TAN-ETH P4: Kirjakud, pumbad ja simbad - kuid mitte unes vaid ilmsi.

Tommik polnud planeeritud liiga varaseks ja mulle polnud antud isegi ärkamise aega. Aga võta näpust, kui lootsin magada. Eriti hindu keelne inglise keel hakkas üle laagri hõiskama juba kella 6st ja süüa nõudma. Palju ja kõike sellist, mida nende kokal muidugi pakkuda polnud. Just, just igal seltskonnal on oma kokk kaasas, kes oma seltskonna eest siis hea seisab. Minul oma koka üle nuriseda ei tule, kui siis ainult sade, et üritab mind nuumata ja ma järjepidevalt kasvatan teda sellega, et mind pole vaja sellistes kogustes toita, sest see on toidu raiskamine. Aga kõik, mida ette kantakse, on hää. 

Kui telgis ümber oma telje keerlemisest sai küllalt ja kobisin pessu. Mõne aja pärast kõik toimetused toimetatud, istusin kaunist hommikut ja mõnusaid looduse hääli nautima. Selleks ajaks oli valdav osa rahvast juba safarile suundunud ning meil hea vaikne ja rahulik, et sai isegi enda mõtteid kuulata. Tarkade inimestega on ju ikka meeldiv vestelda :). Peagi saabus minu ette mu hommikune roheline tee ja taldrik puuviljadega. Seekord andsid värvi taldrikule papaia, arbuus, apelsin ja banaan ( see kohalik lühikest mõõtu).  Minul meel hea ja asusin maiustama. Ja siis saabus hommikune omlett rohke sibula, ja porgandilaastude ja miski rohelisega. Kõrval vorstike ja üleküpsetatud tomat sibule ja grammi küüslauguga. Vorsti jätsin katsetamata, kuid tomatile andsin valu ja hometist poolega sain ka hakkama. Puuviljad lisaks ja ajage palun käru ette, et mind minema veeretada:). Pakkisime pärast rahulikku hommikueinet oma laagri kokku ja teele.

Õige pea registreerisime ennast parki sisse ja avastusretkele. Ei saanud me kuigi kaua sõita, kui käe saime valgeks pumbaga ( siinne siga, vist tüügassiga) koos põrsastega ja siis veel pesakona ja siis veel. Oi, näe kirjak! Ja nii hakkas see päev kulgema.

Samas pean nüüd tõdema, et nägin nüüd esimest korda ära ka selle tõelise pildi, kuidas näev savann välja kuivaperioodi viimases otsas. Vot see on karm, head kuivuse üle kurtjad koduvabariigis :). 

Kirjakud näitasid ennast arvukalt, üks ikka graatsilisem ja pikema kaelaga kui teine. Ühei ikka tumedam ja laigulisem kasukas seljas kui teisel. Jõudsime varsti jõe äärde, millest polnud ülearu palju järele jäänud, kuid ikkagi arvestatava laiusega, kuid sügavust polnud enam alles jäänud. Selle keskel seisis üks kirjak, kes siiski otsustas jõe ületada ja temast pisut eemal saabusid jõe äärde veel 3 kirjakut. Otsisid siis kohta, aga milleks, jäi esiti selgusetuks. Aga siiski, üks astus esimesi jalgu pidi vette, painutas kaela, kuid ei miskit. Siis tabas oma jalad harki ajada ning siis kaele painutades, ulatus seltsimees jõest jooma.  Teine kirjak tegi sama. Kolmas ennast siiski ei alandanudja lihtsalt hakkas üle jõe marssima :). 

Praegusel ajal on pumbadel ja ka imaaladel pojad nii mõnusalt pisikesed. Neid võikski vaatama jääda. Ma isegi ei taha teada, kui palju ma taas pilte klõbistasin. Aga ainult ennast saab nende rohkuses süüdistada.  Taas ühe veesilma juures, hakkas silma kaldal nosiv hippo. See on tegelikult suhteliselt ebatavaline, sest hippod päevasel ajal päikesega veest välja ei tule, kuna nende nahk kuivab imekiiresti päikese käes ja praguneb ja pidi neile põrgulikku valu tekitama. Aga see seltsimees oli ennast kohe vee äärde sättinud ja seega polnud kaugele minna, kui vaja ennast vees kasta.

Kohe kõrval uudistasid põõsastes kaks kirjakut kaelad õieli, ise pisut arglikult põõsa tagant piiludes.

Ja silmad veelgi rohkem vasakule pöörates ilutses teisel pool veesilma vantside kollektsioon.  Jee.taas üks loom soovitute seast olemas. See endale püstitatud soov täidetud :). 

Lisaks olid veesilma ääres ka paavianid. Seega arvan, et selleveesilma ääres oleks Navitrollal jagunud tegevust ja inspiratsiooni oma maalidele pikaks ajaks. 

Paarutasime veesilma ääres edasi põigates ühele ja siis jälle teisele poole. Ühel hetkel hakkasid silma ühe palmivõsa vahel mitu seisvar jeepu. Selge, midagi lahedat oli meid ees ootamas ja eeldatavasti peaks sellišel tegemist olema mingit tüüpi kiisudega. Ja kuna ümbrus ei olnud sobilik ei gepardile ega ka väga leopardile, siis pidid see olema lõvi. Jeeeiiiiii!!

