LAV - Tansaania P42 - Viimane pingutus koju jõudmiseks

Tänane päev algas sõna otses mõttes lendamisega kodu poole. Keskööl pidi väljuma lend Addis Ababast Stockholmi poole. Deda küll vahemaandumisega Viinis.

Selleks ajaks kui lennuki boardimist üritati, oli mul päeval söödud lõunast parajalt komposteeritud olemine. Seega oli Eret tubli ja sabatas üksi ja mina pikutasin pingi pel, et õigel ajal lihtsalt temaga liituda. Kui see saba ühel hetkel liikuma hakkas, siis toimus see meeldivalt kiiresti. Aga oi, kuidas ma võitlesin iiveldusega. 

Lennukis oli taas meeletus koguses lapsi, seega tõotas see mitte kõige rahulikum lend ja arvestades, et Stockholmi jõudmine võtab kirjade järgi ca 10 tundi, siis parajalt piinarikas. 

Magasin poole tunni kaupa. Seega ei olnudki kõige hullem tulemus. Õhtusöögi jätsin loomulikult vahele. Igal võimalusel haarasin ainult veeklaasi järele, sest ega lennukis õhuga ka ülearu hästi polnud.

Hommikul ca poole 6 paiku saabusime Viini. See tähendab, et osa rahvast lâks maha, siis toimus vâike lennuki kasimine ja uued inimesed peale. Aga lennuk oli nii enne kui pärast peatust Viinis täiesti täis. 

Lend saabus pisut pärast 9 Stockholmi, misjärel oli vaja teha veel passikontroll. Pärast seda aga Tallinna lennu check-in, et saaks suurtest kottidest lahti ja siis kella 6ni saab nina nokkida. Tegime tualetipeatuse, et ennast pikast öisest lennust pisut värskendada. Täiesti inimese tunne tuli jälle peale. Kuna me juba olime õiges tiivas, siis väike Starbucksi peatus. Minu repertuaariks nagu ikka Chai Latte ja üllatus-üllatus, mullivesi. See lausa ootamatu, sest ma teegline mullivett ei joo, see ajab mu lihtlabaselt luksuma, mis kuidagi enam üle ei taha minna. Aga täna oli isu.

Pärast mõningast istumist väike poodlemistuur ja siis taas istuma, sest lundu hakatakse boordima pisut pärast 6. 

10 tunnine ootamine selleks, et lennata ca 40 minutit, tundub nii ebaõiglane ja mõtetu. Aga teisiti ka ei saa ju koju. 

Lõpuks ometi lennukile pärast pikka ootamist. Koju! 

LAV - Tansaania P41 - Kotid kokku ja teele

Täna äratus enne 7, et viia lõpuni kodinate pakkimine ja asuda teele.

Koti pakkimine ei võta enam miskit aega. Siuh-säuh ja valmis. Enne kui hommikusöögile suundusime, panime seljakotid juba ära autosse. Siis pärast meeldivam lahkuda, ei pea enam pagasit tarima, higipull  otsa ees.

Hommikusöögil olin täna uuenduslik ja oma tavapärase praemunaja peekoni asemel maiustasin hoopiski pannkookigeda. 

Krips pärast 8 maksime oma hotelliarve ja teele. Esimene ots teekonnast oli lihtne. Trikk oli selles, kuidas leiame üles Stown Townis lennuvälja. 

Tänasel teekonnal peatas politsei meid ainult paaril korral ja ainult korra oli dokumente vaja. Muudel juhtudel juba lihtsalt tervitasime ametivõime ja jätkasime teed. 

Linna sisse sõites möödusime esmalt turust. Sellest mööduda on päris hirmus, sest inimesi mustmiljon ja igaüks astub-sõidab, kus vaba millimeeter juhtub olema. Turust möödumine võttis meilt ikka omajagu aega, kuid ei miskit kontimurdvat. Samuti saime hakkama esimese vasakpöördega, et lennuväljale lähemale saada, kuid siis edasi??  Edasi polnud meil õrna halli aimugi, kuhu vaja minna on. Sõitsime, kuni meil oli ees taas T-ristmik. See aga tähendas, et pidime keerama, aga kuhu?  Tegime valiku paremale. Sõitsime siis pisut ja no see ei saanud olla õige pool, sest vasakul pool hakkas juba vesi vilksama ja see ei saanud õige olla. Tegime siis aga tagasipöörde ja suundusime tagasi. 

Esiti ei tundunud see suund ka parem olema. Ma otsisin silmadega mõnda tegelast, kellelt küsida, aga siis märkas Eret torni, mida mäletasime kuuluvat lennuväljale? Juhhei!  Kohal!  Nüüd oli vaja veel auto ära parkida ning üle anda ja siis võime seiklused Zanzibaril lõppenuks kuulutada. Auto parki isega polnud meil miskit muret. Küll aga ei paistnud kuskil autorendi onu, kellele võtmed üle anda.  Helistasin siis, sest number oli mul juba möödunud aastast telefonis olemas.  Pärast mitit kutsu git võeti telefon ja vastuseks tuli sisuliselt mõm. Targemaks ma küll kohe ei saanud. Onu palus võtmed jätta security kätte, no aga sellist asja ma parkla valdustes paraku ei näinud. Pärast pikka dialoogi saime ühte moodi aru, et võtmed jätame selles putkas istuva onu kätte, kust me võtsime parkimispileti. Mõeldud-tehtud. Marssisin siis pisut lennuvälja ringi, seljakotid seljas ja kõhu peal ning meremees veel lisaks üle õla tolgendamas. See asi ka kaelast ära.

Läbisime vajalikud turvaväravad ja seejärel check-ini. Dokumentide vastu ei tundnud keegi huvi. Pardakaartidena anti meile käsitsi kritseldatud  paberid ja samal tasemel ka kottidele külge riputatud pagasisildid. Ootesaalis tegime pisikese poekülastuse. Vesi on siin ju alati hinnas. No ja siis pe tund oodata. 

Meie seekordne lennufirma on Costal ja seeviib meid Zanzibarilt Dar es Salaami. Kui lennuaaeg kätte hakkas jõudma, hakkasime juba ise otsima, et mis ja kus. Lihtsalt lennuväljal teadustav tädi kõlas pooltel kordadel selliselt, et tema kõnest mitte miskit ei suutnud me välja kuulata. Aga leidsime siis ka onklid, kes meie vastu huvi tundsid, meil bussi peale pakkisid, kus 2 inimest juba ees ja mõni toodi veel. Pärast lühikest bussisõiyu pandi meid ühe tõelise punni kõrval maha. Votnii pisikese lennukiga meil sellel aastal varem polegi õnnestunud lennat veel. Kokku 12 kohta, kui mu lugemine mind alt ei vedanud. Lendur oli meil kohe käega katsuda :-).  Igal juhul õhku tøusis see pisike punn ootamatult sujuvalt ja hiljem tuli välja, et ka maandus sarnaselt. Ei mingeid suuri kolakaid, millega meie lennukid tavatsevad maanduda.  Ütlesime oma lendurio ule aitäh ja edasi jäi loota. Et ka meie pagas oli lennukile pakitud. Kuigi esiti tundus see suhteliselt võimatuna näivat. Aga see pisike punn taas üllatas meid:). Terminaali poole jalutades, jooksis mul juhe kokku, sest tegemist polnud tuttava Dari terminaaliga. Selle peale polnud ma muidugi mõelnud, et neil erinevad terminaalid on koos erinevate asukohtadega. Igal juhul lasime ühel murjamil meile selgitada, kus on terminaal, kunu meil vaja jõuda on ja kuna ta nii püüdlikult selgitas, siis lasime ennast tal ka kohale transportida. 

Tõrgeteta saabusime õigesse terminaali ootama. Daris on meil taas pea 5 tundi jârgmise lennuni ja eelmisest kottast juba teame, et seesaab üks igavene tüütus olema, sest teha pole sellel krdi lennuväljal mitte kui midagi ja kuhu me oma suurte seljakottidega siis läheme? Mitte  kuskile. Istume taas ja kõlgutame jalgu. Vähemasti pole seekord veel öist lendu seljataga, millest juba väsimus sees oleks.

Tundus, et meil tuleb jälle kena mitmetunnine kükitamine juba oma tuttavate pinkide peal, kuid oh üllatust, seekord läks check-in vähe ladusamalt ja nii saime oma suurtest seljakottidest lahti ning meil endal võimalus lõputu kaubandusvõrguga taas tutvuda. Heh, see viiname nüüd päris tõsi pole, sest kaubandust Dari lennuväljal on, aga rohkuse ja uhkusega see küll ei hiilga. Aga vähemasti kulutab minutikese siin ja minutikese seal, st tagumikutunde teha vaja pisut vähem.

Maandusime söögikohta, et miskit hamba alla saada ja olla valmis lenuks, mis Darist väljub 16:45. Lend peaks võtma 3 tundi ja Stocki ots juba Adis Ababast tegelikult homme, 0.01.

Aga nüüd on juba see hetk, kus tahaks juba koju, mitte lennuväljadel sitsida, ja seda mitte hirmsa koduigatsuse pärast. Lihtsalt see lennuväljadel ootamine on tüütus kuubis.

