LAV - Tansaania P36 - Järjekordne mittemidagitegemisepäev

Tänaseks polnud meil planeeritud ühtki tegvust. Kui just basseini ääres pikutamist ja aeg-ajalt enese märjakskastmist tegevuseks lugeda :-)

Mina ärkasin hommikul juba poole 8 paiku, kuid uimasin veel voodis, enne kui ronisin välja asjatama. Pesin ära oma kampsuni, mida jaba kasimatuna hoiutud reisi algusest peale. On küll häbi, aga elu teeb omad korrektiivid. Nimelt varem poleks see kuskil lihtsalt ära kuivanud.

Eret ärkas gramm enne poolt 10 ja kui protseduurid selja taga, aeg hommikusöögile siirduda. Tegemist rootsi laua stiilis õhtusöögiga. Valik päris korralik. Kõhud täis vitsutatud, siis suundusime päikesevanne võtma. Nagu ikka algab see esmalt basseinikülastusega. Ahjaa, siin on lahe süsteem, saime saabudes 2 kaarti, mis võimaldavad meil lunastada basseini äärde rannarätikud. Kui oleme päeva lõpetanud, siis viima rätikud tagasi ning meile antakse taas need 2 plastikkaarti ja nii igakord, kui soovime saada rannarätikuid.  

Kui ikka päike paistab, siis tervet päeva pole siin võimalik olla päikese käes aga nii paari-kolme tunni kaupma saab hakkama. Seega lõuna paiku oli meile päikesest küll saanud ja seadsime ennast sisse lobby alasse. 

Ja nii sisutihedalt see päev veeres. Õhtusöögikohaks valisime eile pearestorani koos bufeelauaga. See on ohtlik koht söömiseks, tekib tavapärane bufeelauasündroom. Ma ju anult natukene kõigest prrovin ja siis on taldrik täis kuhjatud  nagu inimest oleks umbes aastajagu nälgas hoitud. Hmm, tõdesime, et seda toidukohta peaksime üritama vältida kuni meie siinviibimise aja lõpuni.

Õhtupoolikul hakkas tuul tõusma ja lõøtsuma, seega, minul kui tuntud külmavaresel tuli tibutagi selga. Kurja, miks see tagi küll sooja ei anna??? :-)

Kuna meil on hakanud nüüd ka mõned soovid ja tahtmised tekkima siis õhtul suundusime uurima, kuidas neid ellu viia.

Õhtu oli mul suhteliselt varajane, Eretil pisut pikem. Mägi vist võttis ikka oma. Olen 24/7 lestakala, aga halb ka ei ole?

LAV - Tansaania P35 - Algas puhkus Puhkus :-)

Täna siis see tore päev, kui lõpuks ometi algas puhkus, mis on valdava enMuse mõistes puhkus. 

Äratus oli kell 7, sest kell 8 pidi tulema transafeer meid kaasa võtma, et Kilimanjaro lennuväljalt Zanzibarile lennata.

Olin sisuliselt terve öö jälle voodis rabelenud ja hullult higistanud. Keha võitles veel palaviku ja väsimusega. Aga hommikul üles tulles oli olemine, mida vöiks täiesti inimese omaks pidada :-). 

Hommikusöögiks tellisin endale praemunad ja kurki- tomatit kõrvale. Peale paar klaasi mahla ja tass teed ning kuidas siin maal ikka ilma värskete puuviljadeta saab?  Ei saa, seega pistsin kinni veel ka terve hunniku vilju - papaiat, arbuusi, apelsini ja banaani.

Kui hommikusöök söödud, tegime hotellist check-outi ja selleks ajaks oli meie auto ka juba saabunud. Laaditi meie seljakotid peale ja sõit läks lahti Kilimanjaro lennuvälja poole. Aega pidi see võtma ca 45 minutit ja nii see ka sisuliselt oli. 

Kui olime kohale saabunud, pakkisime oma seljakotid taas ümbristesse ning siis check-ini sappa. Meie kõrvalrida moodustus teismelistest, kes suutsid silma paista ainult eriti nõmeda käitumisega. No nende saatja nahas poleks küll tahtnud olla. Ma peaksin selliste kantseldamise puhul vist esimese nädala järel hulluarsti juurde. Inema. Aga las nad jäävad oma tegemisi tegema, sest lennukis olid nad siiski ootamatult vaikselt.

