Pariis - P3 - Hoppame on ja hoppame off

Tänane hommik algas meil pisut varem, mina ronisin voodist välja kell 9, kuigi ärganud olin juba tunnikese varem. Lihtsalt lugesin ja mõnulesin voodis. Ivika ja Emma ärkasid siis, kui minu vannitubasid toimetused valmis olid. 

Tänane plaan nägi  ette linnale plk heita erinevatest bussidest, millega jube eile õhtupoolikul algust tegime. Esmalt veel väike kohvikupeatus. Mina sain oma teekannukese ja Ivika kohvi ning salati. Mina oma tellitud puuviljasalatit seekord ei saanud:(. Onul oli lihtsalt keelega, mis ka mulle arusaadav oleks, probleeme :). 

Edasi bussile. Kuna eilne pilet kehtis ka täna terve päeva, siis polnud ju mingit probleemi välja mõelda päevaplaani, see oli juba olemas. Imetleda linna, saada teada pisut tausta ning tunda ennast selle kõige sees hästi. Päeva esimene buss, roheline liin, võttis meid peale Champs-Élyséelt. Buss oli nii täis, et üles me kohe ei mahtunudki. Paar peatus sõitsime all ( tegelikult küll vist ainult ühe) ja seejärel saime ennast kenasti üles sisse seada. Meie teele jäi kohe varsti Eifeli torn, seni olime seda piilunud eemalt, nüüd siis kogu ilus. Siiski, piirdusime hetkel veel distantsilt imetlemisega ja veelgi lähemat sinasõprust teeme mõnel järgmisel päeval. 

Edasi viis  teekond meid Invaliidide kodu (Hôtel Des Invalides) ja Invaliidide toomkiriku juurde. Seal hüppasime ka bussist maha, et eelkõige bussi vahetada, kuid samas siiski ka pisut lähem pilk sellele massiivseke paigale peale visata. Kummaline, et siin linnas kirjeldades, mida näed, napib järjepidevalt sõnadest väheks. Lihtsalt vaatad ja imetled ja naudid ja oled. Invaliidide kodu on tõsine loss ja mõelda, et see ehitati omal ajal sõjaveteranidele koduks, kes enne selle valmimist oli alalõpmata näljas, paljad ja kodutud. Ja siis anti neile võimalus eldada sellises kohas. Ma usun, et meil kaasajal oleks ühte-koma-teist sellest kõrva taha panna. Sellises kompleksis ringi vaadates tunned ennast nii pisikesena. Ja siis palee ümber olev aed oma põõsastega, need olid nii kunstiliselt istutatud. Lisaks veel erinevates suurustes kahurid, mis territooriumil asetsevad. Sõjarditel, st militaarhuvilistel oleks siin ilmselt uudistamist pikaks ajaks :). Kuna meie need ei olnud, siis vahetasime korraks oma bussiliini värvi, mis sedapuhku oranž ning katsime paar peatust sellega. 

Sõitsime esmalt pikalt mööda boulevard St-Germaini, mis on üheks nooblimaks rajooniks linnas. Selle ääres on olnud minevikus palju mõisaid ( ma nimetaks neid küll pigem villasid), millest mõned on veel ka tänapäeval alles, suid nüüd on kogu tänav sulandunud üheks majaderiviks. Samuti on St-germaini ääres arvukalt ülikalleid poode, seega minusugustel seal väga palju asja pole:). Seda enam, et pole endas sisemist shopahoolikut üles leidnud ningammugi vaateakna shopingut teha ei viitsi. 

Notre Dame juures hüppasime taas busiilt maha, et vahetada liini värvi ning seekord minna sinisele liinile, mis viis meid Bastille-Bercy juurde. Sellel liinil nägime uut Bastille' ooperiteatrit, mis ehitati alles 90ndatel (president Mitterrandi ajal). Sealt edasi linna uuema osa poole, kus on ehitisi klaasist nagu meilgi näha võib. Meie tee viis meid mööda ka uuest rahvusraamatikogust, mis koosneb neljast tornist, mis meenutavad kõik avatud raamatut. See raamatukogu kannab Mitterrandi nime, sest tema algatas selle projekti oma valitsemisajal. Ahjaa, muide Mitterrand oli ka see president kes algatas Louvre' i hoovile selle klaaspüramiidi ehitamise, mis on täna muuseumi sissekäiguks. 

Sinisel liinil möödusime mitmetest rongijaamadest, mis selles piirkonnas asuvad, lisaks ka rong, mille kiirus on lähes 300 km/h. Samuti sõitsime pikalt mööda Saine' kaldal, nii ühel kui teisel pool kallast.

Tagasi Notre Dame' lähistel, astusime bussist maha, aga enne veel kui bussireisi jätkata, jalutasime grammi linnas, et leida koht, kus klaasike veini ja väike eine võtta. Minu valikuks sellel korral oli mozarella salat ja klaasike Merlot'd. Ivika maiustas seenesupiga ning seejärel jagas emmaga tema kanarooga. Kõrvale ikka klaasike punast veini.  Kuna ma olen juba mitu päeva neetatanud ühe šokolaadi fondant'i järele, kuid pole seni jaksanud pärast esimest rooga seda súüa, siis seekord olin kaval ja tellisin endale eeldatavasti väiksema salati et suuta ka magustoitu süüa. Õnnestus :).  Minu üllatuseks polnud see küll kuum, kuid siisiki seest täitsa pehme. Kõravle vanillikaste. Ülim. Olin taas paradiisis, ja täielikust õnnest ei puudu mitte midagi. Pärast lõunapausi hüppasime taas oranžile liinile ja asusime taas linna avastama.

