LAV - Tansaania P29 - Jätkub hiiglase kompamine

Hommikune äratus kell 6.30. Eesmärk oli liikuma saada ca 7.30 kuni 8. Hommikul magamiskotist ennast välja ajada ei olnud just kõige mõnusam. Aga kui on kutse, siis tuleb ju ikka minna. Ajasin ennast magamiskotist välja ja riidesse. Kohe toodi õnneks enda lobistamiseks törtsuke sooja vett. Kott kokku pakitud ja silmnägu puhas, oli aeg hommikusöögiks.  Täna pakuti meile hommikusöögiks putru ja peale selle veel omletti vorstike ja pannkooki. Nagu ikka ei jaksanud päris kõike ära süüa. 

Ja siis oligi aeg teele asuda. Täna pidi meid ees ootama suhteliselt järsust seinastnüles ronimine ja eeldatav aeg 5-5,5 tundi. Caspar, meie giid jäi esialgu meist maha, et vaadata üle, et kogu laager kokku saaks korralikult pakitud. Kui kandjad ka teele asunud oma kandamitega, siis järgnes ta ka meile.

See tõesti oli sein. Kohati tuli otsida lausa tuge kaljudest, et ennast edasi tõmmata või siis mitte kukkuda. Üks koht rajal oli eriti selline, kus abigiid lausa ütles, et me jälgiksime, kust ta kinni võtab.

Tempo oli päris aeglane. Tegime möned peatused teel, kuid mitte ülearu palju. Vaikselt aga kindlalt liikusime edasi. Küsisime aeg-ajalt ka seda, kui kõrgel me juba oleme, aga esialgu ei tahtnud number ikka kuidagi kasvada.

Oleme juba pilvepiirist kõrgemal ja mägi juba täiesti esitleb ennast. Vaated on juba hingematvalt ilusad.

Ühel hetkel, kui pisike väss hakkas juba uksele koputama, küsisime uuesti Casparilt, et kui palju meil minna veel on?  Oh seda rõõmu, sest olime just sellel hetkel omaänase kõrguse saavutanud ja olime selleks hetkeks tõusnud 4100m üle merepinna. Jeeee!!!! 

Laager, Shira cave, asub 3840m kõrgusel. Kui jõudsime laagrisse, pugesime telki pikutama. Mõne aja pärast saabusid veekausid, et ennast pisut küürida. Oi me olime täna ikka parajad põrsad :-). Aga oluliselt puhtamaks me siiski saime. Kui pestud, ronisime tagasi telki pikutama. Varsti hõigati meid taas telgist välja, seekord siis lõunale.  Söök söödud, järgneb ju korralikel inimestel siseta :). Ega meiegi kehvemad polnud.

Kella 4 ajal aeti meid taas jalgele ning siis oli aeg väikeseks teeks ning siis päeva viimasele jalutuskäigule. Tõusime veel sadakond meetrit kõrgemale, et vaadata ja imetleda vaateid no ja muidugi natuke veel ka aklimatiseeruda.

Tagasi laagris, lobisesime meie giidiga ning ühel hetkel aet kogu käng kokku, et teha üks ühine pilt. Olgu siis öeldud, et meie pärast on mäel 2 giidi, kokk ja 7 kandjat. 

Tänasteks parameetriteks kujunes 7400 sammu, 4,2 km ja matkamise ajaks 4.15.

Seni on olemine hea ja ka see 2 päeva matkamist pole mahlu veel välja võtnud. Seega ilma meditsinilise kontrollita võib öelda, et kõik on mycket brå :-). 

Aga meditsiinilise poole pealt, meid kontrollitakse igal hommikul ja igal õhtul. Mõõdetakse vererõhku, pulssi, hapnikutaset veres ja igast muud mudru veel. Seni on meid ronimiskõlbulikeks tunnistatud. Hurraa!

Õhtusöögisaalis põleb meil küünal ja puha. Süüa antakse hästi ja palju. Meil jälle pidevad vestlused teemal, et palun ärge nii palju serveerige, see lihtsalt toidu raiskamine. 

Niipea kui õhtune söök söödud ja arstlik kontroll tehtud, siis kohe telki magamiskoti sisse. Sest päikeseloojanguga koos on siin paganama külm.

LAV - Tansaania P28 - Esmase tutvuse sobitamine hiiglasega

Hommikuse äratuse panime kella 7ks, sest kell 8 pidi olema start mäe poole. 

Eile õhtul tegelesime pakkimisega. Kõik, mida mäel vajama hakkame läks ühte seljakotti ja kogu ülejäänud staff teise seljakotti. Mäe kott sai kenasti kokku ja mahtus kenasti ühte seljakotti ära. Muret tegi hoopiski maha jääv seljakott koos kogu moonaga, sest see seljakotti ei tahtnud mitte mahtuda. Appi tuli siin seljakoti ümbriskott, sest sinna sisse saime toppida kõik vajaliku. 

Võtsime ka kiire, kuid see-eest tugeva hommikusöógi ning tegime pärast seda pisut jõuharjutusi, et kodinad kõik receptionisse viia. Eret vedas mäekotti, mis oli suhteliselt mõistlik ülesanne, sest selle sai selga visata ja oli ok.  Mina maadlesin maha jääva kotiga. Ps. Maha jääv tähendab siiski seda, et see jääb autosse ja sealt omakorda pannakse selleks nädalaks kontorisse hoiule.  Õnneks tuli mulle üks hotelli töötaja appa ja kahekesi suutsime selle pauna ka sihtkohta toimetada.