Saabusime Zanzibari lennuväljale ja tegime oma vajalikud bürokraatia protseduurid, mis sellel korral oli enda registreerimine mingile valgele paberile. Kas see info õige või vale oli, ei huvitanud kedagi. Ühtki dokumenti samuti ei küsitud. Pagasilint oli lennuväljal äge:-). Postide vahel madal kivimüür, teisel pool pagasiga tegelevad murjamid, kes siis küsimise või kehakeeles näitamise peale kärust õiget kotti tuvastavad ning annavad. Meie seljekottide peale on kõik millegipärast hämmingus ja iga jumala kord saame selgitada, mis seal sees on.  Mul juba mitu korda olnud tahtmine teatada, et ärgu muretsegu, et me siiski ei tassi kaasa ühtki parajas mõõdus murjamit :-). Kuna see on potentsiaalne tüli allikas, siis olen sellest siiski hoidunud. 

Kodinad käes tüürisime välja, et üles leida meid ees ootav rendiauto. Hmm, me polegi ise juba päris mitu nädalat sõitnud. Sildi enda. Imega leidsime kiiresti ja asusime auto poole teele, mis oli pargitud ametlikust lennuvälja alast väljas. Palavus, oi mõnus palavus. Løpuks ometi võime ära unustada külmetamise :-). 

Selleaastane auto on meil taas Suzuki Escudo. Auto on igal juhul paremas tehnilises sesukorras kui meie möödunudaastane rendikas siin. Isega aknaid saavad mõlemad sõitjad iseseisvalt avada ja sulgeda :). Otseloomulikult ootasid meid ees parajad segadused, sest kui broneeringut tegin, siis oli jutt sellest, et ühel meist on rahvusvaheline luba olemas ja teisel pole, seega seda kohalikku paberilipakat on vaja ainult ühel meist. Kõik oli justkui arusaadav ja siis tulemuseks oli see, et mulle oli see A5 paberilipakas ette valmistatud ja Eretile mitte. No ja siis totaalselt sirge seljaga väideti, et siin sõitmiseks on igal ühel seda paberilipakat vaja, sest kohalik politsei muud lihtsalt ei aktsepteeri. 

Ega me siis oska sellisteg ka vaielda, kuigi mul on väga tugev tunne, et tegemist lihtsalt rahaveskiga :(. Sõitsime siis mingisse urkasse, kust Eret enda paberilipaka pidi saama, aga enne seda pidin mina rooli istuma ja teise auto järel sõitma. 

Krt, see saar ja linn (Stone Town)  on elupõlgureid täis. Igaüks arvab, et võib sõita seal kus tahab ja millega tahab. Silmad peavad sul õnnelikult kohalejõudmiseks olema nagu tõsised radarid ja absoluutselt igasse ilmakaarde nägema. Aga nagu vanarahva tarkus ütleb: "Mis ei tapa, teeb tugevamaks.".

Ereti paber valmis, oli järgmine peatus bensiinijaamas, sest kui tavapäraselt maailmas autot rentides saad sa selle kätte täis paagiga, siis Zanzibaril on see totaalselt vastupidi. Me ilmselt sõitsime bensiiniaurudel lennuväljalt sellesse tanklasse. Seda pole enam vaja mainidagi et liiklus on meiega võrreldes vastupidine. No aga seda me oleme kogenud juba terve see 5 nädalat Aafrikas ja pole enam mingi üllatus. Seni kuni hotelli jõudsime, et pannud ma kordagi kojamwhimtööle, alati suunetule - just nii nagu peab :-). Küll ma olen tubli. ( no kes see ikka mind kiidab, kui mitte ma ise :-)). 

Tangitud ja teeots kätte juhatatud, asusime teele oma hotelli poole. Meie koduks viimasel nädalal on Karafuu Beach Resort Hotel and Spa.  Oh üllatust, aga kohale me saabusime kohe esimese katsega, ei mingit ekslemist. Ja olgu siinjuures öeldud, et kasutada on meil üks mitte kõige detailsem kaart ning oma pea, mida toetab ka möödunudaastane kogemus :-).  Sõites nii mõnigi koht tuli tuttav ette. See oli päris lahe tunne. Vähemalt 3 kohta, mid möödunud aastal külastasime, jäi täna meie teele. Äge :-). 

Hotelli saabusime ca kolmveerand kahe paiku ja tundus et hotell oli pisut hämmingus meie tänasest saabumisest. Aga see lahendati kohe kibekiiresti ära, seega kõik hästi. Meil paluti paariks minutiks istet võtta, paar paberit täita ja pakuti värske mahl. Mmm..., vedeliku puuduses olin ma oma taasutva organismiga olin juba mõnda aega olnud. 