See lõuna andis endast taas parima, et kogu sisikonda tagurpidi pöörata. Vaatamata kõvale katsele jäin võitjaks mina. Kuigi parimate killast see tunne lennata nii just polnud. Aga sobib kõik, mis kodule lähemale viib :-). 

LAV - Tansaania P40 - Päike, pilvine, päike, vihm...?

Täna mingeid plaane taas polnud, ainult salasoov päikse käes lebotada oli. Aga ilmaga on siin justkui lotovõiduga. No ja selles viimases ma mingi eriline käpp pole, aga samas ega ma ka ei mängi.

Ärkasin 7 paiku ja oh imet, õues paistis suhteliselt lootustandev olevat. Hommikused protseduurid tehtud, lugesin veel pisut. Ühel hetkel oli Eret ka valmis ning suundusime hommikusöögile. Pärast hommikusööki pisike uudiste peatus lobbys ja suundusin bassu äärde. Eret jäi veel elektroonilisse maailma. 

No ega seda päikest ikka liiga palju ka polnud. Näitas ennast hetkeks ja puges taas pilve taha. Kella 11st pakkis ennast päris paksu pilvekihi taha. Kes kannatab, see kaua elab. Mõnda aega pärast 1 oli aeg siiski kapäikesel end taas ilmutada ja seda sisuliselt nüüd juba nii kaua kui me päikese käes kestsime. 

Seega kujunes tänane päev just nii päikeseliseks kui vaja :-). 

Ainus ebameeldiv seik tänase päeva juures on see, et õhtul tuleb pakkima hakata. Kuigu see ei tohiks kontimurdev töö olla, seda enam et enamus kotist on tegelikult koos. 

Kella nelja paiku sai küllalt enesepraadimisest ja oli aeg minna tuppa pessu ja pisut lõõgastuma. Päev pole veel ju läbi. Pärast väsitavaid protseduure oli aeg ennast taas baaris sisse seada ja ennast mõne lõõgastava joogiga kostitada.  Minu viimaste päevade lemmikuks on saanud Caipirinha. Nii ka täna. 

Aga oioi, kui aeglane siinne teenindus on. Vahest ajab see kurjaks ja vahel teeb nalja. Eks see sõltub sellest kui suur enese häda on :-). 

Viimase õhtusöögi sõime täna taas nn. kodurestoranis. Eret valis taas kevadrullid ja Mina otsustasin proovida loomalihast boeuf a la tartare. Hmm, see taas uus ja huvitav kogemus. Nimelt ei sisalda siinne roog muna. Küll aga oliiviõli, kappareid, laimi ning siis saab ise manustada juurde soola ja pipart. Ja teine imestuse hetk tekkis siis kui adusin, et nad ei paku kõrvale ka röstsaia. 

Aga segasin oma roa siis oma tunde jârgi kokku ja manustasin seda koos alguses lauale kantud kukliga. Igati hää maitses see. Ei või nuriseda mitte kopka eest kah :-). Nämmmm.....

Õhtusöök lõpetatud jäi Eret tuppa pakkima ja mina tagasi baari. Siin täna taas elav etendus. Terve pikk lugu Michael Jacksoni loomingul. See nii armas ja kodukootud show. Aga pikalt ei saa siiski ennast välja unustada, sest hommikul vaja startida ning see tähendab pea 2 päeva lendamist ja lennuväljadel aja surnuks löömist.

Igal juhul tahan ma lõpetuseks öelda: Aitäh, Aafrika! Sind külastada oli taas täis huvitavaid elamusi, mida jagus igasse päeva. Sa hoidsid meid, ei sokutanud meie teele ühtki komistuskivi ega korraldanud meile mingeid ootamatusi ega ebameeldivaid üllatusi. Minu südames on Sul jätkuvalt väga eriline koht. Ma ei julgeks välja lubada, et külastan veel samu riike, kuid see et, Sind varem või hiljem taas külastan, hetkel ei kahtle.

Veelkord aitäh ja uute kohtumisteni tulevikus!

LAV - Tansaania P39 - Ootamatu vihma-ja pilvepüha

Tänane päev oli meil planeeritud bassu ääres vedelemiseks. Seega mingit ametlikku äratuse aega polnud. 

Minu silmaluugid avanesid pisut enne poolt 8t. Tegin hommikused protseduurid, panin ennast riidesse ning kolisin meie rõdule ennast kerra raamatut lugema, kuni Eret ka ärkab ja valmis on, et minna hommikusöögile.

Istusime hommikusöögilauas, kui alla tulid mõned vihmapiisad. Hommikul oli juba taevas olnud pisut pilvine, kuid nii on see siin igal hommikul olnud.  Enne keskpäeva on taevas siiski kenasti ära klaarinud. Lootsime nii minevat ka täna. Kui hommikusöögilt lahkusime, siis mitte veel bassu äärde, vaid tegime vahepeatuse lobby alas. Ja siis, üllatusena, hakkas mitte selginema vaid sadama. Ja sellel ajal aastas ei peaks seda suuresti juhtuma. No aga ju see läheb kohe üle ja klaarib ära. 

Hakkas hoopis valjemini sadama:-(.  Pladinat jagus pärais pikaks ajaks. Lõpuks jäi sadu siiski järele, kuid päike ei olnud kuidagi nõus koostööks.

Selle asemel läks taas tumedamaks ning tuli uus sahmakas vihma. 

Päike näitas õhtupoolikul ennast ca pari minuti jooksul ja siiski läbi pilveräbalate. No ei olnud tänane päev meile mõeldud plääsitamiseks. Ehk selles osas on homme parem päev?  Rohkemat võimalust meil siin lihtsalt pole.

Päeva kulutasime kes milleks, mina valdavalt raamatu lugemiseks. Eret lõbustas ennast ilmselt netis.

5 paiku kiire pesu ja tehnika laafimise paus ning tagasi baari. 

Caipirinha maitses täna hästi. Aga meel hakkab vaikselt kurvaks kiskuma. Ja see pole alkoholi ma-ei-tea-mitmes-staadium, vaid tõdemine, et peatselt tuleb hakata lõplikult kodinaid pakkima. Samas tean, et sellel korral miskit nii väga kripeldama enam ei jää, kuid ei tähenda ka seda, et nüüd Aafrikaga ühel pool :-). 

Eks aeg näitab.

LAV - Tansaania P38 - Mariti taassünnipäev :-)

Tänaseks olime endale planeerinud Stone Towni küsastuse, st pisikese shopingu ja siis mõnusa pika spakülastuse. Valmis pidime olema. Kella 9ks. Trikk seisnes selles, et meil oli vaja ainult autojuhti, et saada Stone Towni ja sealt tagasi. See pole siin selliselt kombeks, kuid mida Eret ei suuda :-). Sellel ajal kui ta eile seda varianti sahkerdas, olin ma juba voodis.

Loota jäi, et mu paremate päevade enesetunne lõpuks ometi otsustab minu juurde naasta.

Hommikul läks uni enne kella ja nii oli hea lõpetada eilse blogi kirjutamist. Üllatav oli see, et mu enesetunne oli täiesti normaalne, aga seda oli varasematelgi hommikutel voodis juhtunud. Nüüd oli vaja endale kark alla ajada ja ca tund kuni kaks jalul olla ja siis ka veel ennast normaalselt tunda.

TEHTUD! Võiks hõigata, et ma suudan taas! Jipiiiii!!! See on suurim kingitus siin, mida mulle võimalik teha. Aitäh. 

Kell hakkas juba sinna maale jõudma, et meie teekond Stone Towni pidi algama, aga juhti (kes pidi olema sama murjam, kes meid eile vürtsituurile sõidutas) polnud näha. Kui uurisime asja, siis receptioni personal vaatas meid kui imeloomi :-). Aga pisut sahkerdamist ja selgus majas ning autojuht olemas. Pugesime meie Suzukisse ja sõit võis alata. Pikalt see sõit kohe siiski ei kestnus, sest juhihärra jaoks olid peeglid valesti. Üritas neid sättida, ei juhtunud miskit. Nii korrake hiljem veel. Oi ta murdis seda peeglit ja siis nõudis tükki paberit. Mul tekkis juba varem tunne, et see protsess oleks vähe kergemi kulgenud, kui ta oleks peegli reguleerimiseks vastavaid nuppe kasutanud. Kuna mul esimesel päeval polnud neid vaja, siis muidugi polnud ma päris kindel nuppude töökorras, kuid peagi selgus, et toimisid küll :-). Seega meie suur probleem lahendatud ja nüüd sai probleemivaba sõit jätkuda. 

Ma ikka veel nendin, et see linn kubiseb elupõlguritest. See on ikka täiesti pöörane, kus ja kuidas tegelased liiklevad. Lisaks puuduvad igasugused viidad ja ega ka tänavad siltidega hiilga. Seega, probleem ei ole mitte eelkõige meis, vaid siinsetes oludes. 