Tegime hotellist check-outi ja jäime oma giidi ootama, kes pidi meile täpselt kell 8 järele tulema. Minutid läksid, aga giidi ei kuskil. Lõpuks 8.42 auto siiski saabus ja nii meie sõit mäe poole algas. Täna hommikul tundsin ennast päris hästi. Olin öösel korralikult maganud ja ei mingeid muresid ei tundu ud olevat. 

Ca 45 minutit søitu ja Machame gate' s me olimegi. Teel oli muidugi hakanud mingit ollust alla tulem ja kõik ümberringi oli justkui siilike udus lugu. Ja vastikult niiske oli ka. Olime hotellist uhkelt teele asunud lühikestes pükstes, kuid need vahetasime vähe pikemate vastu kohe väravasse jõudes. 

Väravas ootasime kuni kõik vajalikud protseduurid said tehtud. See võttis aega oma tunni. Vahepeal jõudsin juba ka õhema jope endale selga toppida, sest see väljas valitsev niiske jahedus polnud just kõige meeldivam. 

Kui hotellist olime sõitma hakanud, oli väljas 19 kraadi ja lootsime, et kohe- kohe veelgi soojem. He-he-hee, väravas võttis meid vastu 13 kraadi. Machame gate asub 1800 m üle merepinna. Tänane päevateekond pidi olema 1300 m tõusu. Laager, kuhu päeva lõpuks pidime jõudma asub 3100 m üle merepinna. Matk pidi täna aega võtma ca 5-6 tundi.

Tankisime oma veepaagid, täitsime vajalikud dokumendid ning teele. Kogu bürokraatia sai valmis ja asusime liikuma kell 11:23.

Matkates ja kõrgemale liikudes tuletatakse siin igal sammul meelde, et ikka tasa ja targu - pole pole.

Matkarada kulges esialgu vihmametsas. Palju niiskust, kõrged sammaldunud puud. Rada rohis kohati järsemalt üles poole, kord laugemalt. Iga mõnesaja meetri pärast jõime vett. No ja loomulikult tahtsime ka iga natukese aja tagant põõsaid nautima minna, kuid suutsime vastu panna ja käia nn. ametlikes vetsudes.

Natuke pärast 1 tegime lõuna. Kui ma hommikul korra oma lõunakarpi vaatasin, siis oli mokk ikka täitsa pikk, sest tundus, et seal oli saia, saia ja veel saia. Kohale jõudes selgus siiski, et päris nii hull asi polnud, sest karbis oli  2 tükki kana, 2 väikest banaani ning avastasin ka nn burgeri vahelt praemuna koos kotletiga. Pealejoogiks oli mangomahl.

Toit söödud, jätkasime teekonda. Ikka pole pole. Pärast veel ühte pisikest puhkepausi jõudisme oma esimesse baaslaagrisse. Kelle oli selleks ajaks saanud äsja 4. Kui saabusime, oli meie telk juba üleval, kuid madratseid alles pandi sisse. Registreerisime ennast žurnaali. Olime täna esimesed turistid, kes laagrisse saabusid :-). Ei tea, mida see nüüd tähendab, kas oli see ok või tegime endale karuteene järgmisi päevi arvestades, eks see paistab. Loodame et mitte. 

Meie tänaseks läbitud distantsiks kujunes10,31km ja rajal olime kokku 4:40. Samme loeti kokku ca 17500.

Pugesime telki, et pisut puhata. Kaua seda lõbu polnud. Esmalt toodi meile kausid sooja veega, saime käed-näod puhtaks pesta. Pikutasime veel pisut ja siis koputati meie koduuksele taas. Seekord oli tee aeg. Tee oli serveeritud meie söögitoas, milleks oli eraldi püsti pandud telk, sees laud ja toolid. Laual suur kandik popcorni ja küpsistega. Õhtusöök pidi olema valmis kell 6.30. 

Istusime siis oma söögitoas, nautisime sooje jooke ja krõbistasime popcorni ja küpsiseid ning jutustasime. 

Õhtusöögiks serveeriti kurgisuppi, mis oli tõsiselt maitsev. Praeks oli kala ja kookospiimas valmistatud juurikad ning kergelt grillitud kartulid. Magustoiduks banaan ja avokaado. No mis sa hing veel ihkad. Kui siis ainult tuttu :-). 

Esimene päev oli üle ootuste kerge. Olin valmis palju hullemaks. Ma tõesti loodan, et meie tänane tempo polnud liiga kiire ja me homme või ülehomme siin surema ei hakka. Mäehaiguse ilminguid igal juhul veel pole. Pea ei valuta, oksendamist ei esine. Seega lootusrikkalt vastu uuele päevale vastu tipu poole. 

LAV - Tansaania P27 - Kohvihõnguline puhkusepäev enne enesepiinamist

Tânane hommik algas pärast 8t. Kiirt kuskile polnud. Hommikusööki pakuti kuni 9.30ni. See oli seega ka tagumine aeg endale kark alla ajada.