Kõik valmis, anti meile kiire ülevaade, kus miski asub ja eskorditi meid oma tuppa, kuid esialgu ilma pagasita muidugi.  Viskasime toas ennast siis pikali ja ootasime, kuni meie seljakotid ka kohale jõudsid. Eks ta mõnda aega võttis, aga kohale nad saabusid. Küll aga otsustasime neid vendi selle eest mitte tippida.

Kiire riiete vahetus ja basseini äärde päikese kätte. Kell oli selleks ajaks juba 3 tuuris. Meie bangalo (õigem oleks küll öelda ridaelamu boks) on kohe basseini ääres, kuigi toast basseini juurde minemiseks peab tiiru ümber bangalote rea tegema. Hetkel, oma puujalgadega, pole kõndimine mu suurim rõõm, aga elan üle. 

Basseini ääres kulus kella 5ni ja siis tuppa pessu ning väikesele avastusretkele mööda hotellikompleksi. 

Ah jaa, meil ikka seiklusi kah :-). Saabudes saime receptionist küll kiire info baaride ja söögikohtade kohta, aga katsu sa kõike kohe meelde jätta. Küll jäi meile meelde, et õhtusöögi aja ja koha peame eelnevalt peatoidukohas broneerima. Basseini ääres aga üks seltskond soovis kella 7ks õhtusööki broneerida. See ei sobinud tööl olnud tütarlapsele, sest nad sulgevad kell 7.30, aga seevastu 6.30 on täiesti ok. Me tegime siis sama :-). Pärast selgus, et naisterahvas just teravaim pliiats polnud, sest õhtusöögiaeg alles 7.30 algab ja tegelikkuses vaja ennast siiski eelnevalt põhirestoranis regisreerida. Hi-hi-hii.

Vaatasime korra kurvakutsunäoga ringi ja köögist saabunud kokk teatas, et ok, tulge aga, kuid seda tunni aja pärast kui me sinna esialgu saabusime. 

Meile sobis, maandusime baari ning lasime koksidel hea maitsta:-). Ja nii oligi peagi aeg õhtusöögiks.

Õigesse kohta jõudmisega tekkisid meil esmalt väikesed komplikatsioonid ning nii saime pisikese tiiru hotelli territooriumil teha, kuid ega see siis meid ei morjendanud:-). Mis halvasti, see uuesti ja teisel katsel jõudsime kenasti kohale. Toit nagu ikka siin, maitsev. Nämm nämm.

Mind söömine väsitas ning pugesin pärast õhtuseid protseduure mõnusalt voodisse mõnsatama ja lugema. Eret suundus netilevisse lobisse, mis kell saabus, pole mul õrna aimugi:). Nagu see oleks oluline.

LAV - Tansaania P34 - Süllekukkunud puhkusepäev :)

Tänane päev kukkus ootamatult sülle kui totaalne lebotamise päev. Esialgsete plaanide kohaselt pidime täna alles viimasest laagrist mäel tagasi tulema, aga seoses Ereti tervisliku seisundiga kiirustasime mäelt ära juba eile.

Seega oli meil võimalus ärgata millal tahsime ning teha mida iganes. Eile olin ma ära kustunud voodis kella 7 paiku. Ka suurtüki mürsk poleks suutnud mind rohkem üleval hoida. 

Ärkasime hommikul 9 ajal ja ajasime ennast üles, et hommikusöögile minna. Olin öö jooksul mitu korda ärganud ja uuesti magama jäänud, kuid ei osanud siis miskit tähele panna. Häirekell hakkas tööle kui hommikusöögil tellisin omleti ja see suus ainult ringi käis ja alla keeldus minemast. No ja viga ei olnud omletis vaid minus. Iga lihas, luu ja kont minus tegimpõrgulikku valu liigutamisel ning ise kuumasin kui saunakeris. 

Oli selge, et kõik pole kõige paremas korras :(. Hommikusöök koosnes seega puuviljadest, tassist teest ja mitmest klaasist mahlast. Olime eelnevalt kokku leppinud, et veedame oma päeva basseini ääres päikese käes. 

Õnnetuseks minu enesetunne seda plaanimküll väga ei soosinud. Teatasin pärast hommikusööki, et ma tahan veel pisut magada ja siis võime bassu äärde minna. 