Eelmisest aastast on mul meeles seik, kui sõitsin Stone Towni ja siis mind üks kohalik murjam juhendas. Meie dialoog kõlas enam-vähem järgmiselt: see-on-ühesuunaline-tee-aga-meile-tuleb-auto-vastu-see-oli-keegi-lollike-aga meile-tuleb-veel-auto-vastu. No ja selline kahekõne käis päris mõnda aega. No ja kuidas ma siin siis ise sõidan. Igal juhul jõudsime me täna linnas ilma probleemideta õigesse kohta :-)

Ah jah, pisikesi seikluseid oli meil siiski ka trassil. Kuna siin maal ja saarel on politsenikke nagu seeni pärast vihma, siis punktist A punkti B ilma peatamata jõudmine on väiksemat sorti ime. Esimene kord peatati meid politseimpoolt, kes oli teele ehitanud statsionaarse teetõkke, seega sellest lihtsalt läbisõitmine oleks olnud ilmvõimatu. Meie autojuht vestles nendega pisutbja me saime oma teed jätkata. Pisut maad edasi peatati meid taas. Nüüd küsiti meie autojuhilt juhiluba ja mingi vestlus käis. Siis kutsuti teine politseinikuhärra veel kohale. Ühtäkki olid härrased politseinikud minu akna taga. Lasin oma akna alla ja tervitasin neid viksilt ja viisakalt. Esimene küsimus oli, et kas ma räägin suahiilit. No ei räägi. Järgmine küsimus oli, et kas olen resident või turist. Turist ju.  Edasi sain info, et neil vaja mõned küsimused minult küsida. No mis mul selle vastu olla sai.  Vastasin siis, et kus peatume, kaua saarel oleme, kuhu läheme, kas me ise oskame sõita, kas see on meie auto jms. Ma siis selgitasin, et me oskame sõita, aga kuna Stone Town pole turistile lõbusaim koht sõitmiseks, siis palkasime oma rendiautole juhi. Ja pakkusin kohe ka variandi, et näitame ette oma juhiload. Eret jälgides vestlust oli juba meie load varmalt meremehest väljaotsinud. Seejärel kinnitasin veel, et ühed load olid minu ja teised Ereti omad. Rohkem härradel politseinikel küsimusi meile polnud ning nii me sõpradena laiali läksime ja meie saime oma teekonda jätkata.

Kui Stone Townis kohal ja vajalikus kohas maha pandud, tegime kindlaks, et mäletame, kus meie eellmisel aastal külastatud spa asub. Igaks juhuks küsisime hotellist, kes meid sinna möödunud aastal juhatas ning ka sellel korral oli see lihtsasti leitav:-). Mmmmm... Varsti saab mõnsatada, kuid enne seda saime pisut shopata. Shoppamine kujunes selliseks, et me vist 2-3 poekesse astusime sisse, vaatasime ringi ja astusime välja. Ühes poes isegi proovisime paari kleiti, kuid ei miskit. Lõpuks leidis Eret endale postkaardid, mida soovis tuvipostiga kodu poole saata. Ja see oligi kõik. Kõik hüüded, et astuge minu poodi sisse, mul on head hinnad. No ei kutsu. 

Tõde oli see, et shopingust oli meil villand tükk aega enne, kui spa broneeritud aeg oli. Jalutasime siis mere poole. Olime mereäärt möödunud korral näinud kas eriti suure vihmaga, kus tegelikult ringi ei vaadanud või siis juba pimedas. Seega avastamisrõõm meile :-).   Klõpsisime mõningad pildid vee ääres ning tegime paljud parimate tuuride korraldajad õnnetuks, kuna keeldusime neist elutuuridest.

Kell oli kohe saamas SPA-aeg ja seadsime oma sammud sihtkohta. Marssisime aga rõõmsalt sisse ja tore, et nii mõnigi nägu oli tuttav.  Meie spaks oli Mrembo Spa. Kui kellelgi rohkem huvi, kuna sattumas saarele, siis infot leiab veebist, sisesta aga otsingusse mrembo spa ja hakkab jooksma. 

Meie seekordseteks valikuteks olid puruststud laimi ja kookose massaž ning Mrembo pediküür ja maniküür.  Ma pean olema vahepeal hea laps, et mind paradiisi mõnsatama lastud. 

Esmalt pakuti meile teed. Ka seda mäletasime eelmisest aastast ning meile see väga meeldis. No see oli jätkuvalt omas headuses. Mmmmmm... Ma vist võiksin ja võiksin ja võiksingi jooma jääda. Teme, et osta seda teed ei saa, sest seda segavad nad kokku spas kohapeal. See lihtsalt on über oma törtsu ingveri ja mahedama kaneeli ja veel mingite komponentidega. Kui mälu mind ei peta, siis komponente kokku oli 5. Sellega paraku mu tarkused piirduvad. 

Kun meie oma teed nautisime valmistati pediküüri ette, aga mitte meile. Meid nimelt juhatati tahapoole, et esmalt oma keha treatment saada. Issand, see oli taevalik. 

Meid juhatati tagumisse tuppa, kus oli kaks massaažilauda. Eretile juhtus hooldust tegema täpselt sama naisterahvas kes eelmisel aastal. See imeliste kätega proua on tegelikkuses pime, kuid on omandanud suurepäraselt võime spas iseseisvalt ringi liikuda ja protseduure läbi viia. Teda siin-seal pisut assisteeritakse, kuid see ei vähenda kripsugi tema headust.

Minu eest hoolitses hoopiski üks onu. Ai kurja, pakkige need käed mulle kaasa :D.  See tund oli magusvalus, kuid taevalik. Mul lihtsalt ei jagu taas sõnu kiitmaks, kui hea see oli. Ma isegi ei teadnud, et inimese kehas võib sellistes kohtades sõlmi olla ja kui valusad nad saavad olla. Ja olgu kohe öeldud, et see polnud teps mitte mu esimene massaaž elus. Esiti võeti kotti pakitud purustatud laim ja kookos, mis oli kogu kupatusega kookosolis soojaks aetud ning tambiti (sõna tupsutati kõlab veel halvemini siin kontekstis) masseeritav kehapind kokku. Keha jäi kokku sooja oliga. Oih, ma peaaegu, et minestan uuesti mõeldes selle protseduuri peale. Ja siis massaaž. Na ma isegi ei püüa seda kirjeldada, sest ma lihtsalt ei oska. 

Imeline, mõnus, valus, hea, suurepärane!  

Isegi minu nahk ei suutnud kogu õli sisse imeda, mida kodukamaral tehtavate hoolduste puhul reeglina juhtub ning maha pühkida pole midagi, kuid täna sain pisut õli ka maha pühkida, kuid mitte ülearu palju. Pea nägi välja muidugi kui Kolumatsi soeng, kuid mis teha - ilu nõuab ohvreid :-D. 

Kui tagasi oma kehaprotseduurilt, siis oli käes pediküüri ja maniküüri aeg. Mul õnnestus nüüd kohtuda eelmisel aastal pediküüri teinud noore naisterahvaga, kelle käes ma toona niutsusin kui pisike kassipoeg.  Täna oli see nääpsuke naine tõbine, no aga kes poleks, kui sa pead elama kuu aega päevavalguses söömata-joomata. Ma mitte lihtsalt ei jääks haigeks vaid lausa närbuks ära.  On alles usk -eriti suur annus on selles silmakirjalikkust.

Õnneks toodi talle nii vett kui ka küpsiseid, millega ta ennast turgutas. Pediküür ja maniküür said vaatamata haigusele väga hästi tehtud. Aitäh, Mrembo Spa. Taas on inimese tunne. Ja ilmselt võimendab minu heaolu veel tõsiasi, et saarel tunnen ennast hästi, mitte väsinuna ega nõrgana esimest päeva. 

Kui kõik protseduurid lõpuni viidud, jalutasime veel pisut linnas. Ühtäkki oli selja taga tegelane, kes teatas, et nüüd spas käidud ja kõik hästi?? Mhm, muidugi hästi. Ja siis see tuli, kas boyfriendi tahate?

Hallooooo, kas me tõesti seda nägu olime ja pealegi vennike ramadaan kestab!  Ja lõpetuseks, kui sa ikka vajad päris kõrget tooli, et mulle ülevalt alla vaadata, siis....  Igal juhul oli Eret sellest seigast nii häiritud, et nõudis, et helistaksin meie autojuhile, et see meile kohe järele tuleks :-). 

Sammusime pisut laiemale tänavale ja meie autojuhile ma helistasingi. Tema tublikevoli juba meid õiges kohas kenasti ootamas ja sõit kodu poole võis alata. Linnas oli sadamapiirkonnas esmalt ummik ja no ikka igast kloune liikus ka seal, aga pärastmõningast seismist ja cm haaval liikumist saime sellelt lõigult minema ja edasi kulges kõik kui lepase reega.

Õhtusöögi broneerisime taas kodulähedasse restorani ja vitsutasime sel korral mõlemad kevadrulle. Nämm-nämm. Nii tore on süüa, ilma et toit suus ringi käiks ja ainult jõuga alla läheks. 

Seega õhtu lõpetuseks tuleb tõdeda, et täna vana-hea-Mariti taassünnipäev!  Headusest ma muidugi pikalt siin ei räägiks igaks juhuks, kuid krdi hea tunne on ennast terve päeva jooksul hästi tunda!!!

LAV - Tansaania P 37 - Tutvume vürtsidemaailmaga

Tänane äratus oli 7.15 sest 8.30 ootas meid auto, et minna vürtsituurile, sest on Zanzibar olnud ju ajalooliselt tuntud vürtside kasvatamise poolest.