Nüüd jõudsime Luxmbourgi kvartalisse, mis on shopahoolikutele hea piirkond. Lisaks on siin ka väga suur kohvikue konsemtratsiion. (Nagu mujal neid siin vähe oleks, irw...). Ja siis jäid meie silma alla Luxembourgi aiad. Jeerum, seda ilu, millel silm sai puhata. Loodetavasti jõuame ka sinna veel promeneerima, enne kui nädal ümber saab :). 

Edasi viis meie teekond meid Montparnassele, kus üheks vaatamisväärtuseks kindlasti surnuaed, kuhu on paljud kuulsad inimesed Pariisis maetud. Pisut hiljem möödusime Pariisi pilvelõhkujast, millel kõrgust 210m ja oli Euroopa kõrgeim, kuni siis ühel ilusal hetkel Frankfurti ehitati veelgi kõrgem hoone.

Edasi võtsime suuna taas Invaliidide kodu poole, kus tegime taas bussiliini värvi vahetuse, oranžist roheliseks. Seda liini oleme korra juba sõitnud, aga miks maa alla metroosee minna, et saaks punktist A punkti B, kui saab seda teha jätkuvalt linna imetledes. Ja siin tuleb küll öelda, et ega küll küllale liiga ei tee :). Lõpetasime oma bussituuri Eifeli torni lähistel, vaateplatvormi juures. Ja siis sai igaüks meist omad soovid täidetud: Emma jäätise, Ivika crepe'i ja mina lõputult vaadet ilmetledes ja pilte tehes:). 

Täna jalutasime Eifeli vaateplatvormilt koju. See on pisut pikem. Jalutuskäik, kui Triumfikaare juureest, kuid siiski täiesti jalutuskäik. Teel koju külastasime toidupoodi, et vajalikke vee- ja muid varusid täiendada ning teges ainult tehnilise peatuse hotellis suundusime välja, et võtta õhtuks kerge eine.  Otsisme meeldivat paika päris pikalt, lõpuks maandusime oma hotelli vahetusse lähedusse. Ja siis selgus, et mina, kes ma tegelikult süüa nagu ei tahtnudki, olin ainus, kes midagi ka sõi - Nicosia salati. Kõrvale klaasike Chablis'd ja jälle meel rõõmus. Emma maiustas siiski lõpuks friikatega, mis muide siin maal kippuvat magedad olema ja seda mitte ainult aeg-ajalt, vaid absoluutselt igal pool.

Ivika tundis ennast täna õhtul kehvasti. Ise arvas, et sai päikesepiste. Mina aga arvan, et tegemist oli kombinatsiooniga, palju päikest, kaugelt liiga vähe vedelikku ja ilmselt tema harjumuste vastu ka liiga vähe toitu:(. Loodame, et tegemist on siiski ühe õhtu murega ja ta homme ennast taas hästi tunneb.

Enne veel kui päeva lõppenuks saaks nimeteada, otsustasinveelkord Eifelit imetlema minna, seekord siis öist vaadet:). Võtsin jalad selga ja asusine teele. No oli küll äge vaade. Loomulikult oli pilukaid kui kärbseid seal ja kõik arvasid on õigustatud pilte tegema, aga mitte keegi teine... Aga õnneks olen õppinud neid mitte tähele panema, muidu rikuksid need minu meeldivad muljed ära.

Klõpsisn mõned pildid ja unistasin seal niisama, kui tundus, et kuskil taamal lõi välku. Hakkasin siis pingsamalt jälgima ja nii oligi:). Äike oli öisesse Pariisi jõudnud. Super. Mis sa hind veel tahad - ilmeline vaade, soe öö ja äike veel lisaks :)  Ja siis.....

Tuli üksik piisk, mis oli justkui rahetera ning siis tuli valge sein alla! Ma olin täpselt 10 sekundiga märg nagu kassipoeg:). Aga kuna õhtu oli soe ja vihm oli soe, siis viis see hetk mind tagasi lapsepõlvemaadele. Asusin teele hotelli poole. Ühel hetkel muutusid kingad selle vihma ja vee sees libedaks. Mis siis ikka, võtsin kingad näppu ja lippasin edasi :). Teel pälvisin sellisena tähelepanu, sest vaadati mind kui tulnukat. Ju see pole siis tavaline, et kõndida Pariisi tänavatel paljuajalu :). Aga ma ei lasknud sellest ennast sugugi häirida.

Täna oli esimene päev, kus mul siin viibides tagumik kandiliseks ei jäänud ja sai pisut siiski ka kõndida. Mõnus.  Puhkus jätkub uute elamustega homme:)

Head ööd, Pariis!

Pariis - P1. Esmane tutvus Pariisiga

Taas kott pakitud ja teele. Seekord võõrustab meid Pariis kogu oma ilus, säras ja võlus.

Hommikul oli tavaline tööpäevahommikune äratus, lend väljus  9:35 ja tegemist õnneks otselennuga Tallinnast-Pariisi. Kuna tegemist oleks olnud tasulise äraantava pagasiga, siis oli lihtne, sõita on vaja ainult käsipagasiga :). Õnneks on elu õpetanud, vähese pagasiga reisima. Nii ka seekord. Seljakott kokku, selga ja teele.  Lend oli valutu ja kõik sujus.

Kuna ei mina ega Ivika pole kumbki varem Pariisis käinud, siis tuli hakata orienteeruma, et linna jõuda ja  hotelli check-in ära teha. Esmalt tuli meil üles leida rongipeatus ja siis õige rong ning kõigele lisaks ka õige suund :). Pisut tatsumist ja rongide peatus oligi leitud. Piletite ostmine on siin maal muidugi omaette protseduur, st aeglane. Õnneks küll suhteliselt kaasaegne tehnoloogia, st pole ühtki tädi ega onu kassa aparaadi nuppe klõbistamas, kuid lihtsalt võtab masinal mõtlemine aega. Lisaks ei olnud see masin nõus meile mingit pikemat transpordi kaarti andma, millega oleksime saanud terve selle nädala siin ringi tuuseldada. Aga pole hullu, saime oma pileti kätte ja teele.