Tänaseks oli meil plaanis ei rohkem ega vähem kui 2 asja. Jalutuskäik kohvimaailma ning ronimise eelne briifing. Mäe giid pidi tulema meie juurde  kolme ja poole nelja vahel. Hommikupooliku otsustasime siis kohvile pühendada, et siis ka oleks võimalik bassu ääres mõnuleda ja lasta oma päikesepatareidel laadida enne hullumeelset nädalat.

Meie peatuspaik siin on igati korralik. Aias silkavad eingi dikdikid (kõige pisemad antiloobilised), lisaks erinevaid linde ja siis ka heli järgi ahve. Neid viimaseid me siiski oma silmaga veel kohanud pole. Tuba on meil suur  ja mõnus. Kogu ümbruskond õdus ja sümpaatne. Seega igati vääriline koht meile enne mäge. 

Pärast hommikusööki tellisime endale kohvituuri. Auto pidi meile järele saabuma kell 10.30. Nii see ka oli. Meid ootasid 2 noorhärrat, kelle osas mul tekkis ka mõte, et huvitav, kas nad ikka juba täisealised ka on? Hiljem tuli välja, et on ja pisut rohkem ka veel. Kohvifarm ei asunud meist siiski eriti kaugel, paar kilomeetrit ning kohal me olimegi. Esmalt pandi meid maha külla, kus tegime siis ka väikese jalutuskäigu. Meie giid, Samuel, on elanud aasta Norras ja valdab ka norra keelt. Vanust on noorhärral 23 aastat ja ta On kolmel korral Kilimanjaro tipus käinud. Eks me siis ammutasime ka tema käest kõikvõimalikku infot. 

Oma jalutuskäigul külla kuulsime eelmisest aastast tuttavat hüüet - wazungu (valge inimene). Pisikested murid muudkui aga lehvitasid, kui neist möödusime. Saime ülevaate kohalikest banaanidest ja milleks neid kasutatakse. Nägime teel ka jõulutähte, mis siin küll lausa puu mõõtu oli, aga õied ikka punased. No ja kasvas see ju metsikult. 

Lõppeks jõudsime ka kohvi juurde. Osutus see giidi kodus olevaks kohvikasvanduseks. Esmalt nägime kuivamisjärgus kohviube, mille värvuseks oli sisuliselt valge, õige õrna  kreemika alatooniga. Selliselt kuivatatakse ube 2 nädalat ning samas tuleb ka välja praakida ebaterved oad.

Seejärel suundusime kohvitaimede juurde. Saime ülevaate, kuidas neid kasvatatakse, millal saaki hakkavad andma, kui palju saaki annavad ning kui pikalt saaki korjata saab. Kohvipuu hakkab esimesi vilju kandma 22 kuuga, st alla 2 aasta. Lisaks näidati meile tehnikat, kuidas uusi taimi saadakse. Info selle kohta, milliseid taimi hoitakse kohvipuude vahetus läheduses, et vältida võimalike kahjurite poolt tehtavat rüüsteretke. Kohvipuu annab aastas 1 saagi, kuid seda korjatakse 6 kuu vältel. Aastas võib üks kohvipuu anda kuni 30 kilo saaki. Korjatavad viljad on punased, toored rohelised. Värskelt korjatud kohvioal pole kohvimaitsest mitte mingit aimdust ka.  Kui viljad korjatud, siis toimub spetsiaalse pressi abil ubade kestadest eraldamine. Järgmise sammuga leotatakse koortest eraldatyd ube vees 2-3 päeva. Kvaliteetne ja terve uba vajub põhja, vigane jääb pinnale hulpima. Leotamisele järgneb see 2 nädalane kuivatusprotsess. 

Enne veel kui kohviuba saab sellise välimuse, millega meie harjunud oleme, toimub ubade koorimine ja sorteerimine suuruse järgi, sest kui üritatakse röstida erineva suurusega ube, siis tulemus on totaalne läbikukkumine. Kui taimede info kõik kätte saadud, jalutasime läbi küla tehasesse, kus siis toimub kõik ülejäänu.  See pisike tehas - no tehaseks on seda muidugi pisut palju nimetada, sest tegemist pigem käsitöökojaga - toodab/töötleb aastas 10 tonni ube, millest jääb järele 7 tonni, mida siis saab turustada. Selles miniatuurses tehases röstitakse ube, vajadusel jahvatatakse ja pakendatakse. Rösti astmeid on 3. Teada saime ka seda, et kõige tumedamas röstis on kõige rohkem maitset, kuid kõige vähem kofeiini ja kõige heledamal täpselt vastupidi - enim kofeiini, kuid kõige vähem maitset. Jahvatusastmeid on samuti 3: presskannu jaoks, masinakohv ning espresso.

Pakitakse kas siis oad või jahvatatud kohv 250 gr kilekottidesse ning need omakorda käsitsi õmmeldud riidest kottidesse ning külge läheb etikett banaanilehest paelaga.