Eks me kodust kõik kasutame ühte või teist vürtasi, aga kuidas nad kasvavad või millised näevad need puud-taimed välja, see on hoopis iseasi. 

Seega oli meil hea võimalus pisut teadjamaks saada. Sellel tuuril liitusid meiega veel kaks tütarlast Šveitsist. Ilmselt õed, aga päris kindel ka ei ole. Igal jugul me ei küsinud seda. Teame, et üks neist oli Tansaanias olnud 7 nädalat ja teine oli saabubud nädala eest. Lahkuvad nad paar päeva varem kui meie.

Meile saabus järele toyota väikebuss. Ronisime sisse ja sõit läks lahti.  Autojuht tutvustas ennast ja samuti meie. Ei Eestit ega Šveitsi polnus see vennike varem kuulnud. Ütlesime siis, et oleme Euroopast ja oli tutvuse sobitamine meie arust ühel pool. Aga ei. Järgmine küsimus oli, et kas olete abielus? Krt, see läks juba imelikuks, miks see oliline vürtsituurile minekuks oli?  No ja kohe järgnes küsimus boyfriendide kohta. Taga targemaks. Küsisime siis, et miks see oluline info siinkohal on.   No see võttis vennikesel igasuguse jututuju ära. :-). Ja edasine sõit sihtkohani saabumiseni kulges vaikuses.

Autosõidust siiski veel paar tähelepanekut. Kui auto tuleb vastu, siis pandi tööle parem suunatuli. Miks, ei tea. Kummaline.  Kui ristmik saabus (mis sageli T-kujuline), kuid me ei pööranud vaid jätkasime lihtsalt oma teekonda, siis pandi peale ohutuled. Hmm, ütleme nii, et mul tekkis terve rida küsimusi, kuid sellelt vennalt,kes parasjagu sangas, neid küsida polnud mõtet, sest tal polnud piisavat keeleoskust, et mõistlikke vastuseid anda. 

Umbes tunni pärast tegime pisikese peatuse, et peale võtta oma vürtsituuri giid. Selleks oli pisikest kasvu hea inglise keelega Hassan. Veel ca 5 minutit sõitu ja kohal me olimegi. 

Kuna Hassan ei olevkohalik ega selle vürtsikasvatuse liige, siis ta iseseisvalt ei tohi seal ringi liikuda ning seepärast jõlkus meiega koos kogu tuuri veel üks murjam. 

Meile pisteti kätte lehest valmistatud tuutu ja teele. Nägime erinevaid vürtse ja ka vilju. 

Meie teele jäi curry, kardemon, Robusta kohvipuu, kakaopuu ( selle kasvatamisesks siiski pole neil sobivaid tingimusi ja üksikud kakaopuud on pidem kasvamas eksperimendina),  papaia puu, mango puud. 

Ja siis, esimene Ahaa-mul-mul-selge-on-AA koht. Puu otsast tõmmati leht ja muditi. Tundus nagu tuttav, aga päris nagu polnud kah. Vaatasime kõik 4kesi nagu lambad üksteisele otsa. Kellelgi ei hakanud kell helisema. Siis ulatati sama puu kooretükk no ja loomulikult, rohkem vihjeid pole ju vaja. Tegemist muiduge kaneelipuuga. Selle konkreetse kaneelipuu tüvi oli suhteliselt ära täkstud, kuid ainult selleks, et külastajatele näidiseid võimaldada. Aga muidu on nii, et kaneelipuu lihtsalt võetakse maha kui on aeg sellelt toodang kätte saada. Samas ei pidavat kaotsi minema midagi, sest tegelikult kasutavad nad ära nii lehed, koore, tüve kui ka juured.  Kaneel ja kardemon on ühed enim kasutatavad vürtsid Zanzibaril ja üldse Tansaanias. 

Vaatasime üle ka ananassi kasvamise. Ananassi taim annab ei rohkem ega vähem kui täpselt ühe ananassi oma elueal ja sellega ongi kõik. Kes on seni arvanud, et tegemist on puuga, siis teadke, et see nii pole, see on pisut agaavi meenutav põõsas ja ananass kasvab varre otsa justkui õis.

Üks lõhna tippmomente saabus, kui tegime peatuse sidrunheina juures. Kasutatakse sidrunheina siin peamiselt teedes. Issand, see värske taime lõhn on veel 100 korda parem kui kuivatatuna ja ka siis on ta hea.

Vagepeal käisime vaatamas veel pipraid, mis olid eriti pisikesed, st eriti kanged. Meil kellelgimpuudus igasugune huvi neid proovida ja giid ei saanud demonstreerida sest siis on veel ramadaan käimas ja valdav osa Zanzibarist on moslemid.

Edasi liikudes jäid meie teele veel apelsinipuud, greipfruudipuud. Juba varem oli giid tõmmanud ühe puu otsast lehed ja andnud meile nuusutada. Tundsin kohe kiiresti ära, et see oli nelk, aga mul puudub teadmine kuidas see võiks kõlada inglise keeles, siis peale Ereti seda kuskile kuulutama ei läinud. Aga nüüd jõudsime taas samasuguse puu juurde ja minu teine ahhaa-momentoli see, et nelgiterad kasvavadki nn õisikus, iga tera eraldi. Terasid võib korjata ära nii rohelisena kui ka punasena(punane on valminud nelk), valminud nelk on lihtsalt tugevama maitse ja aroomiga. Kui nelgiterad korjatakse, siis need kuivatatakse ja alles siis on nad meile tuttaval kujul.

Meile tutvustati ka passiooni vilja taime, mis muide vajab abi, et ta iseseisvalt ei kasva, vaid ronib mööda teisi puid või veel parem, kui talle tehakse spetsiaalne sõrestik. 

Kurkum, sellest taimest kasutatakse juurt. Oi, kuidas värske juur kohe käsi värvib. Kollased näpud olid køigil kohe olemas. Kui keegi veel ei tea, siis kurkum on see komponent mis meile tuntud curry-pulbri kollaseks teeb. 

Vahepeal külastasime laimipuud. No seda polnud vaja mulle taas tegelikult tutvustada, aga tore oli neid pisikesi vilju puul siiski näha.  Väike peatus ja nosimine karamboolaga, kes ei tea, siis see maakeeli tähtvili. Ja kuna enamusele see ei meeldinud, siis sai Marit head manti rohkesti, nämm...

Ja siis saabus minu kolmas ja suurim ahha-hetk, ingver. Ten ju kúll, et see toodang, mida me poest ostame ja kasutame on ingveri juur, aga et sellise võimsa ja jæssaka juure juurde kuulub nii mannetu taim, oli üllatud. Oi, ja værske ingver on ikka veel kraadide võrra vängem ja parem kui see mida meie oma poodided näeme olin ingveriparadiisis!

Sellega koos olime sujuvalt jõudnud pisikese poeletini, kus oli võimalik osta erinevaid kreemikesi, seebikesi ja õlisid. Võtsin vabatahtlikult koha kaugemal sisse, sest igasugused sellised asjad ajavad mu südame läikima ja ilmselt eriti veel nüüd, kui ma nagu nii pidevalt väsinud olen ( mul on juba totaalne kopp ees oma väsimusest, tahaks juba taas täis energiat olla).

Siis väike meelelahutuspaus koos joogi ja snäksiga. Meiega kaasas kolanud noorhärra, kes paisitis silma ainult sellega, et vahepeal lõikas muudkui palmioksi tükkideks ja muudkui punus miskit, võttis nüüd ühe kookospalmi kuivanud lehe rootsu ja tegi sellest endale jalgade tarvis peale ning teel palmi otsa ta juba oligi. Järjest hakkasid alla potsatame suured kookospähklid. Meie saime pärast pisikest nikerdamist siis maiustada nii veel kui kookose endaga. Nämm. 

No siis oli ka saladuselt kate võetud, mida see tegelane seal pidevalt lõikas ja punus. Igale ühele meist oli punutud ananassikujuline kotike, kuhu saime kõik oma näidisvürtsid sisse panna, mida enne olime eelnevalt antud tuutu sisse pannud. Lisaks kaunistati meid palmilehest käevõru ning samuti palmilehest ja paarist õiest tehtud krooniga, mis nägi välja justkui Vabadussamba kroon :-). 

Lõpetuseks veel pisikesed sisseostud ja valmis tagasiteele asuma me olimegi. Oi jeerum, autos soigus moslemite palvus. Ei suutnud ma seda taluda üle 2 minuti ja viskasin endale klapid pähe üürgama. Kohe sai oluliselt parem :-). 

Tagasi hotellis seadsime ennast sisse  baari, et lustida pisut netis, juua teed-kohvi ja mõnsatada kokteilidega. Nagu meil kombeks saanud, siis päevasel ajal kokteiliks siiski mittealkohoolne koks.

Pisut pärast nelja taarusin mina toa poole, et teha väike uinal, enne kui vaja minna õhtusöögile, mille olime täna õhtuks broneerinud mereannarestorani. Ootuses on kõrgel, enesetunne mitte.