Ilmselt osutus tõeseks õite kiiresti. Puude all oli lõvilõrride pere. Selels hõimus paistis olevat 2 täiskasvanud isast, ilusate lakkadega. Lisaks kaks emast kellest üks oli täiskasvanud, kuid siiski suhteliselt nooreke ja siis veel kolm alla aastast kutsikat. Pere oli ennast kolme gruppi jaganud, seega vaatamist, imetlemist ja pildistamist jagus pikemaks ajaks.  Mitmed jeebud, mis olid seal enne meid lahkusid. 2 ekipaaži saabus. Samas tuleb tõdeda, et kuna ma ei väsi sellest pildist, siis meil polnud kiiret kuskile.  Vaatlemise käigus tuvastasime, et üks suur isane ilmselt vajaks hambaarsti teenust, sest ühelt poolt olid need kas puudu võ siis murdunud. Nägime seda, kuna ta unes eeldatavasti miskit sõi et suu matsus peas :). See pere oli hästi toitu ud, kuna ühtki ribid püsti tegelast nende hulgas polnud. Lisaks märkasime ka enne palmituka juurde jõudmist piisoni korjust. See olla Salimi hinnangul kõige enam 3-4 päeva vana. Nojah, eks see vähe lehkas küll veel, väkk.  Aga loodus nõuab ju oma.

Tagantjärele vaadates oli see hea, sest lisaks lõvide eneseeksponeerimisele olime me ka tunnistajateks sellele, kuidas ühe teistest eraldi põõnava lõvi tähelepanu (ilmselt hõimu pea) haaras lolli leaga lalisema saabunud paavian. Lõvi oli hetkega stardivalmis ja jooksis paaviani poole. See suues kabuhirmus ronis esimese ettejuhtuva puu otsa ja sealt ta siis kiunus. Lõvi puu all omakorda oli vägagi ründamisvalmis. Ülejäänud hõim oli seepeale ka sekundiga jalgel ja läksid uudistama ja aitama paavianijahti pidama. Kuna see meie silma alt toimus juba väljas, siis polnud meil mõtet enam paigale jääda. Kuidas need kuus põõnavat tegelast kuulsid ühe liikvele minemist, on müstika, sest inimkõrvale ta ühtegi kuuldavat heli ei teinud.  Aga taas uus elamus, mida ma varem näinud pole. Ei tea, kas ma olen nendega nii ära harjunud või on nende nägemine juba omamoodi tavaline, et ma seekorda pulssi mitu korda kiiremas tempos löömas ei tundnudki. Aga see tund kopikatega vaatamist oli igat sekundit väärt, absoluutselt!!

Edasi liikudes näitas meile taamal veel üks vantsikari. Äge, kahjuks mitte ülearu heal pildistamiskaugusel. Aga kindlasti tuleb veel võimalusi :). Ühte üksikut vantsi silmasime teel laagrisse veel. 

Tänane kollektsioon täienes ka elusate piisonitega, seekord 6-pealine seltskond. Kuulsin ka seda, et selline seltskond pidavat olema oluliselt ohtlikum kui suur kari, sest suurel karjal, kus sees ka emased isendid, on alati liider olemas ja piisonite kari ei ründa, kui karjajuht seda ei tee. Aga selline väike isetsevate härrasmeesteklubi pidi olema täiesti ettearvamatu ja kippuvat väga lihtsalt ründama, eriti halbade olude kokkusattumisel ka autot, kuid see pidavat olema siiski ektsreemne olukord.  

Pärast veel mõningat sõitmist saabusime laagrisse. See on täiesti eraldatud ja inimtühi. Pidime tegelikult kaasa saama rangeri, kuid kui ennast parki sisse kirjutasime, siis keda polnud, oli ranger :(.  Eks näis, kuidas kulgeb. Kõhe on, aga Salim ja Yahaja on siin varemgi peatunud ja ka ilma rangerita.

Laagri vahetus läheduses on järvesilm, kus on arvukalt hipposid ja ka krokodille. Laagrisse jalutavat vahetevahel hippod, krokud veest nii kaugel ei liigu. 

Nüüd oitame õhtusööki ja siis telki külili. Kell seitse on siin juba ju kottpime ja kuna oleme maailma otsas, siis peale oma kükloobilambi ja kahe õlilambi mingit valgusallikat pole.

Homme taas terveks päevaks safarile. Kirja järgi samas laagris, aga eks paistab.

Head ööd, hippod, head öödvantsid,head ööd lõvipere ja head ööd kõik teiegi, keda üles lugeda ei jõua. Aitäh ilusate elamuste ja meeldejäävate muljete eest :). 

TAN-ETH P3: Sügavasse laande saabumine

Hommikul oli äratus ametlikult kell 7, kuna start oli planeeritud kella 8ks.  Tegelikult ärkasin grammi varem. Ronisin vee alla, et see kahe reisipäeva aegne jama peast pesta. Õhtul ei saa ma ju pead pesta, sest olen muidu totaalne saara kui märja peaga pea patja panen. Pestud, ..., kammitud ning asjad ka kokku pakitud, oli aeg hommikusöögiks. See ülearu rikkalik ei olnud, kuid puuviljad laual, ei oska ma miskit muud tahta. 

Pool tundi oliveel lahkumiseni, kui arbuusi haugates märkasin, et minu safarijeebuke oli juba valmis ennast pannud :). Maiustasin omad viljad rahulikult lõpuni, võtsin toast kodinad ning asusin teele.