 Meile kanti siis ka uhkelt kohale kann kohviga ja juurde banaanikook. Hm, mis ma siis nüüd tegema pidin, kes ma kohvi ei joo. Aga kui selline värske ja kvaliteetne kohv ette kantakse, siis proovida ju siiski tueb, mitte lihtsalt nina kirtsutada. No kohv oli hea (niipalju kui ma vanadest kohviaegadest mäletan).  Otsustasime pisut ka kaasa osta, kuid kohe valmis vastavat kogust ei olnud. No aga see siis mõne probleem. Tuli meie autojuhist noorhärra ning asus tegutsema. Ühel hetkel kavas välja laua alt suure tünni selle röstiga, mida me soovisime. Ma muidugi toppisin oma nina sinna sisse. Appi!!! See lõhn, see  oli midagi sellist, et võiks juba enda küljest midagi ära anda, kui see just päris elutähtis organ pole. No väiteks mõne näpuotsa või muud taolist :-). Hakka või uuesti kohvi jooma. 

Mõnulesime seal kohvilõhna sees veel jupp aega, aga kaua sa ikka venitada saad ja vaja oli asuda oma ostudega koduteele.

Tagasi kodus, laotasime ennast basseini äärde, et pisut patareisid laadida. Pooltesit tundi oli meil aega, enne kui saabuma pidi meie mäe giid. Ajataju oli meil totaalselt kadunud, aga ühel hetkel saabus üks ettekandjatest kúsimusega, kas me oleme toast 16. Muidugi olime ja see tähistas seda, et meie giid oli saabunud, et meile ronimise eelne briifing. Uut infot liiga palju meie jaoks polnud, kuid kuulda seda väga kogenud giidi suust, on päris oluline. 

Meie giid nimelt on roninud mäge 260 korda. Seega pole seal ka mitte ühtki hurka, mida ta ei tunneks. 

Igal juhul on värin juba hinges - kas me saame hakkama, kuidas meil läheb, kas see on veel raskem kui ma arvan jne.  No aga see ette enda lolliks møtlemine meid ju sinna mäe otsa aita. Ikka tuleb järjepidevalt jalga jala ette tõsta, sest see on ainus võimalus tipp võtta.

Õhtultoimus veel totaalne kottise ümberpakkime, sest ühe koti koos mäev mittevajaminevate asjadega jätame alla ja ronime ühe kotiga. 

Kui kõik ettevalmistavad tegevused tehtud, siis teki alla, et ennast  võimalikult välja magada.

Noh mägi, siit me tuleme. Kes peale jääb, on 5 päeva pärast selge. 

Küll aga nädalapäevad meist nüüd midagi ei kuule, sest oleme levitud ja seda nii telefonis kui ammugi muudes kanalites.

LAV - Tansaania P26 - Viimane game drive ja teekond Arushasse

Hommikune äratus oli selliselt, et kella 8st pidime olema pestud, toidetud ja pakitud. Päeva esimene ots viis meid Lake Manyara Rahvusparki. See oli siis sellel korral meie viimaseks game driveks sellel reisil no ja võib vist ka öelda, et selles riigis.

Pargi väravasse sõit ei olnud märkimisväärselt pikk nagu kiviga visata. Küll aga osutus väravatest lâbi saamine parajaks kadalipuks. Kohale jõudes oli nimelt suuri busse ees seismas ja nendest valgus välja loendamatu hulk laigulisi tegelasi. Sõjaväega oli tegemist aga väidetavalt mitte Tansaaniast nagu Yahaya tuvastas vaid väidetavalt Kongost. Aga selles viimases pole ma siiski väga veendunud. Kuna paberimajandusega pidi kuluma pisut aega, siis otsustasime minna vaatama, kus on tualetid ning shopis ringi vaadata. Enne kui me oma sihtmärkideni jõudsime, rabati meid lihtsalt rajalt maha. Need mundis vennad vist polnud eales valget inimest näinud varem. Igal juhul nad muudkui vahetusid ja vahetusid me kõrval ja telefonid, fotokad muudkui klõpsusid. Õnneks kutsuti nad ühel hetkel rivvi ja nii saime meie edasi liikuda. Tegime oma pisikese tiiru ära ja liikusime tagasi auto poole.  No kauaks seda õnne polnud, jälle olid mundrid kohal. Päris hirmus hakkas seal nii seista. Totaalne puurilooma tunne, keda külastajad vaatamas käivad ning sõrmega muudkui osutavad. Creepy. Vaatasime, et saime otsa ringi keeratud ning autosse tagasi ronida, et oodata, millal Salim paberitega tagasi saabus. 

Autol monteeriti jälle katus maha ja läks sõiduks. Hm, tuleb tõdeda, et ega swe nüüd kõige meeldivam tegevus polnud, sest nii külm oli. Kui ise ei kogeks seda külma, siis ei usuks, et Aafrikas võib külmetada. Brr.  

Manyara park on selle pärast eriline, et seal on tihe taimestik, sh suured puud ja seega seal elutsevad lõvid kipuvad puude otsas olema, et paremat nähtavust saada jahi pidamiseks.  Enamus pargist on järv koos selle asukatega. Enne veel kui järve äärde jõudsime, oli meil paavianide peatus. Ühe puu otsast neid tuli ja tuli ja tuli ja... Neid oli seal väikeseid ja suuri. Mõni paavian oli päris pisikese beebiga. Meil igal juhul lõbu laialt ja käed pildistamisega tööd täis.