Õhtuse pesuga ühel pool ja tagasi baaris, käes taas kokteiliag :-). Hm, igakord kui toast teele asun tundun endale lootustandev, kuid kustumine tuleb enamasti kiiresti :(. See kord ei käranud minu kokteil üldse mitte, brrrr. Aitasin Eretit tema kokteili hävitamisel paari lonksuga ja peatselt oligi aeg saanud õigeks, et suunduda õhtusöögile.  Ekslesime pisut pimeduses ja kohal me olimegi. Täitsa esimesed külalised. Valisime laua ja istusime oma toitu ootama. No ja mul oli mida oodata: kaheksajala crapaccio ja mereandidesupp. Eret ootas oma kõrvitsaravioolisid. Ettekanda saabus kahe taldrikuga, mis lähemal vaatlemisel osutusis mõlemad minu omadeks. Selgitasime ettekandjale ja see suundus suht õnnetu näoga köögi poole tagasi. Aga mis meil üle jäi. 

Mina asusin mõnsatama oma kaheksajalgadega, mmmmmm, see oli tõesti hõrk. Seda võiks süüa veel ja veel. Lõpuks saabusid ka Ereti ravioolid ja saime siis oma õhtusöögiga jâtkata. Tema raviooli oli hea, kuid liiga suur. Minu mereannisupp seevastu polnud suurim kokakunsti saavutus. Minujaoks oli sellel kaks suurt häda, liiga rasvane ja liiga soolane. Siiski püüdsin sisu seest ära süüa, aga tee või tina, suus käis see ringi ja alla ei tahtnud ei käskimise ega palumise peale minna. Aga kogu paksu supi seest ma endale siiski sisse surusin. Ja pärast sed läikia mul ikka päris korralikult. Seega palusin Eretil pikka viha mitte pidada, et tøusen püsti ja lähen tuppa. Ise tundega, et kas tõesti täna võiks See päev olla, kui Marit Robertiti hõikab. 

Ei olnud, tuppa jõudain ilusti, habad puhtaks ja voodisse ja kohe hakkas taas parem. Eret, hea hing, küsis meie magustoidud meile kaasa (puuviljavaliku) ja maadles arvega. Varsti saabus koju temagi. Head ööd!

LAV - Tansaania P36 - Järjekordne mittemidagitegemisepäev

Tänaseks polnud meil planeeritud ühtki tegvust. Kui just basseini ääres pikutamist ja aeg-ajalt enese märjakskastmist tegevuseks lugeda :-)

Mina ärkasin hommikul juba poole 8 paiku, kuid uimasin veel voodis, enne kui ronisin välja asjatama. Pesin ära oma kampsuni, mida jaba kasimatuna hoiutud reisi algusest peale. On küll häbi, aga elu teeb omad korrektiivid. Nimelt varem poleks see kuskil lihtsalt ära kuivanud.

Eret ärkas gramm enne poolt 10 ja kui protseduurid selja taga, aeg hommikusöögile siirduda. Tegemist rootsi laua stiilis õhtusöögiga. Valik päris korralik. Kõhud täis vitsutatud, siis suundusime päikesevanne võtma. Nagu ikka algab see esmalt basseinikülastusega. Ahjaa, siin on lahe süsteem, saime saabudes 2 kaarti, mis võimaldavad meil lunastada basseini äärde rannarätikud. Kui oleme päeva lõpetanud, siis viima rätikud tagasi ning meile antakse taas need 2 plastikkaarti ja nii igakord, kui soovime saada rannarätikuid.  

Kui ikka päike paistab, siis tervet päeva pole siin võimalik olla päikese käes aga nii paari-kolme tunni kaupma saab hakkama. Seega lõuna paiku oli meile päikesest küll saanud ja seadsime ennast sisse lobby alasse. 

Ja nii sisutihedalt see päev veeres. Õhtusöögikohaks valisime eile pearestorani koos bufeelauaga. See on ohtlik koht söömiseks, tekib tavapärane bufeelauasündroom. Ma ju anult natukene kõigest prrovin ja siis on taldrik täis kuhjatud  nagu inimest oleks umbes aastajagu nälgas hoitud. Hmm, tõdesime, et seda toidukohta peaksime üritama vältida kuni meie siinviibimise aja lõpuni.

Õhtupoolikul hakkas tuul tõusma ja lõøtsuma, seega, minul kui tuntud külmavaresel tuli tibutagi selga. Kurja, miks see tagi küll sooja ei anna??? :-)

Kuna meil on hakanud nüüd ka mõned soovid ja tahtmised tekkima siis õhtul suundusime uurima, kuidas neid ellu viia.

Õhtu oli mul suhteliselt varajane, Eretil pisut pikem. Mägi vist võttis ikka oma. Olen 24/7 lestakala, aga halb ka ei ole?

LAV - Tansaania P35 - Algas puhkus Puhkus :-)

Täna siis see tore päev, kui lõpuks ometi algas puhkus, mis on valdava enMuse mõistes puhkus. 

Äratus oli kell 7, sest kell 8 pidi tulema transafeer meid kaasa võtma, et Kilimanjaro lennuväljalt Zanzibarile lennata.

Olin sisuliselt terve öö jälle voodis rabelenud ja hullult higistanud. Keha võitles veel palaviku ja väsimusega. Aga hommikul üles tulles oli olemine, mida vöiks täiesti inimese omaks pidada :-). 

Hommikusöögiks tellisin endale praemunad ja kurki- tomatit kõrvale. Peale paar klaasi mahla ja tass teed ning kuidas siin maal ikka ilma värskete puuviljadeta saab?  Ei saa, seega pistsin kinni veel ka terve hunniku vilju - papaiat, arbuusi, apelsini ja banaani.

Kui hommikusöök söödud, tegime hotellist check-outi ja selleks ajaks oli meie auto ka juba saabunud. Laaditi meie seljakotid peale ja sõit läks lahti Kilimanjaro lennuvälja poole. Aega pidi see võtma ca 45 minutit ja nii see ka sisuliselt oli. 

Kui olime kohale saabunud, pakkisime oma seljakotid taas ümbristesse ning siis check-ini sappa. Meie kõrvalrida moodustus teismelistest, kes suutsid silma paista ainult eriti nõmeda käitumisega. No nende saatja nahas poleks küll tahtnud olla. Ma peaksin selliste kantseldamise puhul vist esimese nädala järel hulluarsti juurde. Inema. Aga las nad jäävad oma tegemisi tegema, sest lennukis olid nad siiski ootamatult vaikselt.

Saabusime Zanzibari lennuväljale ja tegime oma vajalikud bürokraatia protseduurid, mis sellel korral oli enda registreerimine mingile valgele paberile. Kas see info õige või vale oli, ei huvitanud kedagi. Ühtki dokumenti samuti ei küsitud. Pagasilint oli lennuväljal äge:-). Postide vahel madal kivimüür, teisel pool pagasiga tegelevad murjamid, kes siis küsimise või kehakeeles näitamise peale kärust õiget kotti tuvastavad ning annavad. Meie seljekottide peale on kõik millegipärast hämmingus ja iga jumala kord saame selgitada, mis seal sees on.  Mul juba mitu korda olnud tahtmine teatada, et ärgu muretsegu, et me siiski ei tassi kaasa ühtki parajas mõõdus murjamit :-). Kuna see on potentsiaalne tüli allikas, siis olen sellest siiski hoidunud. 

Kodinad käes tüürisime välja, et üles leida meid ees ootav rendiauto. Hmm, me polegi ise juba päris mitu nädalat sõitnud. Sildi enda. Imega leidsime kiiresti ja asusime auto poole teele, mis oli pargitud ametlikust lennuvälja alast väljas. Palavus, oi mõnus palavus. Løpuks ometi võime ära unustada külmetamise :-). 

Selleaastane auto on meil taas Suzuki Escudo. Auto on igal juhul paremas tehnilises sesukorras kui meie möödunudaastane rendikas siin. Isega aknaid saavad mõlemad sõitjad iseseisvalt avada ja sulgeda :). Otseloomulikult ootasid meid ees parajad segadused, sest kui broneeringut tegin, siis oli jutt sellest, et ühel meist on rahvusvaheline luba olemas ja teisel pole, seega seda kohalikku paberilipakat on vaja ainult ühel meist. Kõik oli justkui arusaadav ja siis tulemuseks oli see, et mulle oli see A5 paberilipakas ette valmistatud ja Eretile mitte. No ja siis totaalselt sirge seljaga väideti, et siin sõitmiseks on igal ühel seda paberilipakat vaja, sest kohalik politsei muud lihtsalt ei aktsepteeri. 

Ega me siis oska sellisteg ka vaielda, kuigi mul on väga tugev tunne, et tegemist lihtsalt rahaveskiga :(. Sõitsime siis mingisse urkasse, kust Eret enda paberilipaka pidi saama, aga enne seda pidin mina rooli istuma ja teise auto järel sõitma. 

Krt, see saar ja linn (Stone Town)  on elupõlgureid täis. Igaüks arvab, et võib sõita seal kus tahab ja millega tahab. Silmad peavad sul õnnelikult kohalejõudmiseks olema nagu tõsised radarid ja absoluutselt igasse ilmakaarde nägema. Aga nagu vanarahva tarkus ütleb: "Mis ei tapa, teeb tugevamaks.".