Ja siis kohe ka meie esimene vahejuhtum, meie 6 a.-ne preili jäi rongi peale pääsemiseks läbitavate väravate vahele. Emma lihtsalt oli oluliselt kiirem, kui piletit lugev värav. See oli veel eelmisest inimesest lahti, kui Emma oma pileti esitanudd oli ja siis väravat läbima asus. Nagu siin asjad kipuvad pisut pika toimega olema, siis see kurjama värav tahtiski teda hammustada.  Aga õnneks oli meil tegemist pigem ehmatusega. Igal juhul kõik reisisellid rongil ja linna poole teele. 

Enne veel kui me hotelli saabuda saime, oli meil vaja rong vahetada metroo vastu. Metroo.iin nr 1 on meie koduliin, mis meid linnast toob koju. Meie metroopetuseks on Porte Maillot. 

Ja oligi veel viimane etapp, tee hotellini. Vahemaa pidi olema ca 0,5km. Esmalt suundusime metroojaamast ikka valguse poole nagu liblikad öös lambi ümber. Kuna me õue jõudes kohe kuidagi tänavale ei saanud, vaid parki, siis suundusime taas maa alla, eesmärgiga teisele poole tänavat, mida silmasime jõuda. Meie üllatuseks aga hakkas kohe varsti seal maa all ka viit meie hotelli nimi peal, meile teed juhatama :) pisut sammusmist ja oma ajutises kodus me olimegi :D. Hotell, mis meis seekord võõrustab on Hyatt Regency Paris Etoile. Olin lummatud lobbys olnud gladioolide bukettidest. Neid saarekesi on fuajees vist 5 ja igas vaadis on ca 30-40 lumivalget õit, lummav! Käisin lausa esmalt katsumas, kas on ikka päris või mitte, no täitsa päris olid :) Äge!!!

Hotell on suur ja korralik, meie pesitseme 18. korrusel :). Vaade on ilus, niikaugele kui silm ulatub on linn. Oeh, ma juba puhkan ja kaifin absoluutselt igat sekundit! Jee!  Hotellist veel nii palju, et meil broneeritud tuba 3-le, st lisavoodiga. Tuppa sisenedes seda lisavoodit muidugi polnud, seega tuli taas receptionit külastada. Lubati voodi tuua. 

Tegin kiire pesu ja pikad püksid said seeliku vastu vahetatud ning teele :). 

Otsustasime oma koduümbrusega tutvust teha ja asusimegi teele. Eesmärke mitu: ennast kuidagi kaadile paigutada, oleme üritanud olla inimgeps :). Lisaks aru saada, kus on poeke, kus saaks eluks vajalikku, st veini,vett, puuvilju ja muud nipet-näpet. Keerasime umbropsu vasakule ja asusime teele, juba esimese minuti jooksul jäi silma mitu kohvikut-restorani ja grammike edasi ja market. Seega kõik vajalik on väga lähedal. Seega ei saa nuriseda. Maandusime ühes lahedas bistroos. Emma piirdus crossainti ja joogiga, Ivika burksi-laadse võikuga ja mina ( kes ma saia ei tarbi reeglina) maiustasin lõhe, ubade ja salatiga. Nämm.  Ja juba me jäime silma ja tekitasime elevust. Nagu ikka, mis maalt pärit oleme ja mis meie pisiprintsessi nimi. Small talk :). Lõpetasime oma eine ja asusime teele, järsku kuulsime kedagi Emma nime hüüdvat. Ümber pöörates nägime, et meie einela poisslapsest ettekandja tormas meile järele, käes valge kotike. Need olid kommid Emmale - from Paris with love:)

Edasi jalutades jõudsime ühe kirikuni. Plaan oli ka sisse vaadata, kuid läbi ukse kiigates tundus meile, et sees toimus matusetalitus. Kui pulma veel läheks kontvõõraks, siis matusele ju ometi mitte. Seega peb see kirik meid ootama jääma. Kuna silma oli juba jäänud market, siis hüppasime sisse ja tegime omad vajalikud ostud :) 

Poes käidud, siht hotelli. Pakkisime stuffi lahti ja tegime pisikese siesta. Selleks ajaks oli meile tuppa transporditud ka lisavoodi. Einoh, see oli ikka täitsa kreenis. Igal juhul libised voodist öösel maha, sest ikka väga nähtavalt oli voodi kaldu. Palusime selle ära vahetada või korda teha.

Jalad taas värsked ja meel rõõmus, suundusime taas avastusretkele. Jätkuvalt tutvume oma nn, kodukülaga, seekord suundusime teisele poole. Oleme elamurajoonis. Need majad oma prantsuse rõdudega, mmm. Promeneerisime ja mõnsatasime. Oh ja veel on mainimata, et siin on ju soe ja päike!! Lõpuks ometi saan suve nautida. Möödusime mitmest cafest, küll hakkas õlle järele janutama. Aga olime veel kangemaelsed ega potsatanud õlle nautima. Jätkasime teekonda, tegime Emmale jätsipeatuse ning lugesime taas raamatut (Pariisi) ja uudistasime edasi. 

Autod on siin linnas niiiiii pisikesed ja pargitud on umbes sentimeetrise vahega. No ainus võimalus on auto vahelt välja tõsta või siis ainult nii, et esimene rivis alustab lahkumist.