Järve äärde jõudes, avanes meile pilt mustmiljoni linnuga. Silma hakkasid peamiselt 3 liiki: pelikanid, toonekured (kollase noka ja jalgadega) ning marabu-toonekured.  Hiljem kohtusime veel ka flamingodega.  Järve ääres tekkis tunne justkui oleks sattunud Hitchcocki filmi "Linnud". Eriti hirmuäratav oli, kui linnud suurte parvede kaupa lendu tõusid. Päikest küll polnud, aga vastasel juhul oleks see saanudlindude poolt täiesti varjatud. 

Sõitsime edasi, endal hambad külmast plagisemas ja mõtlemis- ja kõnevõime halvatud. Panin pätsu tagant ühe murjami fliisi ja pugesin selle sisse, et vähegi sooja saada. No ei hakanud oluliselt parem:(. Täna näitasid meile ennast taas šaakalid, elevandid, kaelkirjakud, piisonid, gnuud, vervet monkeyd, impalad ja dikdikid. Elevantsid päris mitmel korral ja päris lähedalt. Juhtusime kohtuma 2 vantsiga, kellel oli ainult üks võhk ja korraks tekkis juba tunne, et tegemist on sama vantsiga, kuid siiski, mitte, sest neil oli olemas võis siis puudu, sõltuvalt vaatenurgast, erinev võhk. Kohtusime ka ühe eriti pisi vantsibeebiga, kellel vanust heal juhul 1 kuu. Kui meie saabusime nosis vantsibeebi emme tissi otsas ja kui lõpetas, siis tuias lihtsalt pereliikmete juures, enal lont lehvimas nagu kutsikal saba. Tega ta sellega miskit suurt ei osanud veel. See oskus (mida ja kuidas londiga ümber käia) tekib 2-3 esimese elukuu jooksul. Oi see beebi oli armas, võta või koju kaasa, kui ta just ei kasvaks järgmised 35 aastat.  

Kirjakud selles pargis kõige vastutulelikuma polnud ja nii nägime kurja vaeva, et neid kenasti ka pildile saada. Küll aga esinesid veel päris mitmel korral meile ahvid. On alles tegelased. Muudkui madistavad ja müttavad. Nooremad muudkui jagasid kohti päikese all. Võimu- ja kohVõitlus puu otsas käis nonstop.

Täna meil õnnestus ka lõvisid näha, kuid seda kaugelt ja mitte puu otsas :(. No mis teha, ega päris kõike ka ei saa, mida tahaks. Üritasime korra ka  teelt kõrvale põigata, et neile lõrridele lähemale jõuda, kuid see katse jäi katki, kuna see oliks olnud ebaseaduslik ja karistatav kui pargi rangeritele vahele oleksime jäänud.

Päike hakkas lõpuks siiski ka pilve tagant välja vaatama, mis tähendas omakorda seda, et hambad enam kuuldavalt ei plaksunud. Tegime ühe hilise lõuna pargi piknikuplatsil ning pärast seda suundusime pargist välja, et võtta rataste alla teekond Arushasse, kus meie peatuspaik kuni mäeseikluseni. Vahemaa oli ca 140 km. Kuna tee oli hea, siis see kulges päris kiiresti. Jõudsime Arumeru River Lodge'i.  No ei ole lihtne elu ratastel. Meil tuli ju kogu oma killavoor nüüd lõpuks autost välja tarida. Tunne oli nagu oleks asjad vahepeal jäneste moodi paljunenud. Pärast mõningast sahmimist me siiski kuulutasime selle tegevuse lõppenuks, st auto oli meie kolast lage. 

Salimi ja Yahayaga me siiski veel hüvasti ei jätnud, sest olime kokku leppinud veel viimase õhtusöögi koos.

Tegime hotelli check-ini ja personal aitas meil oma kola ka tuppa tarida. Voodi - lõpuks ometi saab jälle voodis magada. See tundub juba peaaegu luksusena. Aga seda rõõmu jagub täpselt 2 ööks ja siis tagasi telkima ja seda veel mäele.

Õhtusöögi sõime hotellist ca  paar kilomeetrit edasi ühes kohalikus toidukohas. Oi, see oli totalne lihasöömaaeg. Lammas ja kana grillituna. Samuti grillitud banaan ja lisaks veel ka taldrikutäis pilaud (see kohalik riisi roog). Kuna tundus, et kõigil nälg, siis kana ja banaane läks lausa mitu taldrikut. Jookideks kõrvale õlu ja/või Fanta. Lobisesime maast ja ilmast ning tõdesime, et see meil viimane kord näha. Maailmas ju mustmiljon kohta, mida tahaks külastada, kuigi ka siin riigis on veel käimata kohti. Kuigi kuidagi kurb neile head aega öelda, olid teised juba täitsa "omad joped" :-)  Nukrutseda pole siin aga miskit, sest  palju seikluseid meil veel siin ju ees.

Õhtul lohutasin ennast veel pisut jalgpalliga. Jääb finaal vaatamata, kuna vaja ju ennast mäel turnimiseks välja puhata. Homme ootab meid aga ees oluliselt rahulikum päev. Teeme ühe jalutuskäigu, saame kokku oma mäe giidiga ja lebotame bassu ääres.

LAV - Tansaania P25 - Elu metslaste kombel

Täna hommik algas eriti vara. Pidime olema valmis laagrist lahkume ei varem ega hiljem kui kell 5.30. Seega ärgata tuli veelgi varem. No ja seda just pärast meie võrdlemisi pikka õhtut eile.  Aga minu arvates mäng väärib küünlaid :-).