Ereti paber valmis, oli järgmine peatus bensiinijaamas, sest kui tavapäraselt maailmas autot rentides saad sa selle kätte täis paagiga, siis Zanzibaril on see totaalselt vastupidi. Me ilmselt sõitsime bensiiniaurudel lennuväljalt sellesse tanklasse. Seda pole enam vaja mainidagi et liiklus on meiega võrreldes vastupidine. No aga seda me oleme kogenud juba terve see 5 nädalat Aafrikas ja pole enam mingi üllatus. Seni kuni hotelli jõudsime, et pannud ma kordagi kojamwhimtööle, alati suunetule - just nii nagu peab :-). Küll ma olen tubli. ( no kes see ikka mind kiidab, kui mitte ma ise :-)). 

Tangitud ja teeots kätte juhatatud, asusime teele oma hotelli poole. Meie koduks viimasel nädalal on Karafuu Beach Resort Hotel and Spa.  Oh üllatust, aga kohale me saabusime kohe esimese katsega, ei mingit ekslemist. Ja olgu siinjuures öeldud, et kasutada on meil üks mitte kõige detailsem kaart ning oma pea, mida toetab ka möödunudaastane kogemus :-).  Sõites nii mõnigi koht tuli tuttav ette. See oli päris lahe tunne. Vähemalt 3 kohta, mid möödunud aastal külastasime, jäi täna meie teele. Äge :-). 

Hotelli saabusime ca kolmveerand kahe paiku ja tundus et hotell oli pisut hämmingus meie tänasest saabumisest. Aga see lahendati kohe kibekiiresti ära, seega kõik hästi. Meil paluti paariks minutiks istet võtta, paar paberit täita ja pakuti värske mahl. Mmm..., vedeliku puuduses olin ma oma taasutva organismiga olin juba mõnda aega olnud. 

Kõik valmis, anti meile kiire ülevaade, kus miski asub ja eskorditi meid oma tuppa, kuid esialgu ilma pagasita muidugi.  Viskasime toas ennast siis pikali ja ootasime, kuni meie seljakotid ka kohale jõudsid. Eks ta mõnda aega võttis, aga kohale nad saabusid. Küll aga otsustasime neid vendi selle eest mitte tippida.

Kiire riiete vahetus ja basseini äärde päikese kätte. Kell oli selleks ajaks juba 3 tuuris. Meie bangalo (õigem oleks küll öelda ridaelamu boks) on kohe basseini ääres, kuigi toast basseini juurde minemiseks peab tiiru ümber bangalote rea tegema. Hetkel, oma puujalgadega, pole kõndimine mu suurim rõõm, aga elan üle. 

Basseini ääres kulus kella 5ni ja siis tuppa pessu ning väikesele avastusretkele mööda hotellikompleksi. 

Ah jaa, meil ikka seiklusi kah :-). Saabudes saime receptionist küll kiire info baaride ja söögikohtade kohta, aga katsu sa kõike kohe meelde jätta. Küll jäi meile meelde, et õhtusöögi aja ja koha peame eelnevalt peatoidukohas broneerima. Basseini ääres aga üks seltskond soovis kella 7ks õhtusööki broneerida. See ei sobinud tööl olnud tütarlapsele, sest nad sulgevad kell 7.30, aga seevastu 6.30 on täiesti ok. Me tegime siis sama :-). Pärast selgus, et naisterahvas just teravaim pliiats polnud, sest õhtusöögiaeg alles 7.30 algab ja tegelikkuses vaja ennast siiski eelnevalt põhirestoranis regisreerida. Hi-hi-hii.

Vaatasime korra kurvakutsunäoga ringi ja köögist saabunud kokk teatas, et ok, tulge aga, kuid seda tunni aja pärast kui me sinna esialgu saabusime. 

Meile sobis, maandusime baari ning lasime koksidel hea maitsta:-). Ja nii oligi peagi aeg õhtusöögiks.

Õigesse kohta jõudmisega tekkisid meil esmalt väikesed komplikatsioonid ning nii saime pisikese tiiru hotelli territooriumil teha, kuid ega see siis meid ei morjendanud:-). Mis halvasti, see uuesti ja teisel katsel jõudsime kenasti kohale. Toit nagu ikka siin, maitsev. Nämm nämm.

Mind söömine väsitas ning pugesin pärast õhtuseid protseduure mõnusalt voodisse mõnsatama ja lugema. Eret suundus netilevisse lobisse, mis kell saabus, pole mul õrna aimugi:). Nagu see oleks oluline.

LAV - Tansaania P34 - Süllekukkunud puhkusepäev :)

Tänane päev kukkus ootamatult sülle kui totaalne lebotamise päev. Esialgsete plaanide kohaselt pidime täna alles viimasest laagrist mäel tagasi tulema, aga seoses Ereti tervisliku seisundiga kiirustasime mäelt ära juba eile.

Seega oli meil võimalus ärgata millal tahsime ning teha mida iganes. Eile olin ma ära kustunud voodis kella 7 paiku. Ka suurtüki mürsk poleks suutnud mind rohkem üleval hoida. 

Ärkasime hommikul 9 ajal ja ajasime ennast üles, et hommikusöögile minna. Olin öö jooksul mitu korda ärganud ja uuesti magama jäänud, kuid ei osanud siis miskit tähele panna. Häirekell hakkas tööle kui hommikusöögil tellisin omleti ja see suus ainult ringi käis ja alla keeldus minemast. No ja viga ei olnud omletis vaid minus. Iga lihas, luu ja kont minus tegimpõrgulikku valu liigutamisel ning ise kuumasin kui saunakeris. 

Oli selge, et kõik pole kõige paremas korras :(. Hommikusöök koosnes seega puuviljadest, tassist teest ja mitmest klaasist mahlast. Olime eelnevalt kokku leppinud, et veedame oma päeva basseini ääres päikese käes. 

Õnnetuseks minu enesetunne seda plaanimküll väga ei soosinud. Teatasin pärast hommikusööki, et ma tahan veel pisut magada ja siis võime bassu äärde minna. 

Pisut kujunes terveks päevaks :-) Terve päeva jooksul sain voodist välja ainult vetsus käimiseks ning õhtusöögil käimiseks. Juba hommikupoolikul oli mul selge, et visklen voodis palavikuga. Tegelikult olin ju palavikus olnud mäel sisuliselt iga matkapäeva lõpuks, kuid hommikuks jälle normis olnud. Nii ilmselt tuli toime minu organism igapäevase koormuse ja kõrgusega. Aga nüüd päris nii polnud. Kuna kraadiklaasi käepärast polnud, siis näppu tulle pista poleks päris julgenud.

Igal juhul kujunes päev totaalseks lebopäevaks, aga mitte basseini ääres, vaid voodis. Õhtupoolikul mu kannatus katkes ning segasin endale kokteili - Coldrexi ja manustasin selle. Mõ e aja pärast oleks keegi justkui mu voodi märjaks teinud, higistasin palavikku välja. Õnneks koos sellega hakkas tagasi tulema ka normaalsem enesetunne.

Päris õhtul võiksin vist öelda taas, et elu on lill :-). Ja alata võib puhkus paradiisisaarel - Zanzibaril!!  Yeeeshh!!

LAV - Tansaania P33 - Kilbiga või kilbil? KILBIGA!!!

Tänane päev algas tegelikkuses küll juba eile õhtul. Kell 11 oli äratus. Pidime ennast siis riidesse panama ja hommikusöögile minema. Eeldatav teele asumise aeg oli südaööl.

Tuul oli küll pisut vaiksemaks jäänud, kuid siiski lõõtsus veel ebameeldivalt. Pärast ametlikku äratust, tegelesime enda sissepakkimisega. Tõmbasin endale selga 2 paari sooja pesu, jalga veel suusapüksid ja lisaks veel kilepüksid. Ülemisse otsa pele veel fliis ja talvejope. Kaela buff, teine mütsi alla. Kindaid oli 3 paari. Paksud kindad ja eraldi kasutamiseks veel treeningkindad, millele peale sain villased sõrmikud tõmmata. 

Jalga panime lõpuks ometi matkasaapad. Seni olime kõik päevad tennistes-tossudes matkanud. 

Giidi jutt hommikusöögi kohta oli pehmelt öeldes jahedaks tegev. Saate väga kerge hommiksöögi, siis on vähem, mida ronimisel välja oksendada. Aitäh. Tegelikkuses oli hommiksöögiks ei rohkem ega vähem kui pisut küpsiseid. Teed sai ka kõrvale rüübata ja oligi kõik.  Aga olles päris aus, ega selle ärevuse taseme juures polekski miskit süüa suutnud.  

Ja siis see algas. Kell oli 10 minutit üle südaöö, kui asusime laagrist tipu poole teele. Esiti tuli turnida mööda kaljut. Mitte et me seda varem teinud polnud, kuid raskeks tegi selle ümber valitsev pimedus. 

Vaevaliselt läks see turnimine. Juba esimese paarisaja meetriga oli keel vestil ja hingasin nagu roostetanud auruvedur. Tegime joogipeatuseid nii sageli kui võimalik.  Samuti oli kohe kiiresti selge, et olin ennast üle pakkinud. Seega koorisin jalast pealmise kihi pükse ja samuti võtsin jope alt fliisi.

Õige pea oli selge, et meil tekib probleem, st Eretiga koos me kaua minna ei saanud. Põhjus lihtne, temal oli külm hakanud ja pidi kogu aeg liikuma, et vastu pidada, aga mina seevastu polnud võimeline kogu aeg liikuma ning vajasin pause. Pause tegime, aga meie vajaduste järgi pidid need olema väga erineva pikkusega. Kõige hullem oli see, et enamus paarist pausist kulus maadlemisele oma camelbagiga, et juua saada, sest joogitoru kippus ära külmama. 