Uksel tervitasid varasemast ajast tuttavad Yahaya ja Salim, kes siis selle nädala jooksul vastavalt ametites kokk ja giid-autojuht.

Peaaegu esimese asjana uurisid nad, et kuidas ma sellise hotelli leidsin? No aga internet on kõikvõimas. Tuba oli igati vinks-vonks :). Vannitoa aknad lausa maalingutega ja kuidu ka terve tuba sinduslik. Ainsa asjana maadlesin eile õhtul stepsliga. Neil ju teineotsik võrreldes Euroopaga. Õnneks on ka. Sellekaoks trikk, mille me Eretiga eelmisel aastal avastasime, või õigemini meile õpetati. Seeg sain taas kõik vajalikud mänguasjad leatud ja võib põõsastessesuunduda.  See et kohalikud ise linna ei tunne, pole ju minu probleem:). Ega neilegi, kuigi kohale saabumiseks olid nad siiski kaarti vajanud. 

Nagu ikka, ei ole selles linnas edasijõudmine justülearu kiire, aga nüüd see hetk enam ei loe. Tänavatel vuravad siin suures osas autod, mida meie teedele liikuma ei lubataks. Kohatu tuleb elavat tuld sumpsist, kord vajab see Fred Flinstone'i autojuhiks, nii roostes on need. Lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal aga liiguvad :) 

Tegime veel tankimispeatuse poes, et toiduvarusid täiendada ning edasi teele.  Siin ei saa tegelikult arugi, kui linn lõpeb ja külad algavad. Igal pool on asmikud ja kauplemine.  Esimene paar tundi kulus tutvuse ja mälestuste uuendamisele ja kiiresti sisseelamisele. Kaanisin oma istmel vett ja uudistasin ümbruskonda. Väljas on 30 kraadi ja vahelduv pilvisus.  Mõnus. Pisut halenaljakas oma lähes sinakasvalgeid jalgu ja käsi siin vaadata. Aga loodetavasti saab jume siiski näkku, enne kui tagasi koju vaja tulla.

 Kulgedes lõuna poole läbi pisikeste külade tundsin taas ennast justkui mõni jääkaru puuris vaatamiseks ja näpuga näitamiseks:). Minu  puuriks seekord siis jeep, mille aknast mina välja ja nemad sisse vaatasid.  

Teel tegime lõuna kohalikus toidukohas. Mina konsumeerisin ühe omleti koos värskega. Kõht täis ja meel hea, edasi. 

Ei saa öelda, et liiga palju oleks siin muutunud, kuid miskit siiski. Dari on jätkuvalt uusi hooneid siginenud, nagu kombeks igal pool, klaasist. Aga väljapool linna oli tekkinud mitmeid-mitmeid väiksemaid töökodasid tekkinud, kus ehitusblokke valmistati. Mõnede jaoks olid masinad ja mõnel pool vormiti neid päris vanamoodsal moel. Ja siis oli näha arvukalt kerkimas seniste hüttide kõrvale uuemaid ja eeldatavasti ka pisut püsivamaid maju. Teine suur muudatus oli see, et hetkel veetakse teede äärde elektriliine. Esialgu ei saanud ma aru, miks pikalt-pikalt oli teede ääres langetatud puid, neid ainsaid, mis neile pisutki kaitset päeva kuuma päikese eest kaitset pakuksid.  Igal juhul asjad liiguvad. Täna on veel kindlasti külasid, kes pole seni lambivalgust elu seeski näinud.

Pühapäeval toimuvad siin presidendivalimised. Igal pool on näha valimisplakateid. Ilmselt suur osa ei oska ka seda lugeda, kuid see ei takista ju kampaania tegemist.  Huvitav, kuidas kirjaoskamatud valimas käivad. Allkirja asemele nad ju kolme risti kirjutada ei saa?

Kella 3 paiku saabusime oma tänasesse peatuspaika. Seadsime ennast sisse ja hetkeks mõnsatama ja siis kella 4 tuuris paadiga jõele. Tundus esiti, et tänaseks saagiks võib jääda teel nähtud paarsada lehma, paarkümmend kitse, kuked-kanad ja ühes külas üksinda uitamas nähtud paavian :).  Salim õhtusöögi lauas väljendas imestust, et miks need lehmakarjade omanikud elavad väga saastades tingimustes, kuid endal on 50-60 pead karjas ja ühe lehma hind on ca 500000 kohalikku shillingut. Meile arusaadavas rahas on see natuke all 300 dollari. Võiksid nad ju endale mõne lehma arvelt lubada ju küll miskit paremat. 

Teine vestlus, mis meil arenes oli rahvusliku lenufirma olemasolu või siis puudumine. Tansaanias see puudub, kuid samas lennujaamu on ehitatud ja laiendatud ja aru ei saada, miks seda vaja kui endal pole ühtki lennukit.  Kõlas kuidagi tuttavalt see teema ka meie kontekstis. Hää küll, meil paar lennukikest ju tallis olemas, kuid tervikuna on asi siiski lahja. Kasvõi lõunanaabritega võrreldes. Ja siinjuures tuleb õelda, et kui mul on olnud võimalik Eesti õhuga lennata, siis olen neid ka eelistanud.

