et minu kõrval istusid meditsiinivallas töötavad tegelased, kellel juttu jagus kogu teekonnaks :). 

Frankfurdis oli aega lähes 3 tundi transfeeriks. Jalutasin terminaalis ja siis otsisin endale vaikse nurga, kus sai jalad seinale lükata ja juhtme seina panna ning uudiseid lugeda - kardetavasti viimased enne tagasiteele asumist :). 

Lend Milaanosse oli samuti võrdlemisi täis, aga vabu kohti siiski oli. Lend ise kestab ja vaid ca tunnike ja kohal.

Kui Milaano lennu värav oli välja kuulutatud, seisis selle värava juures suur kahekorruseline bojeng :). Ei saa ju olla, et Euroopa siselennul selline monstrum liigub. Aga seal ta seisis. Ja siis hakati meid peale panema ja oh üllatust, meid pakiti hoopis bussi, mis viis põllul oleva teraslinnu juurde :).  Plaan oli ennast taas unele sättida, kui lennuk juba õhus oli, aga kus sa saad, kui all on vaade Alpidele oma lumiste tippude ja kõik see omakorda pilvetupsudega ilustatud. Muljete ja elamuste kollektsioon sellel reisil avatud :)

Kui Milaanos (Malpensa) lennujaamas lennukilt maha tulime, hakkas silma põrandakate, mida nad seal kasutanud on. Juskui oleks mõni mimmu ennast pidurüüse riietanud, et kluppi minna :) sädeles ja sätendas see rada. No aga mida muud veel moepealinnalt tahta :). 

Lend saabus ja kodinad sain kätte 2 paiku ja lend edasi minemas õhtul kell 9. Lõbus :(. Seda eriti, et kuna olin alles paar kuud tagasi sattunud sinna, siis oman kogemust, et nad oma check-ini ja pagasi loovutamist ei kipu enne 2 tundi avama. Ja järel vedada oma suurt seljakotti tundide kaupa ning seejuures meelelahutuseks ainult kaks toidukohta, siis ei tõotanud need tunnid üleliia huvitavaks kujuneda. Aga mis siis ikka, ka selles olukorras saab võtta parima :). Maandusin siis ühte neist kahest toidukohast ning kostitasin ennast pühvlimozzarella salati ja punase veiniga. Saatjaks raamat, mille lugemisel pole vaja mõelda ning aeg lendas. 

Minu üllatuseks avati seekord check-in isegi 3 tundi enne väljalendu.  Kui lennuk startis Milaanost oli see sisuliselt täiesti tühi. Meel oli juba lausa rõõmus, et kuna tegemist on öise lennuga ja reisijaid vähe, siis saab ennast üle mitme istme külili visata ja äkitsi isegi tukkuda. Lendi Addis Ababasse oli vahepeatusega Roomas. Kuna Milaanost väljudes istusin akna all ja lennukis polnud liiga soe ja isstme seljatoe püstine asend tundus mulle ettepoole kaldu olev, siis kasutasin ära enda ja kõrvalistme padjad-tekid ning olin istmel justkui laiskloom Sid, pidevalt niheledes. Lootus oli, et kui Rooma peatus tehtud ja läheb pikemaks lennuks, siis viskan ennast külili. 

Ja siis hakkas reisijaid peale tulema ja tulema ja tulema. Arvan, et mu nägu sellel hetkel küll mingit rõõmu ei väljendanud :). Aga....

Õnnejumal pidi seekord minu poolt olema. Nimelt minu kõrval olev iste jäigi tühjaks. Jeee.

Jätkuvalt nihelesin ja otsisin mõistlikku asendit, kuid see käis siiski läbi pool-une.

Esimene päev lendamisi ja ootamisi seljataga ja valmis peagi taas ter ütlema mustale mandrile :). 

TAN-ETH: Proloog

Enne veel kui kannad koduselt pinnalt lahti saab ja Aafrika avarusi nautida, tuleb taas pisike agusivkalik sissejuhatus teha.

No mis see on, mis jälle paneb seljakotti pakkima ja teele asuma. Seda ühte ja kindlat faktorit polegi. Suur roll muidugi on loodusel ja loomadel :). See on ju siin nii kauge ja eksootiline ja seal oled sa imepisike osa sellest. Ulme, ja see tunne valdab mind ikka veel - ka pärast 2 selja taha jäänud avastusretke. No ja siis lisaks uued huvitavad paigad ja inimesed.

Iga kord saabudes loksuvad mõned asjad paika, mis on oluline ja kuidas on ikkagi lood nende surres-enim-asju-võistlusega. Seega on suur tänutunne olnud hinges, kui olen tagasi koju saabunud.

Seekord hakkas mind vaikselt kripeldama Etioopia avastamine. Kurb tõsiasi oli muidugi see, et seekord reisimas justkui üksi. Täiesti vabandatavatel põhjustel minu tavapärane reisukaaslane Eret ei liitu.  Kui varasematel kordadel on plaan juba päris varakult paigas, siis sellel korral sündis otsus napp kuu enne minekut. 