Pisut kujunes terveks päevaks :-) Terve päeva jooksul sain voodist välja ainult vetsus käimiseks ning õhtusöögil käimiseks. Juba hommikupoolikul oli mul selge, et visklen voodis palavikuga. Tegelikult olin ju palavikus olnud mäel sisuliselt iga matkapäeva lõpuks, kuid hommikuks jälle normis olnud. Nii ilmselt tuli toime minu organism igapäevase koormuse ja kõrgusega. Aga nüüd päris nii polnud. Kuna kraadiklaasi käepärast polnud, siis näppu tulle pista poleks päris julgenud.

Igal juhul kujunes päev totaalseks lebopäevaks, aga mitte basseini ääres, vaid voodis. Õhtupoolikul mu kannatus katkes ning segasin endale kokteili - Coldrexi ja manustasin selle. Mõ e aja pärast oleks keegi justkui mu voodi märjaks teinud, higistasin palavikku välja. Õnneks koos sellega hakkas tagasi tulema ka normaalsem enesetunne.

Päris õhtul võiksin vist öelda taas, et elu on lill :-). Ja alata võib puhkus paradiisisaarel - Zanzibaril!!  Yeeeshh!!

LAV - Tansaania P33 - Kilbiga või kilbil? KILBIGA!!!

Tänane päev algas tegelikkuses küll juba eile õhtul. Kell 11 oli äratus. Pidime ennast siis riidesse panama ja hommikusöögile minema. Eeldatav teele asumise aeg oli südaööl.

Tuul oli küll pisut vaiksemaks jäänud, kuid siiski lõõtsus veel ebameeldivalt. Pärast ametlikku äratust, tegelesime enda sissepakkimisega. Tõmbasin endale selga 2 paari sooja pesu, jalga veel suusapüksid ja lisaks veel kilepüksid. Ülemisse otsa pele veel fliis ja talvejope. Kaela buff, teine mütsi alla. Kindaid oli 3 paari. Paksud kindad ja eraldi kasutamiseks veel treeningkindad, millele peale sain villased sõrmikud tõmmata. 

Jalga panime lõpuks ometi matkasaapad. Seni olime kõik päevad tennistes-tossudes matkanud. 

Giidi jutt hommikusöögi kohta oli pehmelt öeldes jahedaks tegev. Saate väga kerge hommiksöögi, siis on vähem, mida ronimisel välja oksendada. Aitäh. Tegelikkuses oli hommiksöögiks ei rohkem ega vähem kui pisut küpsiseid. Teed sai ka kõrvale rüübata ja oligi kõik.  Aga olles päris aus, ega selle ärevuse taseme juures polekski miskit süüa suutnud.  

Ja siis see algas. Kell oli 10 minutit üle südaöö, kui asusime laagrist tipu poole teele. Esiti tuli turnida mööda kaljut. Mitte et me seda varem teinud polnud, kuid raskeks tegi selle ümber valitsev pimedus. 

Vaevaliselt läks see turnimine. Juba esimese paarisaja meetriga oli keel vestil ja hingasin nagu roostetanud auruvedur. Tegime joogipeatuseid nii sageli kui võimalik.  Samuti oli kohe kiiresti selge, et olin ennast üle pakkinud. Seega koorisin jalast pealmise kihi pükse ja samuti võtsin jope alt fliisi.

Õige pea oli selge, et meil tekib probleem, st Eretiga koos me kaua minna ei saanud. Põhjus lihtne, temal oli külm hakanud ja pidi kogu aeg liikuma, et vastu pidada, aga mina seevastu polnud võimeline kogu aeg liikuma ning vajasin pause. Pause tegime, aga meie vajaduste järgi pidid need olema väga erineva pikkusega. Kõige hullem oli see, et enamus paarist pausist kulus maadlemisele oma camelbagiga, et juua saada, sest joogitoru kippus ära külmama. 

Lahe oli vaadata endast ülespoole ja samuti allapoole. Tõsine jaaniusside parv liikus mäest üles. 

Ülesronitav nõlv oli muidugi suhteliselt püstloodis sein ning pinnas polnud üldse väga kindel. Kommenteerisin veel Eretile, miks öösel alustatakse tippu ronimisega - sest kui inimesed näeksid päevavalguses seda seina, siis keegi lihtsalt ei roniks sinna :-).  Eret teatas selle peale, tal oli sama mõte olnud.  