Päev loomadega kohutmises osas nii lahjalt siiski ei läinud, kui ennist tundus :). Paadiretkel nägime mitmeid krokusid, valdav osa neist sellised lemmiklooma möötu, keda jõiks koduski pidada :). Üks tegelane oli oluliselt mehisem, see oli juba kole mis kole.  Lisaks arvukalt erinevaid linnukesi, kelle nimedega ma isegi ei ürita hakkama saada, ega neid meelde jätta.  No ja siis muidugi kallastel nähtud blue monkey'd ja jõehobud.  Hippod paaditripi alguses ei tahtnud ennast eriti näidata, kuid kuipäike looja hakkas minema, siis esitlesid ennast päris hoolega. Hipposid oli igas mõõdus, küll väiksemaid, küll suuremaid. Puristasid mis jaksasid. Selle kõige taustav veel ilus päiekeseloojang. Häppi, häppi, häppi.

Tagasi laagris, sai pesus käia. Mull muidugi tu dus, et shampoon jääbki pähe, sest ühel hetkel dušist vesi lihtsalt lakkas jooksmast. Pidasin juba plaani, et kuidas ma nüüd abi ja lahndust otsin, aga kraanist vesi siiski tuli, lihtsalt kehva surve tagajärjel see üles dušini ei jõudnud. Igal juhul taas inimese tunne, sai õhtusöögile asuda. Tänaseks roaks oli pilau, mis on tradistiooniline Aafrika riisiroog. Nämm. 

Meie laagris ptegid erinevad ahvid meile meelelahutusprogrammi. Igav siin juba ei hakka :). Ahve oli näha vähemalt 3 erinevat liiki, must valged colobus'ed, blue monkey'd ning bushbaby'd. Trall kestis telgi kohal oleva puu otsas kaua, ja eeldatavasti terve öö.

Ritsikad siristavd terve orkestrina ja kuu on taevas nii ere, mida ma siin varasemast ajast vist isegi ei mäleta, kuid eelmise aasta LAV välja jätta, mille taevas oli ikka klass omaette.

Head ööd.

TAN-ETH P2: Mitte-midagi-tegemine ja kohale saabumine

Kus eilne päev lõppes ja tänane algas, on tegelikult päris keeruline selge piiritleda. Tegemist oli lõputuna näiva lendamisega.

Aga, aga.... Hommikul 6 kopikatega me Addis Ababas maandusime. Nüüd oli vaja veel kella 10ni oodata ja siis selle roundi viimane lend Dar es Salaami. Sealt lennujaama ning seejärel pisikesele jalutuskäigule linna.

Seadsin ennas Addisa lennujaama ootesaalis akna alla uimerdama. Päris magama ei julgenud ka jääda, sest äkki siis jään lennust maha magama.

Vaatasin aga vilgast toimetamist. Huvitav, et ka sellel lennuväljal võib näha ainult kohaliku lennufirma masinaid. Mitte miskit muud.

Ja siis läks huvitavaks. Lend hilineb pisut no ja pisut on ikka kohe 3 tundi korraga. Ja siis veel 2 tundi. Lahe. Ootesaalis pole peale kergendusministeeriumi mitte midagi. Ole siis seal ootamas tunde ilma tilga veeta. Ei ole ülearu lõbus. 

Lõunale meid korra siiski viidi ja seal sai ka pool liitrikest vett, aga minu vedelikutarbimise harjumuse juures on see piisk.

Selle 5 tunni jooksul nägin ma ei rohkem ega vähem kui tervelt 2 nn. võõra lennufirma masinat, kõik ülejäänud kuulusid kodusele Ethiopian Airways'le.

Meie lennuki tehniline rike sai parandatud ja meie teele asuda.

Edasi sujus asi justkui kenasti. Lennukis tankisin muidugi jooke endale naha vahele hulgi ja olgu seejuures mainitud, et valdav osa sellest lahja, ilma igasuguse kraadita :). 

Daris maandudes tegime läbi viisaprotseduuri. Sain kätte pagasi. Suurepärane, et see kõik need lennud ja transfeerid siiski koos minuga läbi tegid :). 

Vahetasin endale paar kohalikku tugrikut kaasa ning hotelli. Selleks ajaks kui liikuma lennujaamast saime oli juba päris hämar ja kohale jõudes kottpime. Liiklus oli Darile omaselt veel pingeline, kuid nüüd enam kiiret ju polnud. Hotellis sai kiiresti tuba pisut jahedaks tehtud, ise vee alt läbi käia ja voodisse. Ümber oli lärm veel õhtuselt vilgas, et tundus, et isegi selles ei suuda ma magama jääda, aga võta näpust. Hea, et tule jõudsin ära kustutada. 

Homme hommikul juba linnast välja.

TAN-ETH P1: Veedan aega lennujaamades

Äratus oli hommikul 3:50. Õhtul oli juba korra tekkinud ketserlik mõte üldse mitte magama minna. Aga mõistus õnneks siiski säilis ja nii eile õhtul voodisse siiski kobisin. Samas muidugi kella 2 paiku hakkasin juba vaikselt kella vaatama. Kuna viimased päevad või õigemini nädalad on nii hullud olnud, siis üleväsimus on oma võtnud.

Aga jäägu see nüüd minust maha :). Minu peas nüüd ainult zen mõtted. 

4:30 ootas mind takso, et lennujaama sõita, lend ise 6:20. Kuna üle pika aja taas pagasiga reisimine, siis ei saanud minekut päris viimasele hetkele jätta.

Minu seekordne marsruut kukub siis välja järgmine: Tallinn-Frankfurt-Milaano-Addis Ababa-Dar es Salaam. Loodetavasti sujub kõik kenasti.