Pakkisime ennast kõik autosse ning teele. Tänane hommik pidi kuluma meil bushmanidega jahil käimisele. Bushmanid on ragvas, kes elab metsikut elu. Nad liiguvad oma hõimuga ringi. Lisaks puuduvad neil onnid. Elavad lihtsalt puude ja põõsaste all. Bushmanide hõim elab küll ühes kohas, kuid naised lapsed eraldi meestest. Lisaks toituvad nad ainult sellest, mida mets neile annab. Raha nad ei tunne ja elektrist ning kõigest muust tsiviliseeritust samuti mitte.

 Jahil käiakse vibu ja nooltega, nii ka meie täna. Nooli on bushmanitel 3 erinevat sorti: mürgise otsaga nooled suurte loomade jaoks, eraldi meisterdatud otsaga nooled väiksemate loomade jaoks ja lihtsalt teritatud otsaga oksad lindude küttimsieks.

Bushmanitel on ka terve pinu koeri. Need nagu ühe vormiga tehtud. Üks kuts tuli hommikul kohe ka minuga tutvust sobitama. Aga koerad nagu peatselt selgus on suurimad abimehed jahil. Kui ikka miskit huvitavat teele ette satub, siis oskavad nad jälje üles võtta ja jälitada saaki.

Kui esmalt vaatasime üle bushmanite hetke elupaika, siis hakkasid silma loomanahad, mis on siis peamiseks vahendiks, mille abil nad ennast sooja ja külma eest kaitsevad. Ühe põõsa all oli naisterahvas beebiga, kes veel sulaselgelt omadel jalgadel püsti ei seisnud. Põnn haaras mu näpust ühel hetkel kinni ja klammerdus mu sõrme külge. Seisin nii tema juures siis päris mitu aega, aga kuna jahile minek oli ees, pidin oma sõrme selle pisikese peost siiski vabastama. 

Jaht algas. Meie jaoks olid jahimehed 3 noort tegelast ja koerte lugemine kippus pidevalt segi minema, aga neid oli meiega kaasas 4-5. Meiega kaasas ka kohalik giid, kes ka bushmanite keelt räägib. Just, bushmanitel on oma keel ja tavapärast suahiili keelt nad ei räägi. Tegelased näevad välja kui härra sitkused ise. Pikad, ilusad, lihaselised, mitte kriipsugi rasva. 

Sain ka teada, et tegelikult on riigimpoolt bushmanitele täiesti onnid antud elamiseks, kuid nad on need pärast paari päeva seal asumist need hüljanud ning taas metsa elama asunud. Onnides pidavat liiga palav olema.

Lippasime oma jahhimeeste sabas, kord aeglasemalt kord kiiremini. Läbi põõsaste ja puude alt. See võis päris naljakas pilt olla, kuidas kodustes tingimustes noord jahimehed lippasid ja jälgisid, mis ümberringi toimus, valmis igal hetkel reageerima. No ja siis meie, kes peamiselt püüdsid jahimeeste kannul püsida. See ukerdamine seal puude-põõsaste all ja vahel, no ei olnudki nii lihtne. Aga hakkama saime. Mingil hetkel pani meie eest plagama üks dikdik. Ma pean vist ütlema, et õnneks, sest ei oleks selle armsa loomakese otsa küll näha. Jätkasime oma jahti ja järsku kuulsid mu kõrvad: "Look, bird". Pöörasin ennast ning minu kõrval seisis üks meie jahimeestest (aga mitte see, kellele meie olime järgnenud), käes nool, mille ots läbi pisikese armsa linnukese. Noorhärra muudkui aga poseeris ning kui meil omad pildid tehtud, siis tiris selle linnukese noole otsast ära ja..... (Ps. Mitte nõrganärvilistele!!!) ... hammustas linnukese kaela katki. Seejärel pandi värske saak kaelapidi vöö vahele ja jaht võis jätkuda. No seda protseduuri saime mitu korda korrata, sest meie saagiks oli täna 5 lindu. 2 suuremat ja priskemat ning 3 väiksemat. Üks lind leidis oma otsa puu otsas, mille otsa üks jahimeestest muidugi ka ronis, et see vaeseke sealt alla tuua.  Kõige koledam kogu asja juures oli see kaela hammustamise heli (pead siiski ei hammustatud otsast, lihtsalt see krõks..)