Leidsime teel mänguväljaku ja pooleldi Duracellipreili tegi paar kiiremat liumäe vallutamist. Seejärel suund hotelli poole, aga enne kindla teadmisega istutada ennast mònda tänavakohtvikusse ja klaas või kaks õlut nautida. Mõeldud-tehtud :). Proovisime joogiks Edelweissi, koos sidruniviiluga. Mycket brå ja korralik naistekas. Emma limpisis limpsi ja krõbistas friikaid. 

Istud kell 9-10 õues ilma vattideta ja ikka veel on nahk märg, sest soe on. Elu ON lill!!

LAV - Tansaania P42 - Viimane pingutus koju jõudmiseks

Tänane päev algas sõna otses mõttes lendamisega kodu poole. Keskööl pidi väljuma lend Addis Ababast Stockholmi poole. Deda küll vahemaandumisega Viinis.

Selleks ajaks kui lennuki boardimist üritati, oli mul päeval söödud lõunast parajalt komposteeritud olemine. Seega oli Eret tubli ja sabatas üksi ja mina pikutasin pingi pel, et õigel ajal lihtsalt temaga liituda. Kui see saba ühel hetkel liikuma hakkas, siis toimus see meeldivalt kiiresti. Aga oi, kuidas ma võitlesin iiveldusega. 

Lennukis oli taas meeletus koguses lapsi, seega tõotas see mitte kõige rahulikum lend ja arvestades, et Stockholmi jõudmine võtab kirjade järgi ca 10 tundi, siis parajalt piinarikas. 

Magasin poole tunni kaupa. Seega ei olnudki kõige hullem tulemus. Õhtusöögi jätsin loomulikult vahele. Igal võimalusel haarasin ainult veeklaasi järele, sest ega lennukis õhuga ka ülearu hästi polnud.

Hommikul ca poole 6 paiku saabusime Viini. See tähendab, et osa rahvast lâks maha, siis toimus vâike lennuki kasimine ja uued inimesed peale. Aga lennuk oli nii enne kui pärast peatust Viinis täiesti täis. 

Lend saabus pisut pärast 9 Stockholmi, misjärel oli vaja teha veel passikontroll. Pärast seda aga Tallinna lennu check-in, et saaks suurtest kottidest lahti ja siis kella 6ni saab nina nokkida. Tegime tualetipeatuse, et ennast pikast öisest lennust pisut värskendada. Täiesti inimese tunne tuli jälle peale. Kuna me juba olime õiges tiivas, siis väike Starbucksi peatus. Minu repertuaariks nagu ikka Chai Latte ja üllatus-üllatus, mullivesi. See lausa ootamatu, sest ma teegline mullivett ei joo, see ajab mu lihtlabaselt luksuma, mis kuidagi enam üle ei taha minna. Aga täna oli isu.

Pärast mõningast istumist väike poodlemistuur ja siis taas istuma, sest lundu hakatakse boordima pisut pärast 6. 

10 tunnine ootamine selleks, et lennata ca 40 minutit, tundub nii ebaõiglane ja mõtetu. Aga teisiti ka ei saa ju koju. 

Lõpuks ometi lennukile pärast pikka ootamist. Koju! 

LAV - Tansaania P41 - Kotid kokku ja teele

Täna äratus enne 7, et viia lõpuni kodinate pakkimine ja asuda teele.

Koti pakkimine ei võta enam miskit aega. Siuh-säuh ja valmis. Enne kui hommikusöögile suundusime, panime seljakotid juba ära autosse. Siis pärast meeldivam lahkuda, ei pea enam pagasit tarima, higipull  otsa ees.

Hommikusöögil olin täna uuenduslik ja oma tavapärase praemunaja peekoni asemel maiustasin hoopiski pannkookigeda. 

Krips pärast 8 maksime oma hotelliarve ja teele. Esimene ots teekonnast oli lihtne. Trikk oli selles, kuidas leiame üles Stown Townis lennuvälja. 

Tänasel teekonnal peatas politsei meid ainult paaril korral ja ainult korra oli dokumente vaja. Muudel juhtudel juba lihtsalt tervitasime ametivõime ja jätkasime teed. 

Linna sisse sõites möödusime esmalt turust. Sellest mööduda on päris hirmus, sest inimesi mustmiljon ja igaüks astub-sõidab, kus vaba millimeeter juhtub olema. Turust möödumine võttis meilt ikka omajagu aega, kuid ei miskit kontimurdvat. Samuti saime hakkama esimese vasakpöördega, et lennuväljale lähemale saada, kuid siis edasi??  Edasi polnud meil õrna halli aimugi, kuhu vaja minna on. Sõitsime, kuni meil oli ees taas T-ristmik. See aga tähendas, et pidime keerama, aga kuhu?  Tegime valiku paremale. Sõitsime siis pisut ja no see ei saanud olla õige pool, sest vasakul pool hakkas juba vesi vilksama ja see ei saanud õige olla. Tegime siis aga tagasipöörde ja suundusime tagasi. 

Esiti ei tundunud see suund ka parem olema. Ma otsisin silmadega mõnda tegelast, kellelt küsida, aga siis märkas Eret torni, mida mäletasime kuuluvat lennuväljale? Juhhei!  Kohal!  Nüüd oli vaja veel auto ära parkida ning üle anda ja siis võime seiklused Zanzibaril lõppenuks kuulutada. Auto parki isega polnud meil miskit muret. Küll aga ei paistnud kuskil autorendi onu, kellele võtmed üle anda.  Helistasin siis, sest number oli mul juba möödunud aastast telefonis olemas.  Pärast mitit kutsu git võeti telefon ja vastuseks tuli sisuliselt mõm. Targemaks ma küll kohe ei saanud. Onu palus võtmed jätta security kätte, no aga sellist asja ma parkla valdustes paraku ei näinud. Pärast pikka dialoogi saime ühte moodi aru, et võtmed jätame selles putkas istuva onu kätte, kust me võtsime parkimispileti. Mõeldud-tehtud. Marssisin siis pisut lennuvälja ringi, seljakotid seljas ja kõhu peal ning meremees veel lisaks üle õla tolgendamas. See asi ka kaelast ära.