Lahe oli vaadata endast ülespoole ja samuti allapoole. Tõsine jaaniusside parv liikus mäest üles. 

Ülesronitav nõlv oli muidugi suhteliselt püstloodis sein ning pinnas polnud üldse väga kindel. Kommenteerisin veel Eretile, miks öösel alustatakse tippu ronimisega - sest kui inimesed näeksid päevavalguses seda seina, siis keegi lihtsalt ei roniks sinna :-).  Eret teatas selle peale, tal oli sama mõte olnud.  

Olime roninud ca 3 tundi, kui meie Simba team sai esimese tagasilöögi. Ma olin omadega nii läbi, et tundus, et nüüd ongi kõik. Selle peale tegime ümberkorraldused selliselt, et minu seljakoti võttis enda kätte vanem giididest ja jätkama pidime siis vastavalt meie võimetele ja vajadustele.  Kui mul seljakotti enam seljas polnud, sain pisut energiat juurde ja suutsin jätkata. 

Ühel hetkel teatas Eret, et tal käib pea ringi. Aga kange nagu ta on, üritas jätkata. Minul hirm silmini, üritasin teda keelitada, et ta giidile ütleks, kuidas ta ennast tunneb. Üritas ta jätkata, aga taipas siiski kohe kiiresti, et olukord läheb kiiresti halvemaks, mitte paremaks. Kiiresti oli selge, et Eret oli sunnitud tagasi alla minema. 

Mina aga jätkasin ronimist. Füüsiliselt oli minuga kõik korras aga vaimselt oli oksemaitse suus. Sest see sein, millest üles ronida tuli, seda oli veel pikalt- pikalt ees. Iga natukese aja pärastbküsisin, et palju meil seda seina veel ronida on. Oi, kuidas mulle need vastused ei meeldinud, sest hinnanguline aeg ei tahtnud kuidagi väheneda. Õnneks ei pidanud ma tassima enda seljakotti, vaid ainult põue pistetud joogipudelit.

Nüüd sain pause teha täpselt nii sageli kui vajalikuks pidasin. Ja seda võimalust ma ka kasutasin. Oluline seejuures oli paus teha nii lühike kui võimalik, st mitte lasta tekkida loobumise mõtteil. 

Varsti värisesin külmast nagu haavaleht ja see tähendas, et pidin ennast lahti koorima, et fliis tagasi selga panna. Brr, see oli ebameeldiv.  

Giid oli meile eelnevalt rääkinud, et kui Stella pointi välja jõuame, siis on tipp sama hästi kui vallutatud. Stella point asub 5756m kõrgusel. Sealt edasi päris tipuni pidinolema veel ca 45 minutit turnist, aga see ei pidanud enam järsk tõus olema.

Mingil hetkel hakkas minu kõrvu kostma giidi jutt, et palju pole enam jäänud ja et ma suudangi sellega hakkama saada. 

No mina ei tea, kust ma selle jõu ja vaimuenergia võtsin, kuid ühel hetkel ma Stella Pointis olingi. Hurraa! Ma tõesti suudangi sellega hakkama saada??

Stella pointi jõudes tulvas adrenaliini verre ja emotsioonid käisid üle pea. Muuhulgas kippus ka nutt peale, aga õnneks seda ei saanud ma endale lubada, kuna pisarad oleksid lihtsalt ära külmunud.

Stella Pointis juubeldasime giidiga piaut ning jätkasime teekonda tipu, Uhuru Peak'i, poole. 

Kilimanjaro on Aafrika kõrgeim tipp oma 5895 meetriga üle merepinna. Samuti on ta ka kõrgeim tipp, mis ei vaja erivarustust ja muud alpinismiga kaasnevat. 

Stella Pointist tipu poole rühkides oli vaja ju samal ajal veel vaateid imetleda. Päike hakkas kohe tõusma ja liustikud, mis mäetipus asuvad. Siis astusin edasi, endal mokk töllakil ja imetlesin looduse pakutavat.

Oli, mis ta oli, aga 19. juuli 2014 kell 6.39 on see hetk, kui suutsin Kilimanjaro tipu vallutada. Jeeee!!!!!!!!!

Ma ikka veel ei usu, et ma sellega hakkama sain :-).  Minu tipu võtmise aeg seega viimasest baaslaagrist oli 6 tundi ja 29 minutit.  Tavapäraselt hinnatakse, et see võtab 6-8 tundi. Seega olin ma pigem selle esimese otsa sees oma ajaga. Mitte, et see aeg nüüd mingi näitaja oleks.

Maagiline asja juures oli see, et võtsin tipu just samal ajal koos päikesetõusuga. See pilt oli võimas. Oodates Uhuru Peak'i juures oma korda, et pilti teha, (eks ikka tõestamaks, et ma ei luuleta :-)), kui mäe tipu kohale tekkis pilv. See tunne on väga raskesti kirjeldatav. Ma usun, et kõige lädedasem on, kui ütlen, et tunne oli nagu keelgi oleks mint käsi pidi vedela veseniku sisse toppinud. See jäine tunne  tekkis sekunditega. Mul tekkis møte, et kas tõesti võin ma siin oma käed nii külmetada, et sõrmed mustaks lähevad. Loodan, et seda tunnet ei pea ma mitte elu seeski enam uuesti tundma. 

Seega, kui pildid tehtud, võtsime suuna alla poole. No see tempo, millega me mäest alla tulime, oli uskumatu. Sama tuleb öelda ka mäest laskumise tehnika kohta.  Sõitsime sisuliselt suuska mäest alla ja seda oma matkasaabastel. Toimus see lahtise kruusa peal.  Vot see kogemus oli lahe!  Samas eriti lahe ei olnud see mu jalatsitele ja riietele, sest see tegevus oli vägagi tolmune. Aga mustad olime me enamus aega, sest Kilimanjarol ronimine on väga tolmune tegevus.

2 tunniga olin baaslaagris tagasi. Eret oli saatnud mull sõnumi, et tema alla tagasi minemne oli õige otsus olnud, kuna tema olemine oli ikka väga paha ja seega viidi ta järgmisse laagrisse (3100le). Ja kui see ei paranda enesetunnet, siis päris alla. Ei olnud need head uudised :-(. Olin ta pärast mures ja seega otsustasin kohe kiiresti asuda teele alumisse baaslaagrisse. Tegelikkuses on aeg ülemises baaslaagris pisut kosuda ja siis kulgeda alumisse baaslaagrisse.

Kogu tiim pakkis ennast üleval kokku ja asus teele alla poole. Õnneks oli mäest alla tulemine tegelikult ka alla tulemine, mitte üles-alla jõnksutamine. Olin poolel teel alumisse baaslaagrisse, kui Eret helistas ja teatas, et tema olemine on ikka väga paha ja ta viiakse alla ära. Krt, mul kukkus selle peale süda saapasäärde. Otsustasin, et mis mõtet mulgi siis veel mäele jääda ja ma tulen ka alla. 

Mõeldud-tehtud, või noh mõeldud. Tegemisega läks päris keeruliseks. Rada alumisse baaslaagrisse oli tõsine hullumaja. Ainult kivide otsas turnimine. Mingil hetkel hakkas see niimoodi mu põlvedele, et sisuliselt oli nutuvõru ümber suu. Asi läks nii hulluks, et alumisest baaslaagrist väravasse liikumine oli totaalne piin. Tempo olematu. Ning sealseid rajal olevaid astmeid allapoole astusin külg ees. Ma olin juba valmis sinna rajale jääma, sest tundus, et edasi minna ma lihtsalt ei suuda. Õnneks võttis minuga koos liikunud giid mu seljakoti taas enda kanda ja see leevendas oluliselt minu olemist, kuid siiski oli veremaitse suus.

Ja siis, ühel hetkel tuli pääsemine. Värav, st see Kolgata tee alla sai läbi. Kogu team juba ootas mind all. Eret istus kivi peal, selleks hetkeks juba rõõmus ja roosa. Seega oli talle taastavalt mõjunud kõrgutest alla tulemine. Jumal tänatud! Seekord pääsesime lihtsalt.

Registeerisin ennast mäelt välja ja seejärel pakiti meid kogu teamiga pisikesse bussi ja sõit hotelli poole läks lahti. Oli äraütlemata meeldiv istuda, mitte jalgadel olla, mida ma olin südaööst alates olnud. Kell oli selleks ajaks saanud juba ca 4, kui all olin.

Iga koht minus tegi põrgulikku piina. Vaatamata sellele olin ja jätkuvalt olen õnnelik. Kas ma seda valmis oleksin kordama? Täna vara vastata. Aga selge on see, et kohe kiiret ei-d ei ütleks.

Aga mäele pean küll tänulik olema, sest ilmaga oli ta meie vastu päris leebe. 

Aitäh Kilimanjaro, et olid minu vast lahke ja võimaldasid mul imetleda vaateid Sinu tipust.