Lennuk Tallinnast oli pilgeni täis. Aga kõik õigel ajal ja hästi. Lennukis üritasin ka tukkuda, oli ju ka väljas veel meeldivalt pime. Ülearu hästi see mul muidugi välja ei tulnud, seda enam, et minu kõrval istusid meditsiinivallas töötavad tegelased, kellel juttu jagus kogu teekonnaks :). 

Frankfurdis oli aega lähes 3 tundi transfeeriks. Jalutasin terminaalis ja siis otsisin endale vaikse nurga, kus sai jalad seinale lükata ja juhtme seina panna ning uudiseid lugeda - kardetavasti viimased enne tagasiteele asumist :). 

Lend Milaanosse oli samuti võrdlemisi täis, aga vabu kohti siiski oli. Lend ise kestab ja vaid ca tunnike ja kohal.

Kui Milaano lennu värav oli välja kuulutatud, seisis selle värava juures suur kahekorruseline bojeng :). Ei saa ju olla, et Euroopa siselennul selline monstrum liigub. Aga seal ta seisis. Ja siis hakati meid peale panema ja oh üllatust, meid pakiti hoopis bussi, mis viis põllul oleva teraslinnu juurde :).  Plaan oli ennast taas unele sättida, kui lennuk juba õhus oli, aga kus sa saad, kui all on vaade Alpidele oma lumiste tippude ja kõik see omakorda pilvetupsudega ilustatud. Muljete ja elamuste kollektsioon sellel reisil avatud :)

Kui Milaanos (Malpensa) lennujaamas lennukilt maha tulime, hakkas silma põrandakate, mida nad seal kasutanud on. Juskui oleks mõni mimmu ennast pidurüüse riietanud, et kluppi minna :) sädeles ja sätendas see rada. No aga mida muud veel moepealinnalt tahta :). 

Lend saabus ja kodinad sain kätte 2 paiku ja lend edasi minemas õhtul kell 9. Lõbus :(. Seda eriti, et kuna olin alles paar kuud tagasi sattunud sinna, siis oman kogemust, et nad oma check-ini ja pagasi loovutamist ei kipu enne 2 tundi avama. Ja järel vedada oma suurt seljakotti tundide kaupa ning seejuures meelelahutuseks ainult kaks toidukohta, siis ei tõotanud need tunnid üleliia huvitavaks kujuneda. Aga mis siis ikka, ka selles olukorras saab võtta parima :). Maandusin siis ühte neist kahest toidukohast ning kostitasin ennast pühvlimozzarella salati ja punase veiniga. Saatjaks raamat, mille lugemisel pole vaja mõelda ning aeg lendas. 

Minu üllatuseks avati seekord check-in isegi 3 tundi enne väljalendu.  Kui lennuk startis Milaanost oli see sisuliselt täiesti tühi. Meel oli juba lausa rõõmus, et kuna tegemist on öise lennuga ja reisijaid vähe, siis saab ennast üle mitme istme külili visata ja äkitsi isegi tukkuda. Lendi Addis Ababasse oli vahepeatusega Roomas. Kuna Milaanost väljudes istusin akna all ja lennukis polnud liiga soe ja isstme seljatoe püstine asend tundus mulle ettepoole kaldu olev, siis kasutasin ära enda ja kõrvalistme padjad-tekid ning olin istmel justkui laiskloom Sid, pidevalt niheledes. Lootus oli, et kui Rooma peatus tehtud ja läheb pikemaks lennuks, siis viskan ennast külili. 

Ja siis hakkas reisijaid peale tulema ja tulema ja tulema. Arvan, et mu nägu sellel hetkel küll mingit rõõmu ei väljendanud :). Aga....

Õnnejumal pidi seekord minu poolt olema. Nimelt minu kõrval olev iste jäigi tühjaks. Jeee.

Jätkuvalt nihelesin ja otsisin mõistlikku asendit, kuid see käis siiski läbi pool-une.

Esimene päev lendamisi ja ootamisi seljataga ja valmis peagi taas ter ütlema mustale mandrile :). 

TAN-ETH: Proloog

Enne veel kui kannad koduselt pinnalt lahti saab ja Aafrika avarusi nautida, tuleb taas pisike agusivkalik sissejuhatus teha.

No mis see on, mis jälle paneb seljakotti pakkima ja teele asuma. Seda ühte ja kindlat faktorit polegi. Suur roll muidugi on loodusel ja loomadel :). See on ju siin nii kauge ja eksootiline ja seal oled sa imepisike osa sellest. Ulme, ja see tunne valdab mind ikka veel - ka pärast 2 selja taha jäänud avastusretke. No ja siis lisaks uued huvitavad paigad ja inimesed.

Iga kord saabudes loksuvad mõned asjad paika, mis on oluline ja kuidas on ikkagi lood nende surres-enim-asju-võistlusega. Seega on suur tänutunne olnud hinges, kui olen tagasi koju saabunud.

Seekord hakkas mind vaikselt kripeldama Etioopia avastamine. Kurb tõsiasi oli muidugi see, et seekord reisimas justkui üksi. Täiesti vabandatavatel põhjustel minu tavapärane reisukaaslane Eret ei liitu.  Kui varasematel kordadel on plaan juba päris varakult paigas, siis sellel korral sündis otsus napp kuu enne minekut. 