Sõjaplaan kujunes siis seekord selliseks, et esmalt Tansaaniasse tagasi, kus olen üksi avastusretkel ( või noh pigem üksi reisi alustanud, kuid seal on mul saatjaskond giidi ja koka näol siiski kaasas) ja pärast riigipiiri ületamist saan julgestusgrupi kodukamaralt. Ette ei oska veel miskit kommenteerida, kuid sellise ogarusega tegelejad peavad olema lahedad tegelased, seega ei mingit kartust ega riski.

Seekord vajasin taas kahte viisat, Millest ühe saan piiril ja teise peab saama enne Rootsis asuvast saatkonnast, kui riiki saab. Viisade tegemise leepisime kokku ühiselt ja organiseeritult. Paar korda juba kiusasin grupijuht Ristot, et millal saab, kuna pidin teistest ju tüki varem teele asuma. 2 nädalat ja paar päeva enne minu väljalendu said viisad Rootsi poole teele. Tagasi justkui oleks pidanud kenasti jõudma ja paar päeva ülegi jääma. Aga esmaspäeva õhtul "rõõmustas" Risto mind infoga, et passid on Eesti poole teele pandud, kuid riiki sisse pole veel registreeritud. Variant muidugi ju veel oli, vähemalt teoreetiliselt, et teisipäeval pass kenasti saabub. Samas tundus see olevat vene ruleti mängimine. Mõeldud tehtud, teisipäeva hommikul - või õigemini noore lõuna paiku, sain asuda teele Vilmsi täjnavale, et taotleada kiirkorras lisapassi. Mõte selles, et mina lisapassiga koos lähen Tansaaniasse minema, kus saan viisa piiril teha (see juba 2 korda läbitud protseduur) ja siis põhipass saabub koos teistega novembri alguses Etioopiasse koos vajaliku viisaga. Lennuajad räägivad, et peaksime riiki saabuma vähem kui tunnise vahega. Eks paistab, kas ja kuidas see skeem õnnestub :). Teoorias igal juhul töötab, ainus väljakutse oli lisapass poole päevaga valmis saada ja see oma kätte ka saada.

Huvitaval kombel see kammaijaa mind närvi ei ajanudki :). Vaatasin korra lihtsalt võimaliku plaan B lahendust, st kui kolmapäeva hommikul ei saa lennata, et millal ja kuidas siis edasi.

Igal juhul läksin passi taotlema lootusega see siiski samal päeval kätte saada. Olin vaimu kenasti valmis pannud, et seal nurruma ning paluma-anuma hakata :). Lauas istus väliselt väga väljapeetud daam (ilma igasuguse ilkumiseta), aga kurja kui suu lahti tegi ja saagima hakkas, siis tahtis mul küll kops ikka mitu korda üle maksa minna. Selle asemel et proovida midagigi teha või leida lahendust rivistas ta mind nii kuis jaksas. Hammustasin keelde ja naeratasin ja ikka muudkui andsin talle teada, et proovida ikka tasub. Kui ei tule välja, siis ei tule. Kes ei tea, siis kiirpassi tegemise aeg on ametlikult kuni 2 tööpäeva.  Sai seegi katsumus selja taha jäetud ja siis tööle tagasi, kus tahtsid ka ju otsad kinni sidumist ja vajalike juhtnööride jätmist.  Aeg-ajalt piilusin oma postkasti ja Omniva kodulehele, et näha kas ühe või teise passi osas on positiivseid stsenaariumeid. Ei miskit.

Ja siis, kell 2 kopikatega tuli elupäästev sõnum lisapassi kohta ja seega võib nüüd templi alla lüüa, et läheb sõiduks :). 

Minulikult algas õhtul kell 10 asjade pakkimine. Seljakott sai kergem kui mullu, vähemasti nii mulle tundus. Loodetavasti pole miskit elutähtsat maha jäänud. Ja nüüd kohe ka esimene ehmatuslaine. Kas vakstsineerimispass sai ikka kaasa, sest Tansaanias võib aga ei pruugi seda vaja minna. Aga on olemas. Pass, telefon ja pangakaart ka, seega kõik elutähtis olemas ja teele.

Seekord viib tee mind läbi Frankfurdi ja Milaano mustale mandrile. Hommikul on eeldatav start 6:20. Oi mulle see keset ööd ärkamine ei ole mokka mööda, aga mõnusa puhkuse nimel ka selleks ohverduseks valmis :). 

Minu käest küsitakse viimasel ajal sageli, et kaua võib või mis asi mind sinna mustuse ja vaesuse sisse ajab. No aga käige ise ära ja nähke tõelist Aafrikat. 

No ja kui ikka sügeleb, siis tuleb ju sügada :).