Tänane päev algas tegelikkuses küll juba eile õhtul. Kell 11 oli äratus. Pidime ennast siis riidesse panama ja hommikusöögile minema. Eeldatav teele asumise aeg oli südaööl.
Tuul oli küll pisut vaiksemaks jäänud, kuid siiski lõõtsus veel ebameeldivalt. Pärast ametlikku äratust, tegelesime enda sissepakkimisega. Tõmbasin endale selga 2 paari sooja pesu, jalga veel suusapüksid ja lisaks veel kilepüksid. Ülemisse otsa pele veel fliis ja talvejope. Kaela buff, teine mütsi alla. Kindaid oli 3 paari. Paksud kindad ja eraldi kasutamiseks veel treeningkindad, millele peale sain villased sõrmikud tõmmata.
Jalga panime lõpuks ometi matkasaapad. Seni olime kõik päevad tennistes-tossudes matkanud.
Giidi jutt hommikusöögi kohta oli pehmelt öeldes jahedaks tegev. Saate väga kerge hommiksöögi, siis on vähem, mida ronimisel välja oksendada. Aitäh. Tegelikkuses oli hommiksöögiks ei rohkem ega vähem kui pisut küpsiseid. Teed sai ka kõrvale rüübata ja oligi kõik. Aga olles päris aus, ega selle ärevuse taseme juures polekski miskit süüa suutnud.
Ja siis see algas. Kell oli 10 minutit üle südaöö, kui asusime laagrist tipu poole teele. Esiti tuli turnida mööda kaljut. Mitte et me seda varem teinud polnud, kuid raskeks tegi selle ümber valitsev pimedus.
Vaevaliselt läks see turnimine. Juba esimese paarisaja meetriga oli keel vestil ja hingasin nagu roostetanud auruvedur. Tegime joogipeatuseid nii sageli kui võimalik. Samuti oli kohe kiiresti selge, et olin ennast üle pakkinud. Seega koorisin jalast pealmise kihi pükse ja samuti võtsin jope alt fliisi.
Õige pea oli selge, et meil tekib probleem, st Eretiga koos me kaua minna ei saanud. Põhjus lihtne, temal oli külm hakanud ja pidi kogu aeg liikuma, et vastu pidada, aga mina seevastu polnud võimeline kogu aeg liikuma ning vajasin pause. Pause tegime, aga meie vajaduste järgi pidid need olema väga erineva pikkusega. Kõige hullem oli see, et enamus paarist pausist kulus maadlemisele oma camelbagiga, et juua saada, sest joogitoru kippus ära külmama.
Lahe oli vaadata endast ülespoole ja samuti allapoole. Tõsine jaaniusside parv liikus mäest üles.
Ülesronitav nõlv oli muidugi suhteliselt püstloodis sein ning pinnas polnud üldse väga kindel. Kommenteerisin veel Eretile, miks öösel alustatakse tippu ronimisega - sest kui inimesed näeksid päevavalguses seda seina, siis keegi lihtsalt ei roniks sinna :-). Eret teatas selle peale, tal oli sama mõte olnud.
Olime roninud ca 3 tundi, kui meie Simba team sai esimese tagasilöögi. Ma olin omadega nii läbi, et tundus, et nüüd ongi kõik. Selle peale tegime ümberkorraldused selliselt, et minu seljakoti võttis enda kätte vanem giididest ja jätkama pidime siis vastavalt meie võimetele ja vajadustele. Kui mul seljakotti enam seljas polnud, sain pisut energiat juurde ja suutsin jätkata.
Ühel hetkel teatas Eret, et tal käib pea ringi. Aga kange nagu ta on, üritas jätkata. Minul hirm silmini, üritasin teda keelitada, et ta giidile ütleks, kuidas ta ennast tunneb. Üritas ta jätkata, aga taipas siiski kohe kiiresti, et olukord läheb kiiresti halvemaks, mitte paremaks. Kiiresti oli selge, et Eret oli sunnitud tagasi alla minema.
Mina aga jätkasin ronimist. Füüsiliselt oli minuga kõik korras aga vaimselt oli oksemaitse suus. Sest see sein, millest üles ronida tuli, seda oli veel pikalt- pikalt ees. Iga natukese aja pärastbküsisin, et palju meil seda seina veel ronida on. Oi, kuidas mulle need vastused ei meeldinud, sest hinnanguline aeg ei tahtnud kuidagi väheneda. Õnneks ei pidanud ma tassima enda seljakotti, vaid ainult põue pistetud joogipudelit.
Nüüd sain pause teha täpselt nii sageli kui vajalikuks pidasin. Ja seda võimalust ma ka kasutasin. Oluline seejuures oli paus teha nii lühike kui võimalik, st mitte lasta tekkida loobumise mõtteil.
Varsti värisesin külmast nagu haavaleht ja see tähendas, et pidin ennast lahti koorima, et fliis tagasi selga panna. Brr, see oli ebameeldiv.
Giid oli meile eelnevalt rääkinud, et kui Stella pointi välja jõuame, siis on tipp sama hästi kui vallutatud. Stella point asub 5756m kõrgusel. Sealt edasi päris tipuni pidinolema veel ca 45 minutit turnist, aga see ei pidanud enam järsk tõus olema.
Mingil hetkel hakkas minu kõrvu kostma giidi jutt, et palju pole enam jäänud ja et ma suudangi sellega hakkama saada.
No mina ei tea, kust ma selle jõu ja vaimuenergia võtsin, kuid ühel hetkel ma Stella Pointis olingi. Hurraa! Ma tõesti suudangi sellega hakkama saada??
Stella pointi jõudes tulvas adrenaliini verre ja emotsioonid käisid üle pea. Muuhulgas kippus ka nutt peale, aga õnneks seda ei saanud ma endale lubada, kuna pisarad oleksid lihtsalt ära külmunud.