Läbisime vajalikud turvaväravad ja seejärel check-ini. Dokumentide vastu ei tundnud keegi huvi. Pardakaartidena anti meile käsitsi kritseldatud  paberid ja samal tasemel ka kottidele külge riputatud pagasisildid. Ootesaalis tegime pisikese poekülastuse. Vesi on siin ju alati hinnas. No ja siis pe tund oodata. 

Meie seekordne lennufirma on Costal ja seeviib meid Zanzibarilt Dar es Salaami. Kui lennuaaeg kätte hakkas jõudma, hakkasime juba ise otsima, et mis ja kus. Lihtsalt lennuväljal teadustav tädi kõlas pooltel kordadel selliselt, et tema kõnest mitte miskit ei suutnud me välja kuulata. Aga leidsime siis ka onklid, kes meie vastu huvi tundsid, meil bussi peale pakkisid, kus 2 inimest juba ees ja mõni toodi veel. Pärast lühikest bussisõiyu pandi meid ühe tõelise punni kõrval maha. Votnii pisikese lennukiga meil sellel aastal varem polegi õnnestunud lennat veel. Kokku 12 kohta, kui mu lugemine mind alt ei vedanud. Lendur oli meil kohe käega katsuda :-).  Igal juhul õhku tøusis see pisike punn ootamatult sujuvalt ja hiljem tuli välja, et ka maandus sarnaselt. Ei mingeid suuri kolakaid, millega meie lennukid tavatsevad maanduda.  Ütlesime oma lendurio ule aitäh ja edasi jäi loota. Et ka meie pagas oli lennukile pakitud. Kuigi esiti tundus see suhteliselt võimatuna näivat. Aga see pisike punn taas üllatas meid:). Terminaali poole jalutades, jooksis mul juhe kokku, sest tegemist polnud tuttava Dari terminaaliga. Selle peale polnud ma muidugi mõelnud, et neil erinevad terminaalid on koos erinevate asukohtadega. Igal juhul lasime ühel murjamil meile selgitada, kus on terminaal, kunu meil vaja jõuda on ja kuna ta nii püüdlikult selgitas, siis lasime ennast tal ka kohale transportida. 

Tõrgeteta saabusime õigesse terminaali ootama. Daris on meil taas pea 5 tundi jârgmise lennuni ja eelmisest kottast juba teame, et seesaab üks igavene tüütus olema, sest teha pole sellel krdi lennuväljal mitte kui midagi ja kuhu me oma suurte seljakottidega siis läheme? Mitte  kuskile. Istume taas ja kõlgutame jalgu. Vähemasti pole seekord veel öist lendu seljataga, millest juba väsimus sees oleks.

Tundus, et meil tuleb jälle kena mitmetunnine kükitamine juba oma tuttavate pinkide peal, kuid oh üllatust, seekord läks check-in vähe ladusamalt ja nii saime oma suurtest seljakottidest lahti ning meil endal võimalus lõputu kaubandusvõrguga taas tutvuda. Heh, see viiname nüüd päris tõsi pole, sest kaubandust Dari lennuväljal on, aga rohkuse ja uhkusega see küll ei hiilga. Aga vähemasti kulutab minutikese siin ja minutikese seal, st tagumikutunde teha vaja pisut vähem.

Maandusime söögikohta, et miskit hamba alla saada ja olla valmis lenuks, mis Darist väljub 16:45. Lend peaks võtma 3 tundi ja Stocki ots juba Adis Ababast tegelikult homme, 0.01.

Aga nüüd on juba see hetk, kus tahaks juba koju, mitte lennuväljadel sitsida, ja seda mitte hirmsa koduigatsuse pärast. Lihtsalt see lennuväljadel ootamine on tüütus kuubis.

See lõuna andis endast taas parima, et kogu sisikonda tagurpidi pöörata. Vaatamata kõvale katsele jäin võitjaks mina. Kuigi parimate killast see tunne lennata nii just polnud. Aga sobib kõik, mis kodule lähemale viib :-). 

LAV - Tansaania P40 - Päike, pilvine, päike, vihm...?

Täna mingeid plaane taas polnud, ainult salasoov päikse käes lebotada oli. Aga ilmaga on siin justkui lotovõiduga. No ja selles viimases ma mingi eriline käpp pole, aga samas ega ma ka ei mängi.

Ärkasin 7 paiku ja oh imet, õues paistis suhteliselt lootustandev olevat. Hommikused protseduurid tehtud, lugesin veel pisut. Ühel hetkel oli Eret ka valmis ning suundusime hommikusöögile. Pärast hommikusööki pisike uudiste peatus lobbys ja suundusin bassu äärde. Eret jäi veel elektroonilisse maailma. 

No ega seda päikest ikka liiga palju ka polnud. Näitas ennast hetkeks ja puges taas pilve taha. Kella 11st pakkis ennast päris paksu pilvekihi taha. Kes kannatab, see kaua elab. Mõnda aega pärast 1 oli aeg siiski kapäikesel end taas ilmutada ja seda sisuliselt nüüd juba nii kaua kui me päikese käes kestsime. 

Seega kujunes tänane päev just nii päikeseliseks kui vaja :-). 