Suure puu all hakkas järgmine protseduur. Nimelt tehti tuli üles. Miks see nii eriline oli? Tuli tehti üles ilma tikkude või tulemasinata ju. Puu toigas, puss ja kepp. Pisut tegutsemist ja voilaa. Esmalt keerati  üks tubaka pläru ja see siis süüdati äsja tehtud tulel. Selle tulekese lasid nad kustuda, kuid paar hetke hiljem tehti uus tuli ning sellest kohe kiirelt ka lõke. Kaks väiksemat värskelt puutud lindu pandi aga tulele. Elnevalt paar suuremat suletutti püüti kitkuda, kuid peamiselt läks lind kogu täiega tulele. Seal nad teda siis kärsatasid.  Peatselt hakkasid jahimehed ka linnukestest tükikesi maitsma, kuni ühel hetkel tõusis üks neist püsti ja peatus minu ees, tulelt võetud lind pihus ja nuga teises pihus. No ega ma ei saanud ju seda vastu võtmata jätta. Eks see pidi süüa kõlbama, kui nad ise seda söövad ning seejuures ikka veel elus püsivad :-). Olin küll seda hammustamise osa vaadeldes jäledustundega teatanud, et minust saab nüüd ilmaelt taimetoitlane, aga see kestis just nii kaua, kuni mulle tulel valmistet lindu pakuti. Lõigatud tükike oli väga pisike, sest terve see linnuke oli väga pisike, aga maitse sai suhu. No kõlbas süüa küll ja ei saa sugugi öelda, et see oleks ka pahasti maitsenud. Oi ma tunne. Ennast nüüd paraja elukana, sellise kurva saatusega lindu süüa.

Lõppeks jõudsime tagasi busmanite peatuspaika. Seal saime võimaluse nende vibuga märki lasta, millega nemad toitu hangivad. No ega see liiga lihtsate ülesannete killast asi olegi. Ma isegi ei proovinud, sest tean, et olen sellega koba. 

Lõpuks autosse pakitud, asusime tagasiteele. Ahjaa, kui hommikul bushmanite juurde läksime, siis see tee, mida läbisime, see oli ikka totaalselt mitte tee, vaid kuumaastik. Nii sürr ja nii lahe!  Hommikul läbisime selle ka kottpimedas, tagasiteel nägime siis, mida mööda olime sõitnud. Juskui ulmefilmis, kus peategelane üksina kuskil eriti tundmatus kohas ringi seikleb ja taustaks kõlab sama suurt pinget kruviv muusika.

Tagasiteel tegime veel peatuse ühe hõimu peatuspaigas. See oli hoopis teistmoodi elu, aga omamoodi.  Sellel hõimul on hütid. Peres võib olla mitu naist ja igal naisel siis omad lapsed. Seejuures on igal naisel eraldi hütt. Käisime ühes ka sees. Jumal tänatud, et vanajumal mind sellisesse kohta ei lasknud sündida. Kuid samas, ega ma siiski vähem õnnelikum poleks olnud, lihtsalt teistmoodi rõõmud.

Peremees tegeles parajasti peene käsitööga. Nimelt valmistas käevõrusid. Meil õnnestus ka seda protsessi vaadelda. Toor aterjalina muide kasutatakse nt tabalikke, mutreid ja muud tavaari, mis kuskil ripakil. Seda nad siis sulatvad ja hiljem haamri ja naela abil sinna ka mustreid sisse vormivad. Neil seal terve suur lett juba valmistatud ehetega. No aga need pidi küll teisi harakaid ootama jääma :-). 

Tagasi laagris, tehti meile tee ja kohvi ning puuviljad hommikeineksing teele. Ees ootas meid järgmine laagriplats, mis asub Lake Manyara pargist piut eemal, aga homme külastame seda järve. 

Täna oli ootamatult jagedavõitu ilm, seega molutasime suuresti niisama ja naitusime mitte millegi tegemist. Laager laiali pakitud, kostitas Yahaya meid taas ugaliga. Nämm. Salim seevastu suundus otsima, kus ja kes auto puhtaks kasiks. No minu aasta jagu pesemata auto on meie jeebu kõrval ikka Tema Puhtus isiklikukt :-). Niipea, kui kuskile vastu läksid, olid määrdunud ja seda nii seest kui väljast.

Oi ja mäeni on jäänud veel vaid väga loetud päevad. Elevus ja ärevus on hakanud minus juba tasapisi pead tõstma.

LAV - Tansaania P24 - Palju õnne sünnipäevaks, Eret!

Hommikune äratus selliselt, et kell 9 pidime Kudu lodge laagriplatsilt minema saama, olees eelnevalt kõik hommikused protseduurid teinud ning auto kokku pakitud.

Aga tegelikult hakkas hommik kella 6 ajal kui Eret ja Yahaya jooksma läksid. Eile käis see norimine ja väljakutse esitamine, no ja siis lõpuks Yahaya allus provokatsioonile ja nõustus Eretiga hommikusele jooksule minema. No ega muidu ilmselt nii suurt sündmust polekski tehtud, kuid härra enda sõnul kõva sportlane :).  5,5 km otsa nad siis hommikul maha jooksid. 

Muidu kulges eilne päev Ereti sünnipäeva tähe all. Või no õhtu. Hommikul liikusime Eyasi järve poole, kus pidime peatuma Bushmani campsidel. Ja õhtupoole oli planeeritud jalutuskäik järve ääres.

Saime läbida jälle hulga kilomeetreid eriti tolmust kitserada. Sellist tolmu polegi veel seni näinud. Suu ja silmad seda imepeenikest tolmu nonstop täis. Lõpuks keerasime ühele laagriplatsile, vaatasime selle üle ja seejärel tehti otsus sõita veel ühte lähedalasuvat laagrit vaatama ning siis pidime otsustama, kuhu ennast sisse seada. See teisena vaadatud laager osutus siis tänaseks meie koduks. Lahedad duširuumid on siin, seinad okstest ning vee äravool läheb otse õue. Sama oodi on kraanikausiga, aravool otse maha. Lahe on vahelduseks selline metslase elu :-). 