Stella Pointis juubeldasime giidiga piaut ning jätkasime teekonda tipu, Uhuru Peak'i, poole.
Kilimanjaro on Aafrika kõrgeim tipp oma 5895 meetriga üle merepinna. Samuti on ta ka kõrgeim tipp, mis ei vaja erivarustust ja muud alpinismiga kaasnevat.
Stella Pointist tipu poole rühkides oli vaja ju samal ajal veel vaateid imetleda. Päike hakkas kohe tõusma ja liustikud, mis mäetipus asuvad. Siis astusin edasi, endal mokk töllakil ja imetlesin looduse pakutavat.
Oli, mis ta oli, aga 19. juuli 2014 kell 6.39 on see hetk, kui suutsin Kilimanjaro tipu vallutada. Jeeee!!!!!!!!!
Ma ikka veel ei usu, et ma sellega hakkama sain :-). Minu tipu võtmise aeg seega viimasest baaslaagrist oli 6 tundi ja 29 minutit. Tavapäraselt hinnatakse, et see võtab 6-8 tundi. Seega olin ma pigem selle esimese otsa sees oma ajaga. Mitte, et see aeg nüüd mingi näitaja oleks.
Maagiline asja juures oli see, et võtsin tipu just samal ajal koos päikesetõusuga. See pilt oli võimas. Oodates Uhuru Peak'i juures oma korda, et pilti teha, (eks ikka tõestamaks, et ma ei luuleta :-)), kui mäe tipu kohale tekkis pilv. See tunne on väga raskesti kirjeldatav. Ma usun, et kõige lädedasem on, kui ütlen, et tunne oli nagu keelgi oleks mint käsi pidi vedela veseniku sisse toppinud. See jäine tunne tekkis sekunditega. Mul tekkis møte, et kas tõesti võin ma siin oma käed nii külmetada, et sõrmed mustaks lähevad. Loodan, et seda tunnet ei pea ma mitte elu seeski enam uuesti tundma.
Seega, kui pildid tehtud, võtsime suuna alla poole. No see tempo, millega me mäest alla tulime, oli uskumatu. Sama tuleb öelda ka mäest laskumise tehnika kohta. Sõitsime sisuliselt suuska mäest alla ja seda oma matkasaabastel. Toimus see lahtise kruusa peal. Vot see kogemus oli lahe! Samas eriti lahe ei olnud see mu jalatsitele ja riietele, sest see tegevus oli vägagi tolmune. Aga mustad olime me enamus aega, sest Kilimanjarol ronimine on väga tolmune tegevus.
2 tunniga olin baaslaagris tagasi. Eret oli saatnud mull sõnumi, et tema alla tagasi minemne oli õige otsus olnud, kuna tema olemine oli ikka väga paha ja seega viidi ta järgmisse laagrisse (3100le). Ja kui see ei paranda enesetunnet, siis päris alla. Ei olnud need head uudised :-(. Olin ta pärast mures ja seega otsustasin kohe kiiresti asuda teele alumisse baaslaagrisse. Tegelikkuses on aeg ülemises baaslaagris pisut kosuda ja siis kulgeda alumisse baaslaagrisse.
Kogu tiim pakkis ennast üleval kokku ja asus teele alla poole. Õnneks oli mäest alla tulemine tegelikult ka alla tulemine, mitte üles-alla jõnksutamine. Olin poolel teel alumisse baaslaagrisse, kui Eret helistas ja teatas, et tema olemine on ikka väga paha ja ta viiakse alla ära. Krt, mul kukkus selle peale süda saapasäärde. Otsustasin, et mis mõtet mulgi siis veel mäele jääda ja ma tulen ka alla.
Mõeldud-tehtud, või noh mõeldud. Tegemisega läks päris keeruliseks. Rada alumisse baaslaagrisse oli tõsine hullumaja. Ainult kivide otsas turnimine. Mingil hetkel hakkas see niimoodi mu põlvedele, et sisuliselt oli nutuvõru ümber suu. Asi läks nii hulluks, et alumisest baaslaagrist väravasse liikumine oli totaalne piin. Tempo olematu. Ning sealseid rajal olevaid astmeid allapoole astusin külg ees. Ma olin juba valmis sinna rajale jääma, sest tundus, et edasi minna ma lihtsalt ei suuda. Õnneks võttis minuga koos liikunud giid mu seljakoti taas enda kanda ja see leevendas oluliselt minu olemist, kuid siiski oli veremaitse suus.
Ja siis, ühel hetkel tuli pääsemine. Värav, st see Kolgata tee alla sai läbi. Kogu team juba ootas mind all. Eret istus kivi peal, selleks hetkeks juba rõõmus ja roosa. Seega oli talle taastavalt mõjunud kõrgutest alla tulemine. Jumal tänatud! Seekord pääsesime lihtsalt.
Registeerisin ennast mäelt välja ja seejärel pakiti meid kogu teamiga pisikesse bussi ja sõit hotelli poole läks lahti. Oli äraütlemata meeldiv istuda, mitte jalgadel olla, mida ma olin südaööst alates olnud. Kell oli selleks ajaks saanud juba ca 4, kui all olin.
Iga koht minus tegi põrgulikku piina. Vaatamata sellele olin ja jätkuvalt olen õnnelik. Kas ma seda valmis oleksin kordama? Täna vara vastata. Aga selge on see, et kohe kiiret ei-d ei ütleks.
Aga mäele pean küll tänulik olema, sest ilmaga oli ta meie vastu päris leebe.
Aitäh Kilimanjaro, et olid minu vast lahke ja võimaldasid mul imetleda vaateid Sinu tipust.