Olime roninud ca 3 tundi, kui meie Simba team sai esimese tagasilöögi. Ma olin omadega nii läbi, et tundus, et nüüd ongi kõik. Selle peale tegime ümberkorraldused selliselt, et minu seljakoti võttis enda kätte vanem giididest ja jätkama pidime siis vastavalt meie võimetele ja vajadustele.  Kui mul seljakotti enam seljas polnud, sain pisut energiat juurde ja suutsin jätkata. 

Ühel hetkel teatas Eret, et tal käib pea ringi. Aga kange nagu ta on, üritas jätkata. Minul hirm silmini, üritasin teda keelitada, et ta giidile ütleks, kuidas ta ennast tunneb. Üritas ta jätkata, aga taipas siiski kohe kiiresti, et olukord läheb kiiresti halvemaks, mitte paremaks. Kiiresti oli selge, et Eret oli sunnitud tagasi alla minema. 

Mina aga jätkasin ronimist. Füüsiliselt oli minuga kõik korras aga vaimselt oli oksemaitse suus. Sest see sein, millest üles ronida tuli, seda oli veel pikalt- pikalt ees. Iga natukese aja pärastbküsisin, et palju meil seda seina veel ronida on. Oi, kuidas mulle need vastused ei meeldinud, sest hinnanguline aeg ei tahtnud kuidagi väheneda. Õnneks ei pidanud ma tassima enda seljakotti, vaid ainult põue pistetud joogipudelit.

Nüüd sain pause teha täpselt nii sageli kui vajalikuks pidasin. Ja seda võimalust ma ka kasutasin. Oluline seejuures oli paus teha nii lühike kui võimalik, st mitte lasta tekkida loobumise mõtteil. 

Varsti värisesin külmast nagu haavaleht ja see tähendas, et pidin ennast lahti koorima, et fliis tagasi selga panna. Brr, see oli ebameeldiv.  

Giid oli meile eelnevalt rääkinud, et kui Stella pointi välja jõuame, siis on tipp sama hästi kui vallutatud. Stella point asub 5756m kõrgusel. Sealt edasi päris tipuni pidinolema veel ca 45 minutit turnist, aga see ei pidanud enam järsk tõus olema.

Mingil hetkel hakkas minu kõrvu kostma giidi jutt, et palju pole enam jäänud ja et ma suudangi sellega hakkama saada. 

No mina ei tea, kust ma selle jõu ja vaimuenergia võtsin, kuid ühel hetkel ma Stella Pointis olingi. Hurraa! Ma tõesti suudangi sellega hakkama saada??

Stella pointi jõudes tulvas adrenaliini verre ja emotsioonid käisid üle pea. Muuhulgas kippus ka nutt peale, aga õnneks seda ei saanud ma endale lubada, kuna pisarad oleksid lihtsalt ära külmunud.

Stella Pointis juubeldasime giidiga piaut ning jätkasime teekonda tipu, Uhuru Peak'i, poole. 

Kilimanjaro on Aafrika kõrgeim tipp oma 5895 meetriga üle merepinna. Samuti on ta ka kõrgeim tipp, mis ei vaja erivarustust ja muud alpinismiga kaasnevat. 

Stella Pointist tipu poole rühkides oli vaja ju samal ajal veel vaateid imetleda. Päike hakkas kohe tõusma ja liustikud, mis mäetipus asuvad. Siis astusin edasi, endal mokk töllakil ja imetlesin looduse pakutavat.

Oli, mis ta oli, aga 19. juuli 2014 kell 6.39 on see hetk, kui suutsin Kilimanjaro tipu vallutada. Jeeee!!!!!!!!!

Ma ikka veel ei usu, et ma sellega hakkama sain :-).  Minu tipu võtmise aeg seega viimasest baaslaagrist oli 6 tundi ja 29 minutit.  Tavapäraselt hinnatakse, et see võtab 6-8 tundi. Seega olin ma pigem selle esimese otsa sees oma ajaga. Mitte, et see aeg nüüd mingi näitaja oleks.

Maagiline asja juures oli see, et võtsin tipu just samal ajal koos päikesetõusuga. See pilt oli võimas. Oodates Uhuru Peak'i juures oma korda, et pilti teha, (eks ikka tõestamaks, et ma ei luuleta :-)), kui mäe tipu kohale tekkis pilv. See tunne on väga raskesti kirjeldatav. Ma usun, et kõige lädedasem on, kui ütlen, et tunne oli nagu keelgi oleks mint käsi pidi vedela veseniku sisse toppinud. See jäine tunne  tekkis sekunditega. Mul tekkis møte, et kas tõesti võin ma siin oma käed nii külmetada, et sõrmed mustaks lähevad. Loodan, et seda tunnet ei pea ma mitte elu seeski enam uuesti tundma. 