Ainus ebameeldiv seik tänase päeva juures on see, et õhtul tuleb pakkima hakata. Kuigu see ei tohiks kontimurdev töö olla, seda enam et enamus kotist on tegelikult koos. 

Kella nelja paiku sai küllalt enesepraadimisest ja oli aeg minna tuppa pessu ja pisut lõõgastuma. Päev pole veel ju läbi. Pärast väsitavaid protseduure oli aeg ennast taas baaris sisse seada ja ennast mõne lõõgastava joogiga kostitada.  Minu viimaste päevade lemmikuks on saanud Caipirinha. Nii ka täna. 

Aga oioi, kui aeglane siinne teenindus on. Vahest ajab see kurjaks ja vahel teeb nalja. Eks see sõltub sellest kui suur enese häda on :-). 

Viimase õhtusöögi sõime täna taas nn. kodurestoranis. Eret valis taas kevadrullid ja Mina otsustasin proovida loomalihast boeuf a la tartare. Hmm, see taas uus ja huvitav kogemus. Nimelt ei sisalda siinne roog muna. Küll aga oliiviõli, kappareid, laimi ning siis saab ise manustada juurde soola ja pipart. Ja teine imestuse hetk tekkis siis kui adusin, et nad ei paku kõrvale ka röstsaia. 

Aga segasin oma roa siis oma tunde jârgi kokku ja manustasin seda koos alguses lauale kantud kukliga. Igati hää maitses see. Ei või nuriseda mitte kopka eest kah :-). Nämmmm.....

Õhtusöök lõpetatud jäi Eret tuppa pakkima ja mina tagasi baari. Siin täna taas elav etendus. Terve pikk lugu Michael Jacksoni loomingul. See nii armas ja kodukootud show. Aga pikalt ei saa siiski ennast välja unustada, sest hommikul vaja startida ning see tähendab pea 2 päeva lendamist ja lennuväljadel aja surnuks löömist.

Igal juhul tahan ma lõpetuseks öelda: Aitäh, Aafrika! Sind külastada oli taas täis huvitavaid elamusi, mida jagus igasse päeva. Sa hoidsid meid, ei sokutanud meie teele ühtki komistuskivi ega korraldanud meile mingeid ootamatusi ega ebameeldivaid üllatusi. Minu südames on Sul jätkuvalt väga eriline koht. Ma ei julgeks välja lubada, et külastan veel samu riike, kuid see et, Sind varem või hiljem taas külastan, hetkel ei kahtle.

Veelkord aitäh ja uute kohtumisteni tulevikus!

LAV - Tansaania P39 - Ootamatu vihma-ja pilvepüha

Tänane päev oli meil planeeritud bassu ääres vedelemiseks. Seega mingit ametlikku äratuse aega polnud. 

Minu silmaluugid avanesid pisut enne poolt 8t. Tegin hommikused protseduurid, panin ennast riidesse ning kolisin meie rõdule ennast kerra raamatut lugema, kuni Eret ka ärkab ja valmis on, et minna hommikusöögile.

Istusime hommikusöögilauas, kui alla tulid mõned vihmapiisad. Hommikul oli juba taevas olnud pisut pilvine, kuid nii on see siin igal hommikul olnud.  Enne keskpäeva on taevas siiski kenasti ära klaarinud. Lootsime nii minevat ka täna. Kui hommikusöögilt lahkusime, siis mitte veel bassu äärde, vaid tegime vahepeatuse lobby alas. Ja siis, üllatusena, hakkas mitte selginema vaid sadama. Ja sellel ajal aastas ei peaks seda suuresti juhtuma. No aga ju see läheb kohe üle ja klaarib ära. 

Hakkas hoopis valjemini sadama:-(.  Pladinat jagus pärais pikaks ajaks. Lõpuks jäi sadu siiski järele, kuid päike ei olnud kuidagi nõus koostööks.

Selle asemel läks taas tumedamaks ning tuli uus sahmakas vihma. 

Päike näitas õhtupoolikul ennast ca pari minuti jooksul ja siiski läbi pilveräbalate. No ei olnud tänane päev meile mõeldud plääsitamiseks. Ehk selles osas on homme parem päev?  Rohkemat võimalust meil siin lihtsalt pole.

Päeva kulutasime kes milleks, mina valdavalt raamatu lugemiseks. Eret lõbustas ennast ilmselt netis.

5 paiku kiire pesu ja tehnika laafimise paus ning tagasi baari. 

Caipirinha maitses täna hästi. Aga meel hakkab vaikselt kurvaks kiskuma. Ja see pole alkoholi ma-ei-tea-mitmes-staadium, vaid tõdemine, et peatselt tuleb hakata lõplikult kodinaid pakkima. Samas tean, et sellel korral miskit nii väga kripeldama enam ei jää, kuid ei tähenda ka seda, et nüüd Aafrikaga ühel pool :-). 

Eks aeg näitab.

LAV - Tansaania P38 - Mariti taassünnipäev :-)

Tänaseks olime endale planeerinud Stone Towni küsastuse, st pisikese shopingu ja siis mõnusa pika spakülastuse. Valmis pidime olema. Kella 9ks. Trikk seisnes selles, et meil oli vaja ainult autojuhti, et saada Stone Towni ja sealt tagasi. See pole siin selliselt kombeks, kuid mida Eret ei suuda :-). Sellel ajal kui ta eile seda varianti sahkerdas, olin ma juba voodis.

Loota jäi, et mu paremate päevade enesetunne lõpuks ometi otsustab minu juurde naasta.