LAV - Tansaania P32 - Viimased ettevalmistused tipu võtmiseks

Hommik täna väga varajane polnud. Tore on see, et juba teine öö järjest õnnestub mul magada ilma külma tundeta. Ajasime endale kargud alla ja sõime tavapärase hommikueine. 

Päeva teekonnaks pidi olema minek viimasesse, st kõrgeimasse baaslaagrisse. Laager asub 4600m kõrgusel ja sealt hakkame siis tippu ronima.

Päeva matk pidi aega võtma ca 3-4 tundi. Etteruttavalt peab ütlema, et meie tegime selle alla 3 tunni. 

Teekond väga hull polnud, täiesti tehtav. Järjepidevalt ülesmäge. Barafu Hut on laager, kuhu jõudsime. Kell oli selleks napilt 1. Kogu raskus asja juures oli, et õhtupoole tuli ennast välja puhata, et olla öösel valmis tipu vallutamiseks. 

Tore oli muidugi see, kuna kõrgused juba nii suured, siis taimestikku enam polnud ja suurte kividegagi keeruline, seega oli päris suur väljakutse leida koht, kus keha kergendada.  Aga paar kivi me siiski leidsime ja need hädad said lahendatud :-)

Kui laagrisse jõudsime, hakkas lõõtsuma meeletu tuul. Ja see üha valjenes. Kui eile oli mägi meid kostitanud vihmaga, siis täna  meeletu tuulega. Tuul oli vastikult jäine ja üha valjenev. Olles telgis pikali, tekkis tunne, et kohe läheme lendu. Meie söögitoas (spetsiaalne telk) istudes käisid seinad edasi- tagasi ja telk võttis tuule käes erinevaid kujusid. Päris hirmutav oli telgis istuda.

Sõime lõuna ja kohe taas tagasi telki, eesmärgiga magada kuni õhtusöögini. No ei tulnud sellest miskit välja. Eks ärevus öösel algava tippu ronimise ees on oma võtnud.

Kuna päikest täna polnud, siis oli suhteliselt jahe telgis olla. Nii ma siis vähkresin oma magamiskotis. Ega Eretilgi paremini polnud. Tal külm polnud, sest oli ennast minust paremini sisse pakkinud. Minu jalad külmetasid ja ei aidanud isegi jalas olnud 2 paari sokke. Õnneks leidsin külmetavate jalgade vastu ka rohtu. Harutasin nimelt oma sooja jope lahti ning pakkisin oma jalad selle sisse. Alles siis kadus külmatunne ära. 

Aga magada ma ikka ei saanud. See lõõtsuv tuul oli see, mis hirmutas. Kuidas sellisega küll ronida saab?  Sõime õhtusöögi ja kibekiiresti taas telki. 

Minul ikka magada ei õnnestunud, Eretil läks gramm paremini ja sai hetkeks sõba silmale. Kui päeval rääkisime oma giidiga, siis tema hinnang oli, et õhtul tuul vaibub. Eks me näe. Aga nüüd vedelaks lüüa on ka imelik. 

Kilimanjaro, ole palun meie vastu leebe.

LAV - Tansaania P31 - Ronimisharjutused mööda püstloodis seina

Tänane hommik ei pidanud algama liiga vara. Äratus pidi olema kell 7.15 ja teele asuma 8.30 ja 9 vahel. Tegelikult asusume teele 9.21. 

Täna oli mäel esimene öö, kus mul polnud kordagi külm. Olin õhtul jalga tõmmanus 2 paari sokke ning selga sooja pesu ja lisaks veel ühe särgi. Fliis oli kohe magamiskoti kõrval valmis, juhuks kui on külm. Eret vaeseke võitles külmaga ja otsis samuti öösel veek teise paari sokke jalga. Hommikul oli ta siiski suhteliselt külma võetud näoga. 

Ees pidi meid ootama ca 45 minutit kuni tund järsku seina. Järsk sai täna uue tähenduse :-). See oli püstloodis ronimine. See oli unustamatu kogemus. Adrenaliini voolas veres nii et mühises.  See oli esimene kord, kus rajal tekkis ummik. Kuna ronida sai ainult ühte rada pidi ja kandjad oma lõputute kodinatega olid samas sabas, siis vahepeal seisime tükk aega, et neid läbi lasta.  Kandjad muide käivad sisuliselt sama rada. 3ndal päeval saavad jätta ühe 4600m nuki võtmata ja viimasest baaslaagrist nad enam kõrgemale ei roni, aga muidu teevad selle hulluse kõik kaasa. Seejuures on neil turjal lisaks isiklikule pagasile veel 20 kilo. Selle 20kg kuju on väga erinev. Alustades korvidest, lõpetades laudade, toolideni, mida kaasa veetakse.

Me ikka veel ei jõua ära imestada, et mõnede jaoks taritakse üles kaasa ka peldikud. Nagu siin kive ja põõsaid vähe oleks, mille taga ennast kergendamas käia. Aga issanda loomaaed on ju lai :-). 

Tänane kõrgeim punkt oli 4200m üle merepinna, Barranco Wall. Vaated jäid täna nigelaks, sest olime matkamas pilvede sees. 

 Imeline maailm on meil - telefoni levi oli seal üleval suurepärane ja nii sain endast ka ilmselt juba pisut muretsevatele vanematele elumärki anda.

Laager on meil täna Karanga Valley 3930m kõrgusel. Kui kohale jõudsime, siis tuli kerget uduvihma. Õnneks märjaks meil siiski ei õnnestunud saada :). Kui kohal, pesime ennast pisut puhtamaks ja kobisime telki traditsioonilisele päevaunele.  

Mõne aja pärast oodati meid lõunale. Toit on ka siin traditsiooniliselt maitsev, kuid portsjonid on ebanormaalselt suured. Mul ei tule meelde ühtki toidukorda, kus oleksin oma taldrikutäiega hakkama saanud. 

Õhtupoole pidime minema veel väikesele jalutuskäigule, kuid kuna vahepeal oli hakanud tihedat vihma sadama, siis Caspar meid telgist välja ei ajanud ja õhtune jalutuskäik jäi ära. 

Homne päev viib meid laagrisse 4600m kõrgusele, et siis öösel alustada kolgata teed tipu poole. 

Statistikahuvilistele:  täna olime rajal 3 tundi ja 18 minutit ning meie läbitud distants oli 4,71 km, samme selle distantsi läbimiseks oli vaja teha 8300.

LAV - Tansaania P30 - Me ikka veel ei anna alla

Täna pidi olema pikk ronimise päev, seega äratus vara. Kell 6 tuli kark alla ajada. Oi kurja, kui ennast telgist välja ajasin, oli kõik härmas. Muuhulgas ka meie telk, millel oli paks valgekiht peal. Mitte ei tahtnud magamiskotist välja tulla. Aga mis teha, liikuma oli vaja hakata.

Tegime hommikused protseduurid, sõima hommikusöögi. Seejärel igaõhtu- ja hommikune meditsiiniline hinnang. Täna hommikul oli nii külm, et vererõhku ei mõõdetudki. Sama lugu kopsude kuulamisega. Aga hapniku tase veres on jätkuvalt  90 ümber ning pulss 70-80 vahel. Juba teist hommikut järjest on keha temperatuur pæris madal. Täna lausa 35,6. 

Tänane teekond pidi võtma 6-8 tundi. Õnneks tõus ei pidanud nii järsk olema kui eile. Tæna pidime tõusma 4600 meetrile, Lava Towerile. Tõus tõesti väga hull polnud, aga kuna tõusta tuli 4 tundi järjest, siis oli see päris ränk. Kohe kiiresti tuleb öelda, et seni kuni liikusid, ei saanud sellest arugi, aga niipea kui laagris kohal, kõige suurem kõnts maha pestud ja teli siruli saanud, vot siis....  Pilt kippus ikka korralikukt kõndima. Enesetunne, peale murdva väsimuse oli tegelikult päris hea. Ei või nuriseda. Aga kui juba täna nii väsinud olime, mis siis edasi saama hakkab. 

Laager asub meil täna 3970m üle merepinna, Barranco Camp. Vaated mäele on võimsad. No ja tee või tina, aukartus hiiglase ees on ikka suur. Õnneks pole me teda seni pahandanud ja ta on meie vastu ilmaga suhteliselt leebe olnud. Nii võiks või tänupalve igal õhtul lugeda, et see nii ka jätkuks. Paraku on minu näol suhteliselt paganaga tegemist, seega jääb üle lihtsalt loota parimat.

Homme ja ülehomme peaksid olema pisut kergemad päevad, kuid kuna üldine väsimus hakkab vaikselt kohale  jõudma, siis on pisuke värin siiski sees. Aga loodetavasti saame ennast hommikuks kenasti välja puhata ja valmis jälle tegudeks. 

Siinne standard on kell 6.30 süüa õhtusöökja siis pärast seda tuttu. Või vähemasti telki sooja. Nagu seal ülearu soe oleks.

Aga vaated on vägevad, mida igal sammul imetleda saab. Juba need on seda vaeva väärt. No ja allaandmise mõtteid meil igal juhul pole. Ikka läbi raskuste tähtede poole. Simba team peab ju ülesannete kõrgusel olema. Just nii meid siin kutsutakse. 

Tänased statistilised numbrid olid järgmised: samme 16000, läbitud distants  ca 10 km, rajal oldud aeg oli 5 tundi 49 minutit.