Seega, kui pildid tehtud, võtsime suuna alla poole. No see tempo, millega me mäest alla tulime, oli uskumatu. Sama tuleb öelda ka mäest laskumise tehnika kohta.  Sõitsime sisuliselt suuska mäest alla ja seda oma matkasaabastel. Toimus see lahtise kruusa peal.  Vot see kogemus oli lahe!  Samas eriti lahe ei olnud see mu jalatsitele ja riietele, sest see tegevus oli vägagi tolmune. Aga mustad olime me enamus aega, sest Kilimanjarol ronimine on väga tolmune tegevus.

2 tunniga olin baaslaagris tagasi. Eret oli saatnud mull sõnumi, et tema alla tagasi minemne oli õige otsus olnud, kuna tema olemine oli ikka väga paha ja seega viidi ta järgmisse laagrisse (3100le). Ja kui see ei paranda enesetunnet, siis päris alla. Ei olnud need head uudised :-(. Olin ta pärast mures ja seega otsustasin kohe kiiresti asuda teele alumisse baaslaagrisse. Tegelikkuses on aeg ülemises baaslaagris pisut kosuda ja siis kulgeda alumisse baaslaagrisse.

Kogu tiim pakkis ennast üleval kokku ja asus teele alla poole. Õnneks oli mäest alla tulemine tegelikult ka alla tulemine, mitte üles-alla jõnksutamine. Olin poolel teel alumisse baaslaagrisse, kui Eret helistas ja teatas, et tema olemine on ikka väga paha ja ta viiakse alla ära. Krt, mul kukkus selle peale süda saapasäärde. Otsustasin, et mis mõtet mulgi siis veel mäele jääda ja ma tulen ka alla. 

Mõeldud-tehtud, või noh mõeldud. Tegemisega läks päris keeruliseks. Rada alumisse baaslaagrisse oli tõsine hullumaja. Ainult kivide otsas turnimine. Mingil hetkel hakkas see niimoodi mu põlvedele, et sisuliselt oli nutuvõru ümber suu. Asi läks nii hulluks, et alumisest baaslaagrist väravasse liikumine oli totaalne piin. Tempo olematu. Ning sealseid rajal olevaid astmeid allapoole astusin külg ees. Ma olin juba valmis sinna rajale jääma, sest tundus, et edasi minna ma lihtsalt ei suuda. Õnneks võttis minuga koos liikunud giid mu seljakoti taas enda kanda ja see leevendas oluliselt minu olemist, kuid siiski oli veremaitse suus.

Ja siis, ühel hetkel tuli pääsemine. Värav, st see Kolgata tee alla sai läbi. Kogu team juba ootas mind all. Eret istus kivi peal, selleks hetkeks juba rõõmus ja roosa. Seega oli talle taastavalt mõjunud kõrgutest alla tulemine. Jumal tänatud! Seekord pääsesime lihtsalt.

Registeerisin ennast mäelt välja ja seejärel pakiti meid kogu teamiga pisikesse bussi ja sõit hotelli poole läks lahti. Oli äraütlemata meeldiv istuda, mitte jalgadel olla, mida ma olin südaööst alates olnud. Kell oli selleks ajaks saanud juba ca 4, kui all olin.

Iga koht minus tegi põrgulikku piina. Vaatamata sellele olin ja jätkuvalt olen õnnelik. Kas ma seda valmis oleksin kordama? Täna vara vastata. Aga selge on see, et kohe kiiret ei-d ei ütleks.

Aga mäele pean küll tänulik olema, sest ilmaga oli ta meie vastu päris leebe. 

Aitäh Kilimanjaro, et olid minu vast lahke ja võimaldasid mul imetleda vaateid Sinu tipust.

LAV - Tansaania P32 - Viimased ettevalmistused tipu võtmiseks

Hommik täna väga varajane polnud. Tore on see, et juba teine öö järjest õnnestub mul magada ilma külma tundeta. Ajasime endale kargud alla ja sõime tavapärase hommikueine. 

Päeva teekonnaks pidi olema minek viimasesse, st kõrgeimasse baaslaagrisse. Laager asub 4600m kõrgusel ja sealt hakkame siis tippu ronima.

Päeva matk pidi aega võtma ca 3-4 tundi. Etteruttavalt peab ütlema, et meie tegime selle alla 3 tunni. 