Hommikul läks uni enne kella ja nii oli hea lõpetada eilse blogi kirjutamist. Üllatav oli see, et mu enesetunne oli täiesti normaalne, aga seda oli varasematelgi hommikutel voodis juhtunud. Nüüd oli vaja endale kark alla ajada ja ca tund kuni kaks jalul olla ja siis ka veel ennast normaalselt tunda.

TEHTUD! Võiks hõigata, et ma suudan taas! Jipiiiii!!! See on suurim kingitus siin, mida mulle võimalik teha. Aitäh. 

Kell hakkas juba sinna maale jõudma, et meie teekond Stone Towni pidi algama, aga juhti (kes pidi olema sama murjam, kes meid eile vürtsituurile sõidutas) polnud näha. Kui uurisime asja, siis receptioni personal vaatas meid kui imeloomi :-). Aga pisut sahkerdamist ja selgus majas ning autojuht olemas. Pugesime meie Suzukisse ja sõit võis alata. Pikalt see sõit kohe siiski ei kestnus, sest juhihärra jaoks olid peeglid valesti. Üritas neid sättida, ei juhtunud miskit. Nii korrake hiljem veel. Oi ta murdis seda peeglit ja siis nõudis tükki paberit. Mul tekkis juba varem tunne, et see protsess oleks vähe kergemi kulgenud, kui ta oleks peegli reguleerimiseks vastavaid nuppe kasutanud. Kuna mul esimesel päeval polnud neid vaja, siis muidugi polnud ma päris kindel nuppude töökorras, kuid peagi selgus, et toimisid küll :-). Seega meie suur probleem lahendatud ja nüüd sai probleemivaba sõit jätkuda. 

Ma ikka veel nendin, et see linn kubiseb elupõlguritest. See on ikka täiesti pöörane, kus ja kuidas tegelased liiklevad. Lisaks puuduvad igasugused viidad ja ega ka tänavad siltidega hiilga. Seega, probleem ei ole mitte eelkõige meis, vaid siinsetes oludes. 

Eelmisest aastast on mul meeles seik, kui sõitsin Stone Towni ja siis mind üks kohalik murjam juhendas. Meie dialoog kõlas enam-vähem järgmiselt: see-on-ühesuunaline-tee-aga-meile-tuleb-auto-vastu-see-oli-keegi-lollike-aga meile-tuleb-veel-auto-vastu. No ja selline kahekõne käis päris mõnda aega. No ja kuidas ma siin siis ise sõidan. Igal juhul jõudsime me täna linnas ilma probleemideta õigesse kohta :-)

Ah jah, pisikesi seikluseid oli meil siiski ka trassil. Kuna siin maal ja saarel on politsenikke nagu seeni pärast vihma, siis punktist A punkti B ilma peatamata jõudmine on väiksemat sorti ime. Esimene kord peatati meid politseimpoolt, kes oli teele ehitanud statsionaarse teetõkke, seega sellest lihtsalt läbisõitmine oleks olnud ilmvõimatu. Meie autojuht vestles nendega pisutbja me saime oma teed jätkata. Pisut maad edasi peatati meid taas. Nüüd küsiti meie autojuhilt juhiluba ja mingi vestlus käis. Siis kutsuti teine politseinikuhärra veel kohale. Ühtäkki olid härrased politseinikud minu akna taga. Lasin oma akna alla ja tervitasin neid viksilt ja viisakalt. Esimene küsimus oli, et kas ma räägin suahiilit. No ei räägi. Järgmine küsimus oli, et kas olen resident või turist. Turist ju.  Edasi sain info, et neil vaja mõned küsimused minult küsida. No mis mul selle vastu olla sai.  Vastasin siis, et kus peatume, kaua saarel oleme, kuhu läheme, kas me ise oskame sõita, kas see on meie auto jms. Ma siis selgitasin, et me oskame sõita, aga kuna Stone Town pole turistile lõbusaim koht sõitmiseks, siis palkasime oma rendiautole juhi. Ja pakkusin kohe ka variandi, et näitame ette oma juhiload. Eret jälgides vestlust oli juba meie load varmalt meremehest väljaotsinud. Seejärel kinnitasin veel, et ühed load olid minu ja teised Ereti omad. Rohkem härradel politseinikel küsimusi meile polnud ning nii me sõpradena laiali läksime ja meie saime oma teekonda jätkata.

Kui Stone Townis kohal ja vajalikus kohas maha pandud, tegime kindlaks, et mäletame, kus meie eellmisel aastal külastatud spa asub. Igaks juhuks küsisime hotellist, kes meid sinna möödunud aastal juhatas ning ka sellel korral oli see lihtsasti leitav:-). Mmmmm... Varsti saab mõnsatada, kuid enne seda saime pisut shopata. Shoppamine kujunes selliseks, et me vist 2-3 poekesse astusime sisse, vaatasime ringi ja astusime välja. Ühes poes isegi proovisime paari kleiti, kuid ei miskit. Lõpuks leidis Eret endale postkaardid, mida soovis tuvipostiga kodu poole saata. Ja see oligi kõik. Kõik hüüded, et astuge minu poodi sisse, mul on head hinnad. No ei kutsu. 

Tõde oli see, et shopingust oli meil villand tükk aega enne, kui spa broneeritud aeg oli. Jalutasime siis mere poole. Olime mereäärt möödunud korral näinud kas eriti suure vihmaga, kus tegelikult ringi ei vaadanud või siis juba pimedas. Seega avastamisrõõm meile :-).   Klõpsisime mõningad pildid vee ääres ning tegime paljud parimate tuuride korraldajad õnnetuks, kuna keeldusime neist elutuuridest.