Laager püsti ja pisut taas päikesevanni võetud ning lõuna söödud, jõudis kohale ka meie giid, kellega pidime minema järve avastustuurile. Järv on ka täna täitsa olemas, kuid mitmekordselt kokku kuivanud. Üle 3-4 aasta pidi järv täitsa ära kuivama. Pinnas on soodasegune ja kohati on all eriti kleepuv mudakiht. Seal me siis turnisime koos giidi ja Salimiga ringi. Kuna järves on kalad, kuid järv aeg-ajalt täiesti ära kuivab, siis sain teada, et kalad pidid munema oma munad muda sisse ja kuna see püsib enam-vähem niiske, siis nii pidid ka kalad need kuivad aastas üle elama.

Järve ääres patseerides leidsime endale ka lõbusa tegevuse. Nimelt mängisime jalgpalli. Leidsime sealt mingi palmi viljad, mis meenutavad kookospähkit, kuid seda siiski teps mitte pole. Oi seda lapselikku lusti - seda kohe ikka jätkus päris pikalt. Rääkimata lõbust, mida see pakkus. 

Tagasi laagris, käisime kordamööda pesus. Eret arvas esialgu sellega koos, et sellega ongi päev õhtule saamas. No ei, seda ei saanud ju lasta juhtuda. Ikkagi sünnipäev. Olin juba mõnda aega enne reisile tulemist palunud abi, et talle sünnipäevaüllatus teha. Kuna mulle midagi muud mõistlikku, kui üks korralik õhtusöök lähedalolevas lodges ei pakutud. Juurde loomulikult ka ikka tort ja šampus. Selle lõin ka lukku. Meie murjamid käisid, sellel ajal kui meie pesuprotseduuridega tegelesime, seda kohta üle vaatamas. Andsin Salimile kaasa ka kodust kaasa toodud tordiküünlad. Kuna tegemist oli numbriga küünaldega, siis oli ka oliline seletada ja meelde jätta, mis pidi need numbrid sel olema peavad :-). 

Kella 7 ajal läksime siis piduõhtusöögile. Meid võeti vastu Tindiga Lodge'i restoranis soojalt ning juhatati lauda. Ise me miskit tellima ei pidanud, v.a. joogid. Meie saabudes oli kogu restoranis romantiline küünlavalgus, aga mitte et sellel mingi eriline tähendus oleks olnud, vaid elektrit lihtsalt polnud.

Tellisime pudeli valget veini ja saimegi Eretile palju õnne sünnipäevaks soovida :-).  Esimese roana kanti lauale kõrvitsasupp. Maitses see hästi.  Pearoana pakuti meile loomaliha hautist, riisi ja köögiviljadega. No oleks üllatav, kui see ei oleks maitsenud :-). Edasi istusime pikalt lauas ja lobisesime maast ja ilmast ja aeg muudkui lendas.  Ainus, millega meid vahepeal kostitati, oli jutt üllatusest.  

Ühel hetkel tuli kelner meie laua juurde ja palus Ereti endaga kaasa. See tegi mind korra ärevaks, sest ttekkis tunne, et äki neil mingi organisatoorne küsimus, aga seda poleks nad ju pidanud mitte Eretilt küsida. Läks veel pisut aega, enne kui miskit juhtuma hakkas :-). Enne veel aga palusid Yahaya ja Salim mul kaamera valmis panna. 

Õuest hakkas kostma laulujoru, mille saatel siis sisuliselt kogu teenindav personal koos Bushmaniks riietatud Ereti ja tordiga saabusid. Minu üllatuseks küünlad tordil ei põlenud. Küsisn Salimilt ja seepealepakuti tikke Eretile, et ta küünlad süütaks. Me siis koos seletasime, et see käib vastupidi - teised süütavad küünlad ja sünnipäevalaps puhub need ära. No sai seegi tegu tehtud :-). Loomulikult ei saa ju üks,i korralik sünnipäevapidu ka ilma kihiseva joogita hakkama. Ega meie prazdnik mingi kehvake olnud, ka meil oli mullitavat jooki.  Taustaks jorisesid kohalikud järjepidevalt, kõvasti ja valesti sünnipäevalaulu ka laulda. Jällegi meie jaoks enneolematult anti kihiseva pudel ka Eretile pihku, et ava, aga selle töö jättis ta muidugi teistele.  Tort, mis oli Ereti jaoks valmistatud, kandis lisaks küünaldele ka nimelist sünnipäevatervitust :-)

Kuna meie kõrval laudades ol veel külalisi, siis pakkusime  va kihisevat teistele. Kummaline oli muidugi see, et enamus selle peale põgenes. Ainult üks paar ilmselt Itaaliast jäi kohale. Neile pakkusime siis nii mulliga jooki kui ka torti. Torti jagus muidugi ka teenindavale personalile, sest see oli tõesti suur, kuid ka maitsev. Märkamatult möödusid nii mitmed meeleolukad tunnid. Loodetavasti jäi päevakangelane rahule.  PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, ERET!!!

Ah jaa, ei saa ka mainimata jätta, et tänane õhtu oli küll pisut tuulisevõitu, kuid lausa soe :-). Tavapäraseid vammuseid polnudki vaja. Hurraa!