Sõjaplaan kujunes siis seekord selliseks, et esmalt Tansaaniasse tagasi, kus olen üksi avastusretkel ( või noh pigem üksi reisi alustanud, kuid seal on mul saatjaskond giidi ja koka näol siiski kaasas) ja pärast riigipiiri ületamist saan julgestusgrupi kodukamaralt. Ette ei oska veel miskit kommenteerida, kuid sellise ogarusega tegelejad peavad olema lahedad tegelased, seega ei mingit kartust ega riski.

Seekord vajasin taas kahte viisat, Millest ühe saan piiril ja teise peab saama enne Rootsis asuvast saatkonnast, kui riiki saab. Viisade tegemise leepisime kokku ühiselt ja organiseeritult. Paar korda juba kiusasin grupijuht Ristot, et millal saab, kuna pidin teistest ju tüki varem teele asuma. 2 nädalat ja paar päeva enne minu väljalendu said viisad Rootsi poole teele. Tagasi justkui oleks pidanud kenasti jõudma ja paar päeva ülegi jääma. Aga esmaspäeva õhtul "rõõmustas" Risto mind infoga, et passid on Eesti poole teele pandud, kuid riiki sisse pole veel registreeritud. Variant muidugi ju veel oli, vähemalt teoreetiliselt, et teisipäeval pass kenasti saabub. Samas tundus see olevat vene ruleti mängimine. Mõeldud tehtud, teisipäeva hommikul - või õigemini noore lõuna paiku, sain asuda teele Vilmsi täjnavale, et taotleada kiirkorras lisapassi. Mõte selles, et mina lisapassiga koos lähen Tansaaniasse minema, kus saan viisa piiril teha (see juba 2 korda läbitud protseduur) ja siis põhipass saabub koos teistega novembri alguses Etioopiasse koos vajaliku viisaga. Lennuajad räägivad, et peaksime riiki saabuma vähem kui tunnise vahega. Eks paistab, kas ja kuidas see skeem õnnestub :). Teoorias igal juhul töötab, ainus väljakutse oli lisapass poole päevaga valmis saada ja see oma kätte ka saada.

Huvitaval kombel see kammaijaa mind närvi ei ajanudki :). Vaatasin korra lihtsalt võimaliku plaan B lahendust, st kui kolmapäeva hommikul ei saa lennata, et millal ja kuidas siis edasi.

Igal juhul läksin passi taotlema lootusega see siiski samal päeval kätte saada. Olin vaimu kenasti valmis pannud, et seal nurruma ning paluma-anuma hakata :). Lauas istus väliselt väga väljapeetud daam (ilma igasuguse ilkumiseta), aga kurja kui suu lahti tegi ja saagima hakkas, siis tahtis mul küll kops ikka mitu korda üle maksa minna. Selle asemel et proovida midagigi teha või leida lahendust rivistas ta mind nii kuis jaksas. Hammustasin keelde ja naeratasin ja ikka muudkui andsin talle teada, et proovida ikka tasub. Kui ei tule välja, siis ei tule. Kes ei tea, siis kiirpassi tegemise aeg on ametlikult kuni 2 tööpäeva.  Sai seegi katsumus selja taha jäetud ja siis tööle tagasi, kus tahtsid ka ju otsad kinni sidumist ja vajalike juhtnööride jätmist.  Aeg-ajalt piilusin oma postkasti ja Omniva kodulehele, et näha kas ühe või teise passi osas on positiivseid stsenaariumeid. Ei miskit.

Ja siis, kell 2 kopikatega tuli elupäästev sõnum lisapassi kohta ja seega võib nüüd templi alla lüüa, et läheb sõiduks :). 

Minulikult algas õhtul kell 10 asjade pakkimine. Seljakott sai kergem kui mullu, vähemasti nii mulle tundus. Loodetavasti pole miskit elutähtsat maha jäänud. Ja nüüd kohe ka esimene ehmatuslaine. Kas vakstsineerimispass sai ikka kaasa, sest Tansaanias võib aga ei pruugi seda vaja minna. Aga on olemas. Pass, telefon ja pangakaart ka, seega kõik elutähtis olemas ja teele.

Seekord viib tee mind läbi Frankfurdi ja Milaano mustale mandrile. Hommikul on eeldatav start 6:20. Oi mulle see keset ööd ärkamine ei ole mokka mööda, aga mõnusa puhkuse nimel ka selleks ohverduseks valmis :). 

Minu käest küsitakse viimasel ajal sageli, et kaua võib või mis asi mind sinna mustuse ja vaesuse sisse ajab. No aga käige ise ära ja nähke tõelist Aafrikat. 

No ja kui ikka sügeleb, siis tuleb ju sügada :).

Itaalia - P7: seisame paanil ja kiired autod

Kuna traditsioone ei saa murda, siis hommikusöök ka tãna hommikul kell 9.  

Nagu ikka, saime eriti saiase Itaali hommikusöögi ja siis veel viimased pakkimised  ja hüvastijätt. Seejärel teele. Modena oma Ferraridega ning Parma ootas ees.  

Taas kinkisime meie võõrustajale paki komme. Seekord küll mitte päris kodumaised, kuid siiski meie pere lemmikud  - Hanejalad.  Seepeale tuli vastuseks kohe üks punane vein. Seda poleks ju vaja olnud, kuid  perenaine pidas nii paremaks :). Aitäh, Betty.  