Kell oli kohe saamas SPA-aeg ja seadsime oma sammud sihtkohta. Marssisime aga rõõmsalt sisse ja tore, et nii mõnigi nägu oli tuttav.  Meie spaks oli Mrembo Spa. Kui kellelgi rohkem huvi, kuna sattumas saarele, siis infot leiab veebist, sisesta aga otsingusse mrembo spa ja hakkab jooksma. 

Meie seekordseteks valikuteks olid puruststud laimi ja kookose massaž ning Mrembo pediküür ja maniküür.  Ma pean olema vahepeal hea laps, et mind paradiisi mõnsatama lastud. 

Esmalt pakuti meile teed. Ka seda mäletasime eelmisest aastast ning meile see väga meeldis. No see oli jätkuvalt omas headuses. Mmmmmm... Ma vist võiksin ja võiksin ja võiksingi jooma jääda. Teme, et osta seda teed ei saa, sest seda segavad nad kokku spas kohapeal. See lihtsalt on über oma törtsu ingveri ja mahedama kaneeli ja veel mingite komponentidega. Kui mälu mind ei peta, siis komponente kokku oli 5. Sellega paraku mu tarkused piirduvad. 

Kun meie oma teed nautisime valmistati pediküüri ette, aga mitte meile. Meid nimelt juhatati tahapoole, et esmalt oma keha treatment saada. Issand, see oli taevalik. 

Meid juhatati tagumisse tuppa, kus oli kaks massaažilauda. Eretile juhtus hooldust tegema täpselt sama naisterahvas kes eelmisel aastal. See imeliste kätega proua on tegelikkuses pime, kuid on omandanud suurepäraselt võime spas iseseisvalt ringi liikuda ja protseduure läbi viia. Teda siin-seal pisut assisteeritakse, kuid see ei vähenda kripsugi tema headust.

Minu eest hoolitses hoopiski üks onu. Ai kurja, pakkige need käed mulle kaasa :D.  See tund oli magusvalus, kuid taevalik. Mul lihtsalt ei jagu taas sõnu kiitmaks, kui hea see oli. Ma isegi ei teadnud, et inimese kehas võib sellistes kohtades sõlmi olla ja kui valusad nad saavad olla. Ja olgu kohe öeldud, et see polnud teps mitte mu esimene massaaž elus. Esiti võeti kotti pakitud purustatud laim ja kookos, mis oli kogu kupatusega kookosolis soojaks aetud ning tambiti (sõna tupsutati kõlab veel halvemini siin kontekstis) masseeritav kehapind kokku. Keha jäi kokku sooja oliga. Oih, ma peaaegu, et minestan uuesti mõeldes selle protseduuri peale. Ja siis massaaž. Na ma isegi ei püüa seda kirjeldada, sest ma lihtsalt ei oska. 

Imeline, mõnus, valus, hea, suurepärane!  

Isegi minu nahk ei suutnud kogu õli sisse imeda, mida kodukamaral tehtavate hoolduste puhul reeglina juhtub ning maha pühkida pole midagi, kuid täna sain pisut õli ka maha pühkida, kuid mitte ülearu palju. Pea nägi välja muidugi kui Kolumatsi soeng, kuid mis teha - ilu nõuab ohvreid :-D. 

Kui tagasi oma kehaprotseduurilt, siis oli käes pediküüri ja maniküüri aeg. Mul õnnestus nüüd kohtuda eelmisel aastal pediküüri teinud noore naisterahvaga, kelle käes ma toona niutsusin kui pisike kassipoeg.  Täna oli see nääpsuke naine tõbine, no aga kes poleks, kui sa pead elama kuu aega päevavalguses söömata-joomata. Ma mitte lihtsalt ei jääks haigeks vaid lausa närbuks ära.  On alles usk -eriti suur annus on selles silmakirjalikkust.

Õnneks toodi talle nii vett kui ka küpsiseid, millega ta ennast turgutas. Pediküür ja maniküür said vaatamata haigusele väga hästi tehtud. Aitäh, Mrembo Spa. Taas on inimese tunne. Ja ilmselt võimendab minu heaolu veel tõsiasi, et saarel tunnen ennast hästi, mitte väsinuna ega nõrgana esimest päeva. 

Kui kõik protseduurid lõpuni viidud, jalutasime veel pisut linnas. Ühtäkki oli selja taga tegelane, kes teatas, et nüüd spas käidud ja kõik hästi?? Mhm, muidugi hästi. Ja siis see tuli, kas boyfriendi tahate?

Hallooooo, kas me tõesti seda nägu olime ja pealegi vennike ramadaan kestab!  Ja lõpetuseks, kui sa ikka vajad päris kõrget tooli, et mulle ülevalt alla vaadata, siis....  Igal juhul oli Eret sellest seigast nii häiritud, et nõudis, et helistaksin meie autojuhile, et see meile kohe järele tuleks :-). 

Sammusime pisut laiemale tänavale ja meie autojuhile ma helistasingi. Tema tublikevoli juba meid õiges kohas kenasti ootamas ja sõit kodu poole võis alata. Linnas oli sadamapiirkonnas esmalt ummik ja no ikka igast kloune liikus ka seal, aga pärastmõningast seismist ja cm haaval liikumist saime sellelt lõigult minema ja edasi kulges kõik kui lepase reega.

Õhtusöögi broneerisime taas kodulähedasse restorani ja vitsutasime sel korral mõlemad kevadrulle. Nämm-nämm. Nii tore on süüa, ilma et toit suus ringi käiks ja ainult jõuga alla läheks. 

Seega õhtu lõpetuseks tuleb tõdeda, et täna vana-hea-Mariti taassünnipäev!  Headusest ma muidugi pikalt siin ei räägiks igaks juhuks, kuid krdi hea tunne on ennast terve päeva jooksul hästi tunda!!!