Teekond väga hull polnud, täiesti tehtav. Järjepidevalt ülesmäge. Barafu Hut on laager, kuhu jõudsime. Kell oli selleks napilt 1. Kogu raskus asja juures oli, et õhtupoole tuli ennast välja puhata, et olla öösel valmis tipu vallutamiseks. 

Tore oli muidugi see, kuna kõrgused juba nii suured, siis taimestikku enam polnud ja suurte kividegagi keeruline, seega oli päris suur väljakutse leida koht, kus keha kergendada.  Aga paar kivi me siiski leidsime ja need hädad said lahendatud :-)

Kui laagrisse jõudsime, hakkas lõõtsuma meeletu tuul. Ja see üha valjenes. Kui eile oli mägi meid kostitanud vihmaga, siis täna  meeletu tuulega. Tuul oli vastikult jäine ja üha valjenev. Olles telgis pikali, tekkis tunne, et kohe läheme lendu. Meie söögitoas (spetsiaalne telk) istudes käisid seinad edasi- tagasi ja telk võttis tuule käes erinevaid kujusid. Päris hirmutav oli telgis istuda.

Sõime lõuna ja kohe taas tagasi telki, eesmärgiga magada kuni õhtusöögini. No ei tulnud sellest miskit välja. Eks ärevus öösel algava tippu ronimise ees on oma võtnud.

Kuna päikest täna polnud, siis oli suhteliselt jahe telgis olla. Nii ma siis vähkresin oma magamiskotis. Ega Eretilgi paremini polnud. Tal külm polnud, sest oli ennast minust paremini sisse pakkinud. Minu jalad külmetasid ja ei aidanud isegi jalas olnud 2 paari sokke. Õnneks leidsin külmetavate jalgade vastu ka rohtu. Harutasin nimelt oma sooja jope lahti ning pakkisin oma jalad selle sisse. Alles siis kadus külmatunne ära. 

Aga magada ma ikka ei saanud. See lõõtsuv tuul oli see, mis hirmutas. Kuidas sellisega küll ronida saab?  Sõime õhtusöögi ja kibekiiresti taas telki. 

Minul ikka magada ei õnnestunud, Eretil läks gramm paremini ja sai hetkeks sõba silmale. Kui päeval rääkisime oma giidiga, siis tema hinnang oli, et õhtul tuul vaibub. Eks me näe. Aga nüüd vedelaks lüüa on ka imelik. 

Kilimanjaro, ole palun meie vastu leebe.

LAV - Tansaania P31 - Ronimisharjutused mööda püstloodis seina

Tänane hommik ei pidanud algama liiga vara. Äratus pidi olema kell 7.15 ja teele asuma 8.30 ja 9 vahel. Tegelikult asusume teele 9.21. 

Täna oli mäel esimene öö, kus mul polnud kordagi külm. Olin õhtul jalga tõmmanus 2 paari sokke ning selga sooja pesu ja lisaks veel ühe särgi. Fliis oli kohe magamiskoti kõrval valmis, juhuks kui on külm. Eret vaeseke võitles külmaga ja otsis samuti öösel veek teise paari sokke jalga. Hommikul oli ta siiski suhteliselt külma võetud näoga. 

Ees pidi meid ootama ca 45 minutit kuni tund järsku seina. Järsk sai täna uue tähenduse :-). See oli püstloodis ronimine. See oli unustamatu kogemus. Adrenaliini voolas veres nii et mühises.  See oli esimene kord, kus rajal tekkis ummik. Kuna ronida sai ainult ühte rada pidi ja kandjad oma lõputute kodinatega olid samas sabas, siis vahepeal seisime tükk aega, et neid läbi lasta.  Kandjad muide käivad sisuliselt sama rada. 3ndal päeval saavad jätta ühe 4600m nuki võtmata ja viimasest baaslaagrist nad enam kõrgemale ei roni, aga muidu teevad selle hulluse kõik kaasa. Seejuures on neil turjal lisaks isiklikule pagasile veel 20 kilo. Selle 20kg kuju on väga erinev. Alustades korvidest, lõpetades laudade, toolideni, mida kaasa veetakse.

Me ikka veel ei jõua ära imestada, et mõnede jaoks taritakse üles kaasa ka peldikud. Nagu siin kive ja põõsaid vähe oleks, mille taga ennast kergendamas käia. Aga issanda loomaaed on ju lai :-). 