Eile õhtul klaasi veini ja vestluses perenaisega kuulsin, et ta selles majas elab juba 15 aastat. Majutusteenust pakub 5 aasatat. Ainult viimased 2 aastat on olnud see ka nn. avalik koht. Varem oli teenus sõpradele ja nende sõpradele. Härra majas, keda tutvustati sõbrana - on jalgrattur/giid ning teeb erinevaid tuure ümbruskonnas. Igal juhul on see koht, mida julgen soovitada,  (B&B betty Bike). Tore oli ja loodetavasti kohtume taas!  

Täna saime taas uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt paanil oleva liiklusummikuga. Õige pisut uimasin sabas ja seejärel hakkasin otsima maha keeramise võimalust. Seda ju päris iga saja meetri tagant ei jagata.  Keerasime esimesel võimalusel paanilt maha, sest Lonni kuulutas, et veel ca 30 km oleks olnud seda uimamist või õigemini seismist ja kuna kannatlikkus pole mu suurim voorus, siis seda ma ju ei talunud eriti hästi.

Seejärel seiklesime väiksematel trassidel ja lausa külavahe teedel, enne kui palusin Lonnil taas kiirele trassile minna. Kasutu, sest olukord oli sama ning taas venisime kiirteel nagu teod võidujooksul :(. No ei edenenud see distants kuidagi.  Vahepeal sattus Lonni ka täiesti segadusse seoses ühe uue teelõiguga, mida ta polnud jõudnud veel selgeks õppida. Meid päästis vana hea teeviitade lugemine.  Seejärel otsustasin täna kiirele trassile üldse mitte enam ronida. Sellest piisas, et jõuda sihtkohta.  

Ferrarid! Esimesena maandusime Ferrari F1 muuseumi. Seal olud esindatud esimestest võistlusautodest kuni päris värskete i välja. Oli nii F1 kui ka ovaalil sõitvad masinad. Eraldi oli siia-sinna välja pandud mootoreid, pidurikettaid ja muid juppe, mis aitavad neil punastel kaunitaridel kiiresti liikuda. Sisuliselt oli pidevalt suu ammuli, kui näituse saalis ringi uudistasid. Seda uhkust on päris keeruline selgitada. Äge! 

Kuulsuste hallis olid väljas kõik masinad, mis on toonud tiitleid punastele. Enamuses juhtudel on masina rooli keeranud Mihkel Kingategija :)  ja need võidukarikad! Pik sein mitmetes ridades oli neid täis. Pilte sai klõpsitud taas ridamisi. Lõpuks sikutasime ennast küll punastest autodest lahti, kuid see polnud veel kõik. Paarkümmen km eemal veel teinegi Ferrari muuseum, kus  siis rohkem seeriatootmises autosid näha. Või noh, kui 2500 autot aastas saab maailma mastaapides seeriatootmiseks lugeda :). 

Kohale saabudes, olid koha hallis esimesed Ferrarid. Juba 1921 ehitatud Ferrari tippkiirus oli 120km tunnis. Autol peal oli kütusepaak, ca 150l. Samas veel vändaga käis masin käima. 

Kõige uuema masina tippkiirus on 350 km/h. See pärines 2013 aastast. Autol kasutatkse samuti KERS süsteemi. (Nagu see on ka F1 autodel peal, mis aitab autol kiirendada ja kiirust koguda). 

Ma küll ei tea, kus tänavatel neid tippkiiruseid kasutatakse, kuid ega see ju ei loe, ilusad ja ägedad on need masinad ikka ning pereautona keegi seda ja nagunii ei pea :). 

Tõmbasime Modenas Ferraridele raske südamega joone alla ja Parma poole teele. Viimane öö, enne kui koduteele asume.  

Palusin Lonnil meile veel toidupoodi leida, millega ta ka hakkama sai, kuid oh häda - pühapäeva õhtul kell 7 olid need juba kinni.  Otsisime siis üles oma hotelli ning pärast check-ini võtsime suuna linna õhtusöögile.

Hotell on ilus ja ruumikas. Ja kohe linna südamele lähedal. Läbi hotelli taga oleva pargi nurga ning üle silla ning kohal. Leidsime kiiresti koha, kuhu maha istuda, et siinne viimane õhtusöök teha.  Enamus meist vitsutas taas pizzat. Kodus ju pikka aega seda ei anta. Arvan, et minu pizzanorm on nüüd pikaks-pikaks ajaks täis.  Aga restoranis maitses pizza hästi! Loputasime selle alla rohke veiniga. Lõpetuseks veel magustoiduring ja meel rõõmus, võis tagasi hotelli poole tatsata. Õues oli juba täiesti pimedaks läinud, ja just grammike soojem õhk kui minul vaja kampsuni haaramiseks. 

Veel tagasi lennuväljale sõit ootab ees, kuid tundub, et saan öelda - AITÄH ITAALIA, ilusa nädala eest!

Itaalia - P6: seiklemas San Marinos

Tänane hommikusöök taas kell 9. See oli esi ene hommik, kui laual polnud soolast, st sinki ega juustu. Saia ja muid saialisi see-eest hulgaliselt. Mõnsatasime hommiksöögi taga pe tunni.  

Täna öösel sadas kergelt vihma. Ja koerad klaarisid õhtul omavahel arveid. Meil on neid siin 2, üks suur ja teine väike. Lahtuati neid õhtul lausa mitu korda. Siis kui külalised liikumas, on kutsud lausa kuskil kinni. Kurb, aga mis teha, sest kui väravad on ikka lahti, siis tõenäosus, et mad omapead kõndima lähevad, on liiga suur. 