Tänane kõrgeim punkt oli 4200m üle merepinna, Barranco Wall. Vaated jäid täna nigelaks, sest olime matkamas pilvede sees. 

 Imeline maailm on meil - telefoni levi oli seal üleval suurepärane ja nii sain endast ka ilmselt juba pisut muretsevatele vanematele elumärki anda.

Laager on meil täna Karanga Valley 3930m kõrgusel. Kui kohale jõudsime, siis tuli kerget uduvihma. Õnneks märjaks meil siiski ei õnnestunud saada :). Kui kohal, pesime ennast pisut puhtamaks ja kobisime telki traditsioonilisele päevaunele.  

Mõne aja pärast oodati meid lõunale. Toit on ka siin traditsiooniliselt maitsev, kuid portsjonid on ebanormaalselt suured. Mul ei tule meelde ühtki toidukorda, kus oleksin oma taldrikutäiega hakkama saanud. 

Õhtupoole pidime minema veel väikesele jalutuskäigule, kuid kuna vahepeal oli hakanud tihedat vihma sadama, siis Caspar meid telgist välja ei ajanud ja õhtune jalutuskäik jäi ära. 

Homne päev viib meid laagrisse 4600m kõrgusele, et siis öösel alustada kolgata teed tipu poole. 

Statistikahuvilistele:  täna olime rajal 3 tundi ja 18 minutit ning meie läbitud distants oli 4,71 km, samme selle distantsi läbimiseks oli vaja teha 8300.

LAV - Tansaania P30 - Me ikka veel ei anna alla

Täna pidi olema pikk ronimise päev, seega äratus vara. Kell 6 tuli kark alla ajada. Oi kurja, kui ennast telgist välja ajasin, oli kõik härmas. Muuhulgas ka meie telk, millel oli paks valgekiht peal. Mitte ei tahtnud magamiskotist välja tulla. Aga mis teha, liikuma oli vaja hakata.

Tegime hommikused protseduurid, sõima hommikusöögi. Seejärel igaõhtu- ja hommikune meditsiiniline hinnang. Täna hommikul oli nii külm, et vererõhku ei mõõdetudki. Sama lugu kopsude kuulamisega. Aga hapniku tase veres on jätkuvalt  90 ümber ning pulss 70-80 vahel. Juba teist hommikut järjest on keha temperatuur pæris madal. Täna lausa 35,6. 

Tänane teekond pidi võtma 6-8 tundi. Õnneks tõus ei pidanud nii järsk olema kui eile. Tæna pidime tõusma 4600 meetrile, Lava Towerile. Tõus tõesti väga hull polnud, aga kuna tõusta tuli 4 tundi järjest, siis oli see päris ränk. Kohe kiiresti tuleb öelda, et seni kuni liikusid, ei saanud sellest arugi, aga niipea kui laagris kohal, kõige suurem kõnts maha pestud ja teli siruli saanud, vot siis....  Pilt kippus ikka korralikukt kõndima. Enesetunne, peale murdva väsimuse oli tegelikult päris hea. Ei või nuriseda. Aga kui juba täna nii väsinud olime, mis siis edasi saama hakkab. 

Laager asub meil täna 3970m üle merepinna, Barranco Camp. Vaated mäele on võimsad. No ja tee või tina, aukartus hiiglase ees on ikka suur. Õnneks pole me teda seni pahandanud ja ta on meie vastu ilmaga suhteliselt leebe olnud. Nii võiks või tänupalve igal õhtul lugeda, et see nii ka jätkuks. Paraku on minu näol suhteliselt paganaga tegemist, seega jääb üle lihtsalt loota parimat.

Homme ja ülehomme peaksid olema pisut kergemad päevad, kuid kuna üldine väsimus hakkab vaikselt kohale  jõudma, siis on pisuke värin siiski sees. Aga loodetavasti saame ennast hommikuks kenasti välja puhata ja valmis jälle tegudeks. 

Siinne standard on kell 6.30 süüa õhtusöökja siis pärast seda tuttu. Või vähemasti telki sooja. Nagu seal ülearu soe oleks.

Aga vaated on vägevad, mida igal sammul imetleda saab. Juba need on seda vaeva väärt. No ja allaandmise mõtteid meil igal juhul pole. Ikka läbi raskuste tähtede poole. Simba team peab ju ülesannete kõrgusel olema. Just nii meid siin kutsutakse. 

Tänased statistilised numbrid olid järgmised: samme 16000, läbitud distants  ca 10 km, rajal oldud aeg oli 5 tundi 49 minutit.