Tänane plaan pidi meid viima San Marinoga tutvust tegema.  Ega sellest riigist ülearu ju ei tea. See, et pisike ja keset Itaaliat, aga see on ka sisuliselt kõik.  Aga teele, ja eks siis paistab, mida näeme või kuhu satume :).  Riigis on ca 32000 elanikku, kellest ca 5000 on tegelikult itaallased. Samas elab ca 12000 sanmarinolast mujal maailmas - 4500 Itaalias, 3000 USAS, 1900 Prantsusmaal ning 1600 Argentiinas.  Riigi esmased juured ulatuvad väidetavalt 3. Septembrisse 301.  Just, just 301. Ei ole 1 eest ära ununenud :). Riigis on ka sõjavägi, 1000 pealine. Valitseb riiki 4 regenti.  

Kui ümbruskonnas sõidad, siis riiki ja riigist välja käib täiesti märkamatult. Ja selleks et ühest külast teise sõidad, mis mõlemad San Marinos, vahetad kuba mitmeid kordi riiki.  Lahe. Ja muidugi käib sõit järjepidevalt küngaste vahel ja tee on tõsiselt kurviline nagu mägedes ikka.

Palusin Lonnil meid San Marino kesklinna viia. Jõudsime seepeale mingisse huvitavasse kohta, mis tegelikult päris kesklinna siiski ei meenutanud, kuid seal olid juba viidad parklale ning kesklinnale.  Leidsime endale esiti parkimiskoha, kus oli märk viitega võimalisele, et selles kohas tohib parkida ainult kolmkümmend minutit, kuid samas bihjas ka, et see kehtiks justkui ainult tööpäevadel. Gramm passimist ja auto pargitud, asusime teele. Parklast sõitis lift ülespoole :) seal kohe suveniirikad. No ega ma pikalt oodanud, tegin kohe oma kohustusliku ostu, kruusi ära :).  Kuna müüjanna rääkis päris rahuldavalt inglise keelt, siis küsisin, kas allapoole parklasse võisin autot jätta. Tema soovitas seda mitte teha.  Võtsin teda kuulda ning läksin ja parkisin auto ümber parkimismajja, mille sissesõit oli kohe välise parkla väljasõidu juures.

Auto paigas, lippasin teistele järele. Kaarin oli teinud endale pisikese suveniiriosu ja samuti ka ema-Isa.  Edasi suundusime muudkui kõrgemale selle pisikese riigi veelgi väiksema pealinnaga tutvust tegema. 

Vaated on linnas igal pool ilusad, üksköik kuhu vaatad. Vanad, massiivsed majad ja kõik need mäenõlvadel. Pilte sai täna taas hoolega klõpsutada :). Esimesena jõudsime valitsushoone juurde. Mina ja Kaarin läksime ka sisse, ema-isa sättisid ennast platsi äärde varju istuma.  Hoone on vana ja mitte eriti suur (ükskord ometi pole olnud tegelastel suurushullustust :)). Parlamendi töösaal varustatud täiesti tänapäevaste lahendustega. 

Edasi jalutasime Kaariniga ülespoole, et veelgi kõrgemal mäe otsas ringi uudistada. Nii jäi meie teele San Marino kirik, mis on valgetes toonides sümpaatne kirik (isegi kui see  tuleb minu, pagana, sulest). 

Veelgi kõrgemale ronides, jäi meile silma vampiirimuuseum ja veel üks, mis oli mingite friikide päralt.  Nendesse me siiski sisse ei astunud.  Küll aga külastasime paari poodi. Eriti rohkelt on siin koti poode. Ja mis seal salata, lõppes see meie 2 jaoks 3 kotiga. Lisaks veel päikeseprillidega Kaarinile (Kaarini tänane varandus olid sünnipäevakingitused mummi ja vanaisa ning tädi Mariti poolt. 

Täna oli meie reisil pisut erakordne päev, nimelt sõime lõunat :). Seni olime selle kas vahele jätnud või siis piirdunud mingite viljade ja muu sellisega. Aga täna istusime lausa restoranis ja lasime hea maitsta salatitel ning magustoitudel. Ja ka nüüd ei saanud me läbi klaasi veinita. Seekord oli see San Marino kohalik valge vein. Hää vein :)

Kui linnast välja suundusime, siis suundusime San Leoni poole, kus mäe otsas võimas kindlus. Sinna otsa me siiski ei turninud. Piirdusime alt piltide tegemise ja niisama uudistamisega.  Edasi veel tiirutasime pisut riigis ringi ning tutvusime kohaliku eluoluga. Vaatasime, millistes majades siin elatakse. Majad on ilusad, korras ja mitte liiga vanad (vähemasti selles linnakeses, mida külastasime). 

Kuna täna oli ennast näitamas vihm ja äike, siis suundusime kuue paiku kodu poole, kus oli plaanis veel pisike siesta, enne kui õhtusöögile minek.  

Mina libistasin veel klaasikese kihisevat, enne kui õhtusöögile minek.

Täna einestasime samas restoranis kus eile ning taas tegimeumbes valikuid. Ema-isa sõid usta trühvliga totrellinisid, Kaarin salveiga ravioollsid ning mina karbonaara laadset pastat. Kõrvale valge vein  ja meel taas rõõmus :). 

Homme viimane täis päev siin riigis ja selle plaani e veeta Ferrari valdustes, kui õnneks läheb, sest on ju ikkagi pühapäev. Vist :)

Head und, Itaalia!